Lugesin sel nädalal kahte artiklit. Ühes oli juttu meie suusatamise hetkeseisust enne talve tulekut ja teises pikamaajooksmisest. Mõlemast artiklist kumas selgelt läbi, et sponsorraha on vähe ja ei ole kusagilt ka näha, et juurde tulemas oleks. Artikkel suusatamisest on eriti nukker ja on loetav SIIT Jooksu poolel on selle võra lugu optimistlikum, et seal ei ole ka varasemalt suurt midagi jagada olnud ja saab minna ainult paremaks.
Seda, et vastupidavusaladel on sponsorraha suhteliselt vähe, ei ole uudis. Aga miks see nii on? Ühelt poolt on kindlasti põhjuseks ka see, et kui liiga palju näidata end (alaliidud) natuke saamatus olekus, s.t. et alaliit ei leia sponsoreid, pidevalt on mingeid probleeme, jääb potentsiaalseid toetajaid iseenesest vähemaks. Kes see ikka tahab panna raha sinna, kus läheb kehvasti? Potentsiaalsetel andjatel endil läheb ju üldjuhul väga hästi ja oleks natuke naljakas eeldada, et tormatakse raha annetama kohtadesse ja sportlastele, kellel ei lähe väga hästi. Ma pakun, et pilt hakkab muutuma suhteliselt kiiresti kui kõik need, kellel raha puudu on, teevad iseenda juures olulised muutused - ülejäänud tuleb iseenesest.
Teine oluline osa on enda nö. müügitöö. Tuleb meelde üks Müügikonverents Pärnust - vist oli aastal 2005, kus oli esinejate seas ka legendaarne Mati Alaver, keda võib lisaks kõigele muule kindlasti pidada Eesti üheks parimaks müügimeheks läbi aegade. Kui selged olid visioonid, kui palju oli müügitööd tehtud, millise kirega ta sellest kõigest rääkis ... Kui niimoodi müügitööd teha nagu Mati Alaver tegi (kasvõi 50% sellest) - ei saa ju olla, et raha ei ole. See lihtsalt ei ole võimalik. Aga, kahju küll, ühestki artiklist, kus on räägitud raha vähesusest, ei ole silma jäänud, et ka väga tugevalt oleks pingutatud raha saamiseks.
Aga mida soovivad saavutada meie vastupidavusalade tipud järgmisel aastal - teab keegi sellest midagi?
Raha ei ole Eestist otsa saanud. Kaugeltki mitte. Ta liigub lihtsalt mujale - kui jätkatakse samamoodi.
Seda, et vastupidavusaladel on sponsorraha suhteliselt vähe, ei ole uudis. Aga miks see nii on? Ühelt poolt on kindlasti põhjuseks ka see, et kui liiga palju näidata end (alaliidud) natuke saamatus olekus, s.t. et alaliit ei leia sponsoreid, pidevalt on mingeid probleeme, jääb potentsiaalseid toetajaid iseenesest vähemaks. Kes see ikka tahab panna raha sinna, kus läheb kehvasti? Potentsiaalsetel andjatel endil läheb ju üldjuhul väga hästi ja oleks natuke naljakas eeldada, et tormatakse raha annetama kohtadesse ja sportlastele, kellel ei lähe väga hästi. Ma pakun, et pilt hakkab muutuma suhteliselt kiiresti kui kõik need, kellel raha puudu on, teevad iseenda juures olulised muutused - ülejäänud tuleb iseenesest.
Teine oluline osa on enda nö. müügitöö. Tuleb meelde üks Müügikonverents Pärnust - vist oli aastal 2005, kus oli esinejate seas ka legendaarne Mati Alaver, keda võib lisaks kõigele muule kindlasti pidada Eesti üheks parimaks müügimeheks läbi aegade. Kui selged olid visioonid, kui palju oli müügitööd tehtud, millise kirega ta sellest kõigest rääkis ... Kui niimoodi müügitööd teha nagu Mati Alaver tegi (kasvõi 50% sellest) - ei saa ju olla, et raha ei ole. See lihtsalt ei ole võimalik. Aga, kahju küll, ühestki artiklist, kus on räägitud raha vähesusest, ei ole silma jäänud, et ka väga tugevalt oleks pingutatud raha saamiseks.
Aga mida soovivad saavutada meie vastupidavusalade tipud järgmisel aastal - teab keegi sellest midagi?
Raha ei ole Eestist otsa saanud. Kaugeltki mitte. Ta liigub lihtsalt mujale - kui jätkatakse samamoodi.
 |
| 12.10.2012; Pirital |
Miks sa ise oma ettevõttega vastupidavusalasid ei toeta?
ReplyDeleteIse olen toetanud küll; mitte ettevõttega, aga isiklikult.
ReplyDeleteEttevõttega toetamise poole pealt - siiani pole keegi küsima tulnud. Muidugi on võimalik ka läheneda vastupidi ja ise pakkuma minna ning varsti seda kindlasti ka teen.