Motiveeri mind !

Mul oli kunagi üks väga tore töökaaslane. Ta tegi oma tööd hästi, nägi hea välja, sai klientidega hästi läbi, ühesõnaga oli igatpidi tore noormees. Aga oli üks asi, mille poolest ta teistest kaastöötajatest tublisti erines. Tal oli väga (võiks öelda et põhjendamatult) kõrge enesehinnag ja see väljendus tihtipeale sellisel kujul, et kui juht läks toreda töökaaslase juurde, ütles töökaaslane talle pidevalt: "Motiveeri mind !" Kui seda esimest korda kuulsin, mõtlesin, et ta teeb nalja. Ta oli ja on siiani väga andekas, saab kõigega väga hästi hakkama, aga ... tal ei olnud mingit pealehakkamist ega initsiatiivikust ja keegi teine pidi teda koguaeg motiveerima - küll palka tõstma, küll vastutusrikastele koosolekutele kutsuma ... ja nii aastast aastasse. Kuni viimaks tundis ka juht, et on motiveeritud piisavalt ja motiveeris lõpuks toreda töökaaslase ettevõttest lahkuma.

Eelmisel laupäeval lugesin ajalehest ühest Eesti andekamast noorsportlasest, kelle arvamus oma spordialaliidu kohta on täpselt samasugune nagu oli minu toredal töökaaslasel kunagi oma juhtide kohta: andke mulle raha, auto jne jne ... motiveerige mind tegudele! Küll ma siis alles teen.

See kuidas kunagisel töökaaslasel läks, on teada - see, kuidas läheb Eesti ühel andekamal noorsportlasel, selgub lähitulevikus. Ma siiralt loodan, et tal läheb paremini. Muidugi ei teeks paha, kui suhtumist õnnestuks kohe natuke muuta, sest ka palju suurematele talentidele on Eesti spordi lähiminevikus külmalt "vesi peale tõmmatud"