Kogu see aasta on sportlikus mõttes läinud nö. huvitavalt - alates aasta alguses õlaluu kahest kohast puruks kukkumisest kuni selleni, et tänase seisuga polegi see aasta nagu ühtegi õiget trenni teinud kuigi varsti juba pool suve läbi ...
Nojah, päris null trenni ei ole - korra on rullitamas käidud (5 km), läbitud Elamusmaratonide sarja kuuluv Noarootsi käimismaraton (21.1 km) ja Elva Südaööjooksu raames 10 km kõndimine.
Let`s skate
Friday, June 25, 2021
Hakkame jälle pihta ...
Friday, October 9, 2020
Vahel on parim lahendus see kui eesmärgid ei täitu!
Nii nagu eelmises postituses kirja sai, hakkasin peale Tartu rullimaratoni treenima uute eesmärkide nimel. Vastavalt jalgrattal ja joostes. Aga põlv valutas jätkuvalt ja oli seda selleks ajaks teinud juba vähemalt kuu aega.
Põlvevalu puhul ei ole tegemist muidugi millegi väga dramaatilisega - põhimõtteliselt saab nii rulluisutada, rattaga sõita kui ka joosta (kui suudad jätta valu tähele panemata). Trepist alla õieti minna ei saanud (aga üles sai), öösel magada ei saanud, aga üleval olla ja näiteks tööd teha jälle sai ... ühesõnaga, midagi tuli ette võtta.
Ja ette võtsin selle, et jätsin paariks nädalaks trennid katki ja ei teinud mitte midagi füüsilist ning oh imet, äkki, 17. septembril kadus valu sama järsult ära kui oli suvel tekkinud. Alguses ma seda imet ei uskunud ja arvasin, et küllap see valu tagasi tuleb ja käisin inertsist veel 19-20 septembril Võrumaal ja Vooremaal sportlikel üritustel, aga mida päev edasi, seda rohkem uskuma hakkasin. Ning enesetunne on nii hea võrreldes suvega, et siiamaani ei ole igaks juhuks rohkem trenni ka teinud kui välja arvata igaõhtune pooletunnine jalutuskäik peale viimast söömist (pidi tervisele ja kahekaalule kasulik olema).
Nüüd kus kuu aega hakkab mööda saama viimastest valudest, hakkab uuesti trenniisu peale tulema. Vaatame siis järgmine nädalavahetus äkki, mis seal Võrumaal toimub ...
Kütioru legendaarne lõputõus |
Tuesday, August 25, 2020
Uute eesmärkide seadmine
Kui 7 nädalat tagasi, 5. juulil uuesti trennitegemist alustasin, oli kohe esimeseks trenniks Elva rullimaratoni 10 km. Veel 7 nädalat hiljem on meeles, et see oli tõesti üks korralik katsumus esimesest kilomeetrist alates kuni finišini välja. Kuigi sellele järgnenud 7 nädalat tõid kaasa ka mõned ajutised tagasilöögid (põiepõletik, kerge haigus, põlvevalu), siis üldkokkuvõttes õnnestus need 7 nädalat küllaltki korralikult ennast füüsiliselt liigutada ja võrdlus oli sel pühapäeval Tartus kohe tunda.
Võrreldes 7 nädala taguse sõiduga Elvas kus hakkas kohe raske, läks Tartus raskemaks alles paar kilomeetrit enne lõppu ja seda ka peamiselt kerge põlvevalu tõttu mis natuke takistas sõitmist. Suurt füüsilist väsimust 21 km läbimine endaga kaasa ei toonud. Ega sõit ka muidugi üleliia kiire ei olnud, aga 152 sõitja hulgas lõpetasin täpselt keskel - 76-ndana.
- läbida maastikurattal järjest 89 km - see oleks konkurentsitult pikim sõit, mida maastikurattal olen kunagi teinud;
- 3. oktoobri Tartu Sügisjooksul proovida 10 km jooksus 1 tunnist jagu saada. Tundub küll kerge eesmärk, aga kui 2 aastat jooksnud ei ole ja kehakaal ka päris ideaalne ei ole, siis see ei saa olema liiga lihtne ... Kui põlv ei peaks võimaldama korralikult joosta, tuleb 10 km jooksu asemel mõni teine samaväärne ettevõtmine rulluiskudel või rattal.
Ja siis peale 3. oktoobrit vaatame edasi 😉
Wednesday, August 19, 2020
Milline taktika valida seekordsel Tartu rullimaratoni 21 km sõidul?
Jah, jääb seekord 21 km, pole midagi teha. Aga parem siis see pool maad kui üldse mitte midagi 😊
Tänase 15 km rullitrenni käigus mõtlesin peamiselt selle üle millise taktikaga pühapäeval sõitma minna. Vorm on 21 km jaoks isegi enam-vähem ja kui minna viimast võtma, oleks äkki isegi võimalik 50 minuti piir alistada. Samas - see on minu 10-s, s.t. juubelisõit Tartus - ja see vääriks ehk teistsugust lähenemist kui on eelmised 9+1 (9 lõpetamist ja 1 katkestamine) olnud.
