Sportlaste jaoks siin küsimust ei ole. Selle jaoks end treenitaksegi, et võistlustel saavutada häid tulemusi ja ennast ületada. Aga rahvasportlased? Eriti veel siis, kui on ette teada, et ka kõigi asjaolude eriti positiivsel kokkulangemisel võistlejaterivi etteotsa asja ei ole?
Üks hea tuttav võttis hiljuti selle teema kokku nii: "Mina võtan võistlustest osa ainult siis, kui on lootust etteotsa tulla. Kui seda lootust reaalselt ei ole, siis ei hakka üldse aega võistluse peale kulutama vaid teen parem siinsamas Pirita metsas trenni. Et siis kui tuleb järgmine võistlus vaadata, kas nüüd on vorm vastav hea koha saavutamiseks või mitte." Lihtne ja loogiline. Lähen võitma. Ja kui võitu näha ei ole, teen parem tugevamini trenni.
Kui ma eeltoodud heale tuttavale enda filosoofiat selgitasin, oli ta nõus, et nii võib ju ka, aga enda omast ta muidugi ei taganenud.
Mulle meeldib võistlustel käia. Muidugi on kõige parem käia siis, kui vorm on väga hea, sest mida parem tulemus, seda võimsamad emotsioonid spordiüritusega kaasnevad. Aga käin hea meelega ka siis, kui vormi üldse ei ole. Miks?
Üks hea tuttav võttis hiljuti selle teema kokku nii: "Mina võtan võistlustest osa ainult siis, kui on lootust etteotsa tulla. Kui seda lootust reaalselt ei ole, siis ei hakka üldse aega võistluse peale kulutama vaid teen parem siinsamas Pirita metsas trenni. Et siis kui tuleb järgmine võistlus vaadata, kas nüüd on vorm vastav hea koha saavutamiseks või mitte." Lihtne ja loogiline. Lähen võitma. Ja kui võitu näha ei ole, teen parem tugevamini trenni.
Kui ma eeltoodud heale tuttavale enda filosoofiat selgitasin, oli ta nõus, et nii võib ju ka, aga enda omast ta muidugi ei taganenud.
Mulle meeldib võistlustel käia. Muidugi on kõige parem käia siis, kui vorm on väga hea, sest mida parem tulemus, seda võimsamad emotsioonid spordiüritusega kaasnevad. Aga käin hea meelega ka siis, kui vormi üldse ei ole. Miks?
- Võistlus on parim treening. Kui võtta asja mõistusega, s.t. kui vorm on kehvapoolne, siis pingutada vastavalt kehalisele seisundile, mitte absoluutselt maksimaalselt;
- Võistlused annavad hea võimaluse viia see nö. parim treening läbi teises kohas, teisel maastikul, teiste kaaslastega kui igapäevased treeningud;
- Võistlused on mulle peaaegu alati andnud väga häid emotsioone, sest üldjuhul on korraldustase Eesti jooksuvõistlustel fantastiliselt hea;
- Kui võistlus toimub Tallinnast eemal, on see hea võimalus veeta kas terve päev või ka nädalavahetus kusagil ilusas kohas;
- Võistlus on pidupäev - olles terve, on see peaaegu iga nädalalõpu oodatud sündmus. Spordikott seisab juba eelmisel õhtul kokkupanduna nurgas ja ootab võistlusele minekut:)
Seega ootab see aasta ees loodetavasti palju võistlusi. Kui talvel on olnud pikem jooksupaus ja uuesti jooksma sai hakatud alles eelmisest neljapäevast, on esialgu muidugi tempod planeeritult aeglased ja võibolla tuleb mõnel raskemal distantsil veel ka kepikõndijana stardis olla, aga mida rohkem suve ja sügise poole, seda kiiremaks loodan ka mina muutuda.
Kohtumiseni homsel Rabajooksul!
 |
| Rõõmsad jooksutipud auhindu kätte saamas. Rannametsa Luitejooks 2012. |
1 comment:
nõus!
ma jooksen, sest mulle meeldib joosta. ei võistle küll nii palju kui teised, kasvõi sellepärast, et ei näe mõtet kulutada stardimaksudele, kohelesõidule raha. aga vahest on hea võistelda ja eelkõige iseendaga - joosta paremini kui varem, saada kiirem aeg. emotsioon, mis kaasneb kogu selle mölluga annab palju juurde ja kui tulebki parem tulemus, siis seda suurem emotsioon. ja kui ei tule, siis saab ikkagi sellise koormuse ja enesetunde ning sellega koos emotsiooni, mida ei saa üksi joostes iseendaga. vahest on vaja end välja viia tavapärasest keskkonnast ja saada teistmoodi mõjutatud. ka trenni mõttes.
minu puhul on veel see, et võistlustel joostes, hakkavad tööle organismis teistsugused hormoonid ja suudan ennast alati üllatada, milleks võimeline olen! nii et hea emotsioon on igal juhul kindlustatud!
ja muide-ka negatiivne emotsioon on emotsioon ja vaheldus, mis annab tõuke enda arendamiseks!
Post a Comment