Alates kevadest on olnud üks pidev probleem - üks jalg valutab ühest kohast, teine teisest kohast, siis mõlemad samaaegselt jne jne jne jne
Olles nüüd mitu päeva vigastuste teemal mõelnud ja sellealaseid artikleid lugenud, olen jõudnud järeldusele, et nii peabki olema ja oleks imelik, kui oleks teisiti.
Järgneb enesekriitiline analüüs - mida olen teinud valesti, et mind jälitavad pidevalt (väiksed) vigastused:
- mahud läksid liiga kiiresti liiga suureks. Jooksuga alustamine oli eelmise aasta septembris väga hea - alustasime 10-minutilistest jooksudest, novembri lõpuks olin jõudnud tunni ajaliste jooksudeni. Siis läks natuke valesti - tekkis tunne, et jõuan juba päris hästi ja mahud läksid järgnevatel kuudel liiga suurteks - veebruaris ja märtsis olid pikimad jooksud juba üle 3 tunni;
- liiga vähe on aega puhkamiseks. Tööd on tehtud kohati liiga palju ja see on jätnud jooksmisest taastumiseks paljudel juhtudel liiga vähe aega. Eriti nädala sees;
- tahtmine liiga kiiresti heasse vormi saada ehk liigne kannatamatus;
- toitumine ei ole stabiilselt olnud kvaliteetne.
Kui kõik eeltoodu kokku panna, on minu jaoks selge, et pidevad väikesed vigastused peavadki mind saatma. Hea veel, et mõnda päris suurt jama tulnud ei ole.
Tänane seis: vasakul jalal hakkab põlv tunda andma kusagil 15 km läbimise kandis, paremal jalal on säärelihas aeg-ajalt krambis või lihtsalt valus. Vahest ei saa ka öösel õieti magada.
Muidugi võib siinkohal öelda, et oleks kohe pidanud targematelt nõu küsima ja tegema trenne teistmoodi ja kui ise ikka teemat ei jaga, peaks treeneritelt abi paluma ... ... ...
Kuidas edasi ? Jätkan nö. baasi ladumist, ilma kiirustamata. Samas proovin stabiilselt heasse korda saada need puudused, mis kohe alguses välja tõin. Aega on. Võistlustel plaanin sügisel osaleda - aga võistlen iseendaga. Oluline on saada positiivseid emotsioone. Ja mitte väheoluline pole ka hea reisimisvõimalus mööda Eestit:)
Kui mingit imet ei juhtu, tuleb öelda, et õigus on olnud kõigil neil, kes on öelnud, et ma sel aastal Tallinna Maratoni ei jookse. Ma ei taha seda vigastustega võideldes ette võtma hakata. Jõuaksin küll läbi joosta, aga ükski võistlus ei ole seda väärt, et tervis kaalule panna ja teadlikult ennast lõhkuma minna. Sellest on muidugi väga kahju ja et aru saada kui kehv tunne mul endal praegu on, peab ise olema midagi analoogset läbi elanud (treenida aasta aega ja üks olulisemaid eesmärke jääb täitmata).
Hooaega võib ikkagi lugeda õnnestunuks, kui novembris algab ettevalmistus järgmiseks jooksuhooajaks. Kas see nii on, ei julge praegu lubada. Vastupidavusaladega kindlasti jätkan.
Olles nüüd mitu päeva vigastuste teemal mõelnud ja sellealaseid artikleid lugenud, olen jõudnud järeldusele, et nii peabki olema ja oleks imelik, kui oleks teisiti.
Järgneb enesekriitiline analüüs - mida olen teinud valesti, et mind jälitavad pidevalt (väiksed) vigastused:
- mahud läksid liiga kiiresti liiga suureks. Jooksuga alustamine oli eelmise aasta septembris väga hea - alustasime 10-minutilistest jooksudest, novembri lõpuks olin jõudnud tunni ajaliste jooksudeni. Siis läks natuke valesti - tekkis tunne, et jõuan juba päris hästi ja mahud läksid järgnevatel kuudel liiga suurteks - veebruaris ja märtsis olid pikimad jooksud juba üle 3 tunni;
- liiga vähe on aega puhkamiseks. Tööd on tehtud kohati liiga palju ja see on jätnud jooksmisest taastumiseks paljudel juhtudel liiga vähe aega. Eriti nädala sees;
- tahtmine liiga kiiresti heasse vormi saada ehk liigne kannatamatus;
- toitumine ei ole stabiilselt olnud kvaliteetne.
Kui kõik eeltoodu kokku panna, on minu jaoks selge, et pidevad väikesed vigastused peavadki mind saatma. Hea veel, et mõnda päris suurt jama tulnud ei ole.Tänane seis: vasakul jalal hakkab põlv tunda andma kusagil 15 km läbimise kandis, paremal jalal on säärelihas aeg-ajalt krambis või lihtsalt valus. Vahest ei saa ka öösel õieti magada.