Seniste sõitude üks ühine omadus on alati olnud, et peale finišit on jube väsinud olemine olnud, mis omakorda tähendab et jõuvarusid on natuke valesti jaotatud. Ja peaaegu alati on tekkinud kusagil 30-35 km paiku küsimus "miks see kõik nii raske peab olema?"
Kuidas siis teha teistmoodi? Jõudsin kahe erineva variandini, mis mõlemad võiksid toimida:
1) Startida ja sõita koos kellegagi kes ei ole minust tasemelt tugevam. Nii on vähemalt teoorias välistatud ülepingutamine;
2) Startida võistlejaterivi lõpust ja hakata vaikselt ettepoole liikuma. Nii saaks tagatud mitte liiga kiire algus ja huvitav oleks ka vaadata kui mitmest uisutajast distantsi vältel mööda jõuab sõita.
Kas on mõni hea variant veel kuidas sõita poolmaratoni nii, et lõpus oleks ka hea tunne?
Juba nelja päeva pärast on selge kuidas siis seekordne Tartu rullisõit välja tuli ja milline tunne finišeerides oli 😉
Monday, August 17, 2020
Rullituur jõudis Tallinna
Seekord valisin kõige lühema, Rahvarulli distantsi, enne Tartu rullimaratoni 21 km oli see sobiv valik, et proovida kuidas on natuke kiiremaid liigutusi teha. Ei olnud kerge, kohe üldse ei olnud. Aga mis peamine - terve viimane nädal valutanud põlv pidas vastu ja nii saab Tartuks juba natuke suuremaid plaane teha.
Mis Ülemiste sõidu puhul natuke tagasihoidlikuks jäi, oli asfaldi kvaliteet rullitamiseks, terve tee väristas jalgu korralikult. Või olid valitud valed rullirattad - eks peab küsima targematelt, sest karta on, et ka järgmisel suvel tuleb sama rada sõita.
Taastumine on läinud kuue trenninädala jooksul märkimisväärselt paremaks, juba täna oleks vabalt võinud trenni minna, ei olnud väsimust ega valutanud kusagilt. Mis on veel väike areng selle suve jooksul - kui varasemalt oli tavaline, et peale igat võistlust või suuremat füüsilist pingutust, oli 1-päevane peavalu garanteeritud, siis nüüd on see kadunud ja see on tõesti hea tunne. Hakka või rohkematest võistlustest osa võtma. Ja üleüldse peabki ju hakkama plaane tegema, mis saab edasi peale Tartu rulluisumaratoni. Kui üks eesmärk saab täidetud, tuleks võtta järgmine, et motivatsiooni üleval hoida. On kellegil ettepanekuid, milline võiks olla järgmine eesmärk?
Saturday, August 15, 2020
Võrumaa avastamine jätkus Lasva jõe- ja järvejooksul
Minu selle suve üks positiivsematest avastustest - Võrumaa pikamaajooksusari - jätkus eile õhtul Lasva jõe- ja järvejooksuga. Sarja eelmistest etappidest olen osalenud Rõuges ja Vastseliinas - need olid puhtad maastikurajad Võrumaale omaste tõusude-langustega ja midagi sellist ootasin ka eilselt Lasva jooksult ning panin end taaskord kirja käimisdistantsile. Tagantjärgi vaadates oleks võinud teha hoopis ...
Aga ajas natuke tagasi - viimased nädalad on möödunud sportlikus mõttes hästi - ratas, rulluisud, kepikõnd - kõik ideaalsed suvealad ning olingi valmis selleks nädalavahetuseks kus on kavas kaks sportlikku üritust - lisaks reedesele Lasva jooksule ka pühapäeva hommikul rullituur Tallinnas. Vorm on igatahes selle 6 nädalaga, kus nüüd on saanud aktiivsemalt liigutada, läinud märgatavalt paremaks ja nii ei tundugi enam nädalavahetuse kaks võistlust liiga suure koormusena.
Spordiüritustega Võrumaal kaasneb muidugi veel üks tegur, mis on võibolla füüsiliselt koormuselt isegi võrreldav jooksuürituse endaga - võistluspaika jõudmine ja koju tagasi saamine tähendab 600 km autosõitu :) Õnneks on autoroolis istumine üks minu lemmiktegevusi, sest vastasel juhul ei tuleks üritused Võrumaal ju kõne allagi ..
Aga Lasva jooksu juurde tagasi - jooksu trass oli minu jaoks suure üllatusena väga lihtne - üle poole asfaldil, siis kruusateid ja ainult vähesel määral maastikku; ühtegi suuremat tõusu-langust samuti ei olnud. Hea vaheldus võrreldes eelmiste Võrumaa üritustega.
Ilm oli super, korraldus samuti nagu see alati Võrumaal olnud on, kaaskäijad särtsakad, tempo õige - ühesõnaga väga meeldiv spordiüritus. Ja lisaks veel 3 joogipunkti 12 km jooksul. Keskmine tempo käimisel tuli 8:44 min/km.
Kui järgmine aasta Lasvale lähen, siis jooksma :)