Eelmine kord kirjutasin, mida ma arvan kooli kehalise kasvatuse tundidest, aga ei kirjutanud liiga palju sellest, kuidas ma ise neid tunde teeksin, kui oleks minu teha ...
Siinkohal peamised põhimõtted:
- kehalise kasvatuse tund peab olema kõigi jaoks lõbus. Mitte nii, et füüsiliselt andekamatel on lihtne ja lõbus ning füüsiliselt vähemandekamatel on raske ja kurb;
- ma hindaks seda, kuidas lapse ENDA tase paraneb. Ei võrdleks lapsi omavahel, vaid igaühte iseendaga. Kui areneb edasi, kas siis tulemustes või tehnikas, on kõik hästi ja kui ei arene, tuleb leida põhjused ja nende kallal tööd teha, mitte halbu hindeid panna;
- kehalises kasvatuses hindeid ei paneks. Ega spordivõistlustel ka viimastele kohtadele jäänutele kehvasti ei öelda (: ;
- paneks väga suure rõhu erinevate spordialade tehnika arendamisele. Juba see oleks ülisuur samm, kui enamus gümnaasiumi lõpetajatest oskaks enam-vähem optimaalse stiiliga joosta, suusatada ja ujuda. Kui saaks mõne spordiala stiili veel selgeks, seda parem ! ;
- Õpetaks selgeks toitumise põhitõed. Kui seda teha lapseeas, siis võibolla õnnestuks see paremini kui seda hakata vaatama siis, kui on juba mingis mõttes hilja. Vähe kasu on sellest, kui kehalise tunnis tuleb 10 või 20 minutit täies tempos joosta ning pärast seda ... võtad peale nt hamburgeri ja coca-cola või midagi muud analoogset.
13-aastase T võrdlus kehaline kasvatus vs tavaline 80-minutiline trenn spordihallis laupäeva hommikul : Ega mina muidu väga jooksja ei ole, aga kuna see trenn erines tublisti kooli kehalise kasvatuse tunnist, kus tuleb täistempoga joosta, tuli siin joosta nii aeglaselt kui võimalik. Jooksin paar ringi ja ülejäänud aja ronisin redelitel või kiikusin köiega. Väsinud ei ole. Vahva trenn oli, peaks teinekord veel tulema.
Siinkohal peamised põhimõtted:
- kehalise kasvatuse tund peab olema kõigi jaoks lõbus. Mitte nii, et füüsiliselt andekamatel on lihtne ja lõbus ning füüsiliselt vähemandekamatel on raske ja kurb;
- ma hindaks seda, kuidas lapse ENDA tase paraneb. Ei võrdleks lapsi omavahel, vaid igaühte iseendaga. Kui areneb edasi, kas siis tulemustes või tehnikas, on kõik hästi ja kui ei arene, tuleb leida põhjused ja nende kallal tööd teha, mitte halbu hindeid panna;
- kehalises kasvatuses hindeid ei paneks. Ega spordivõistlustel ka viimastele kohtadele jäänutele kehvasti ei öelda (: ;
- paneks väga suure rõhu erinevate spordialade tehnika arendamisele. Juba see oleks ülisuur samm, kui enamus gümnaasiumi lõpetajatest oskaks enam-vähem optimaalse stiiliga joosta, suusatada ja ujuda. Kui saaks mõne spordiala stiili veel selgeks, seda parem ! ;
- Õpetaks selgeks toitumise põhitõed. Kui seda teha lapseeas, siis võibolla õnnestuks see paremini kui seda hakata vaatama siis, kui on juba mingis mõttes hilja. Vähe kasu on sellest, kui kehalise tunnis tuleb 10 või 20 minutit täies tempos joosta ning pärast seda ... võtad peale nt hamburgeri ja coca-cola või midagi muud analoogset.
13-aastase T võrdlus kehaline kasvatus vs tavaline 80-minutiline trenn spordihallis laupäeva hommikul : Ega mina muidu väga jooksja ei ole, aga kuna see trenn erines tublisti kooli kehalise kasvatuse tunnist, kus tuleb täistempoga joosta, tuli siin joosta nii aeglaselt kui võimalik. Jooksin paar ringi ja ülejäänud aja ronisin redelitel või kiikusin köiega. Väsinud ei ole. Vahva trenn oli, peaks teinekord veel tulema.
8 comments:
sa peaksid kehka õps olema (:
Jah, see oleks tore (: Aga eelistaks esialgu treenida samadel põhimõtetel neid, kellel on endal suur soov oma vormi parandada !
Vabandust, aga kust sa oma sissetulekud saad, et võid keset päeva trenni teha. ja veel 2-3 korda päevas?
Minu puhul toimib see nii, et trenn on viinud eelkõige heade tulemusteni töös. Energiat on rohkem, töö tegemise aega jälle vähem - tuleb suure hooga kõik kiirelt ära teha ja ei ole niisama laua taga istumist.
Ehk siis - trenni tegemine on küll tore ja emotsionaalne tegevus, mis võtab ka iga päev kuni 3 tundi aega - aga eelkõige toetab see töötulemusi(: Töö on esialgu veel oluliselt huvitavam !
Kehaline oli meie koolis puhas testimine: kui hästi jooksed, hüppad, viskad, võimled. Et keegi seal midagi õpetaks - tehnikat, või trenni tegemise põhimõtteid, üldse midagi - oli täiesti välistatud. Puhas kontroll.
Ja kuna lapsi oli palju, 20, siis oli tunni ülesehitus alati sama. 5% (1/20) ajast sa tegid midagi - hüppasid kaugust või jooksid 100m - ja tegid täiega, alati maksimaalse tulemuse peale. Ülejäänud 95% (19/20) ootasid sabas oma korda. Kasulik, eks. Joosta aeglasemalt kui max kiirus, teha mingi keerulise tehnika jaoks juurdeviivaid harjutusi, _õppida_ midagi - no ei.
Nii oligi, et kui muud kooliained nagu õpetasid midagi, siis kehaline tundus nende seas erandlikult mõttetu tund.
Kui ma hiljem, vanuses 30-31, oma elu esimesse päristrenni läksin, olin esimese aasta nagu laksu all. Positiivses mõttes. Treenerid, kel oli METOODIKA! Trennil oli ülesehitus, mis seletati lahti. Keerulised tehnikad jagati tükkideks, tehti millimeeterhaaval selgeks, pandi pärast kokku. Ja nad saidki selgeks! Ehk, trenn oli tõesti õpetamine, mitte mõõtmine. (Mõõdeti ka, võistlused ja värk, aga - kunagi hiljem ja see polnud üldse kõige olulisem.)
Kui mul oleks olnud samasugune kehka õps nagu nood treenerid, oleks mu noorus olnud ilmselt hoopis teistsugune.
Aitäh väga sisuka kommetaari eest ! Loodan siiralt, et kunagi ka koolides põhimõtted muutuvad. Ilmselt läheb sinna aega pikalt, sest see eeldab tublit järelkasvu kehalise kasvatuse õpetajatele.
Perekooli foorum samast teemast:
http://www.perekool.ee/index.php?id=110699&class=forum_schnell&action=view_post&post=7530798
Viimane sissekanne oleks nagu mu oma kirjutatud, aga ei ole.
Ja sealt omakorda kehalise kasvatuse ainekava.
Foorumis on päris põhjalik arutelu sel teemal. Kirjutan ise ka lähiajal veel nö. vol3 sel teemal.
Post a Comment