1. Olin vist 13-aastane kui treener "üllatas" mind ühe sügisese trenni alguses: "Kui veel võistlustel nii kehvasid tulemusi näitad, siis ära rohkem siia trenni tule. Võibolla visatakse sind ka koolist välja." Jah, viimase nädalavahetuse Eesti Meistrivõistlused laskesuusatamise suvises versioonis, laskejooksus, ei olnud läinud hästi. Treeneri lause tekitas muidugi motivatsiooni temaga edaspidi võimalikult vähe kokku puutuda. Edaspidi hakkas minema järjest paremini.
2. Ettevõtlusega alustades oli alguses raske, nii kuradi raske, et seda on isegi kirja raske panna. Mitmed olulised kuupäevad olid paika pandud, et oleks üldse võimalik ettevõtluses edasi tegutseda. Rääkimata sellest, et väljas käimine, väljas söömine jm analoogne oli päris pikka aega teema, millest ei räägitud. Kannatlikkus tasus ennast ära. Ka täna ei saa, selles pidevalt muutuvas majandusolukorras, üleliia milleski kindel olla, aga olukord on ikkagi märgatavalt paremuse poole muutunud võrreldes 2 aastat tagasi olnuga.
3. Jooksmine. Alustasin uuesti eelmise aasta septembri lõpus. Algas kõik ilusasti, pidev areng oli märtsikuuni. Sealt alates on olnud probleeme rohkem kui rõõmu. Ainult üks asi on positiivne - treeningud pole katkenud, kuigi motivatsioonikriise on omajagu olnud. Ükskõik milline see enesetunne (s.t. kas on probleeme jalgadega või mitte) ka on, aga sügisesed jooksuvõistlused teen ära. 5 tükki kindlasti veel. Kui joosta ei saa, siis käin. Üks mis kindel, on see, et võistlused annavad väga positiivseid emotsioone; isegi siis, kui tulemused ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tuleb lihtsalt tõdeda, et seis on praegu selline ja vaadata tulevikku. Ma loodan, et kannatlikkus viib ka siin lõpuks sihile. Aga kui peaks ikkagi juhtuma, et jalad ei peagi korralikke jooksutrenne pikemat aega vastu, on olemas ka plaan B, mida edasi teha, kui tuleb spordiala osas valikuid tegema hakata.
2. Ettevõtlusega alustades oli alguses raske, nii kuradi raske, et seda on isegi kirja raske panna. Mitmed olulised kuupäevad olid paika pandud, et oleks üldse võimalik ettevõtluses edasi tegutseda. Rääkimata sellest, et väljas käimine, väljas söömine jm analoogne oli päris pikka aega teema, millest ei räägitud. Kannatlikkus tasus ennast ära. Ka täna ei saa, selles pidevalt muutuvas majandusolukorras, üleliia milleski kindel olla, aga olukord on ikkagi märgatavalt paremuse poole muutunud võrreldes 2 aastat tagasi olnuga.
3. Jooksmine. Alustasin uuesti eelmise aasta septembri lõpus. Algas kõik ilusasti, pidev areng oli märtsikuuni. Sealt alates on olnud probleeme rohkem kui rõõmu. Ainult üks asi on positiivne - treeningud pole katkenud, kuigi motivatsioonikriise on omajagu olnud. Ükskõik milline see enesetunne (s.t. kas on probleeme jalgadega või mitte) ka on, aga sügisesed jooksuvõistlused teen ära. 5 tükki kindlasti veel. Kui joosta ei saa, siis käin. Üks mis kindel, on see, et võistlused annavad väga positiivseid emotsioone; isegi siis, kui tulemused ei anna põhjust rõõmustamiseks. Tuleb lihtsalt tõdeda, et seis on praegu selline ja vaadata tulevikku. Ma loodan, et kannatlikkus viib ka siin lõpuks sihile. Aga kui peaks ikkagi juhtuma, et jalad ei peagi korralikke jooksutrenne pikemat aega vastu, on olemas ka plaan B, mida edasi teha, kui tuleb spordiala osas valikuid tegema hakata.
 |
| Sügisene Otepää |
3 comments:
Vigastuste koha pealt ei maksa liiga ennatlikult järeldusi teha. Ise avastasin enda jaoks jooksmise ca 5 aastat tagasi(olin siis 32 a vana)ja kõige "vigasem" olin esimesel kahel aastal. Hetkel on kuu kilometraaz ca 2 korda suurem kui algusaastail(300-400 km), aga olen enam vähem terve püsinud. Nii et ära heida meelt:).
Martin
Hea kuulda, et vigastused võivad ka mööduv nähtus olla.
Olen sel teemal ka oma kunagise treeneriga rääkinud - ta soovitas talvel asendada osad jooksutrennid klassikalises stiilis suusatamisega. Kui sel talvel lund tuleb, peaks seda proovima - hea vaheldus jooksule.
Nii hea on lugeda kui keegi oma kogemusest räägib ja toetab!
Post a Comment