 |
| Tõus Majakivi-Pikanõmme matkarajal |
Andrese tungival soovil (loe sõbralik soovitus) jooksime täna raja läbi. Eks ikka selleks, et saada teada, mida võistluspäeval vältida ja kuidas võimalikult hea enesetunde ning ajaga finishijoon ületada.
Alguses oli samm kerge. Riietus oli suvine (3/4 püksid ja lühikeste varrukatega T-särk + päikeseprillid). Kõige suurem esimene takistus oli ilma igasuguse konkurentsita Ambrose mäe tõus peale silda. Vastavalt esialgsele plaanile selle käisime. Siis kohe suundusime vallutama järgmist tõusu (see mis peale mega tõusu paremat kätt tuleb). Lootsin, et sealtkaudu me ei lähe, aga ei võetud mind kuulda: Andres ütles vaid, et "davai-davai". Teadsin, et see saab olema ebameeldivalt raske. Ja teate mis, mul oli õigus. Peale kahte järjestikust tõusu olin saavutanud väsimustunde.
No jooksime siis ikka edasi, käima ei hakanud. Mida samm edasi, seda rohkem hakkasin tundma, et varsti läheb veel raskemaks. Pidin ennast motiveerima, ikka tugevalt motiveerima. Kloostrimetsa sirge jõudsin veel ilusasti ära joosta. Peale sirge lõppu, kui tuleb pikem langus, tundsin seda, mida varem ei trennis ega võistlustel tundnud pole - hakkas pistma. Alguses proovisin sellest mitte välja teha. Aga valu ei andnud järele.
Tõusul, mis enne lõppu vallutada tuleb, muutus pistmine järjepidevalt valusamaks. Tundus nagu parem külg oleks seest kummi tõmmanud. Tõusu käisin mega vaevaliselt. Ma olin väsinud, jalad olid rasked ja p i s t i s. Hingeldasin ja polnud palju puudu, et oleksin veel pillima hakanud. Emotsioonid olid ikkagi laes ju. Õnneks selle peale aega ei kulunud :) Vahepeal oli tunne, et hing jääb kinni - oli raske hingata. Viimased 2 km jooksime ja käisime vaheldumisi, sest ei tahnud ennast päris ära ka tappa. Fiilingu maastikujooksust sain juba ammu kätte. Pingutasin täiest jõust, tuli nii palju kui minu seest tulla oli.
Jah, vähemalt rada sai läbi proovitud ja pilt enesetundest oli omal nahal kirjas. Praegu on enesetunne hea. Kui Andres ei oleks soovitanud seda kontrolltrenni teha, siis järgmisel laupäeval saaks mul ikka kirjeldamatult raske olema.
Trenne teen Pirita metsas ka, aga mitte 7,2 km ringi peal. Maijooksu rajaga pole siin midagi võrrelda. Jooksu ajal mõtlesin igasugu mõtteid, kaasaarvatud seda, et ma ei lähegi laupäeval starti. Õnneks praegu enam nii ei mõtle. Tahan ikka minna. Aga enne seda teeme koos veel ühe proovi. Natuke teistmoodi.
Kui kõik hästi läheb, siis Andres usub, et ma jooksen 4. juunil aja 50 minutit.
2 comments:
See pirita 7,2km ring ongi üks väga tehniline ja keeruline ring. Mina pole selle rajaga veel sinasõbraks saanud. Ehk see laupäev. Ilmselt siiski mitte, kuna vaevab achilleuse kõõluse venitus ja tõusudel ja allamäge annavad sellised hädad eriti tunda.
L.V
Siis pole ma vähemalt ainuke, kelle jaoks see Pirita ring raske võitu on :)
Tegelikult ma jooksin seda 7,2 km ringi elus üldse esimest korda.
Soovin kiiret paranemist, pole just kõige mõnusam joosta kui kuskilt ebameeldivalt tunda annab.
Post a Comment