Muidugi võib siinkohal öelda, et oleks kohe pidanud targematelt nõu küsima ja tegema trenne teistmoodi ja kui ise ikka teemat ei jaga, peaks treeneritelt abi paluma ... ... ...
Kuidas edasi ? Jätkan nö. baasi ladumist, ilma kiirustamata. Samas proovin stabiilselt heasse korda saada need puudused, mis kohe alguses välja tõin. Aega on. Võistlustel plaanin sügisel osaleda - aga võistlen iseendaga. Oluline on saada positiivseid emotsioone. Ja mitte väheoluline pole ka hea reisimisvõimalus mööda Eestit:)
Kui mingit imet ei juhtu, tuleb öelda, et õigus on olnud kõigil neil, kes on öelnud, et ma sel aastal Tallinna Maratoni ei jookse. Ma ei taha seda vigastustega võideldes ette võtma hakata. Jõuaksin küll läbi joosta, aga ükski võistlus ei ole seda väärt, et tervis kaalule panna ja teadlikult ennast lõhkuma minna. Sellest on muidugi väga kahju ja et aru saada kui kehv tunne mul endal praegu on, peab ise olema midagi analoogset läbi elanud (treenida aasta aega ja üks olulisemaid eesmärke jääb täitmata).Hooaega võib ikkagi lugeda õnnestunuks, kui novembris algab ettevalmistus järgmiseks jooksuhooajaks. Kas see nii on, ei julge praegu lubada. Vastupidavusaladega kindlasti jätkan.
13 comments:
Lahe lugeda analüüsi, mis oleks tulnud justkui minu suust. Eks inimene kipub olema jah selline ahne, kõik peab tulema kiiresti ja kohe, ei ole ikka piisavalt kannatust.
Ise tegin nii sarnased vead. Alustasin jooksuga eelmine hooaeg ja tunne oli hea ja tahtmine joosta suur. Maht läks aga suureks ja alaselg andis järgi, nüüd juba mõtted järgmise hooaja peal, samas olen vähemalt targem, mida ja kuidas tegelikult tegema peab.
Tore, et blogi edasi pead, see üks mu igapäevaseks osaks saanud :)
Taunp
nonii, on varemalt sedagi kõike läbi elatud, millest kirjutad. õnneks see aasta "puhas" olnud enam-vähem ja igati hea treenida.
põlv on suht "halb" teema, sellest paranemine võib kaua minna. et põlvevalu ei tuleks on väga oluline tugevad reielihased - jõutrenn, kükid. need lihased hoiavad põlve paigas. sääremarja krambid on äkki pigem mingi aine puudus - sool(naatrium), magneesium, ...
aga see on õige et tasapisi peab ja suurendama mahte aga ka kiirust. ainult mahust ei ole kasu. ja samal ajal ka jõutrenn. sääremarjad/kannakõõlused - algul päkaletõusud, hiljem hüpped, mmäkkejooksud. need aitavad tugevdada. või veel lihtsam - kasutada väiksema diferentsiaaliga tosse, millega saab neid tugevdada ja jooksustiili samuti õigeks, mis on järgmine vigastuste tekkimise põhjus...
aga eks neid on veel, veel ja veel :D kahju, et maratonirajal ei näe :( aga loodetavasti saab asi järgmisel aastal parandatud!?
Taunole: Aitäh positiivsete sõnade eest:) Tarkus jooksualal tuleb jah tasapisi - ja kui midagi läheb pikalt valesti (nagu mul on viimastel kuudel läinud), siis tuleb lõpuks nö. peeglisse vaadata.
Rünnole: põlv on jah kehv teema, aga see on mul kontrolli all - aitavad kükid varvaste peal. Kunagi käisin paljude (vist kõigi mulle teadaolevate asjalike) spordiarstide juures ja ei saanud mitte mingit abi. Siis üks imearst soovitas varvastel kükke ja kohe aitas.
Nüüd sai neid kükke liiga palju vist tehtud ja see hakkas mõjuma teise jala sääremarjale. Sai kükke vähendatud, hakkas natuke jälle põlvele mõjuma. Nokk kinni-saba lahti:)
Kokkuvõttes saan korda, aga proovin saada nüüd sellise harjutusmudeli, et tervis (s.t. jalad) jääks pidama ja saaks stabiilselt pikka aega harjutada.
Praeguse seisuga jooksen maratonirajal ühe ringi - selle peavad jalad vastu.
Kaalun ise ka ühe ringi läbimist. Alustasin pärast eelmise aasta oktoobri lõpus tekkinud tõsist vigastust (nn runner's knee) tingitud pausi kevadel uuesti ja olen pikkade jooksude kestust vähehaaval suurendanud, kuid piisavalt pikkade jooksudeni (2,5 kuni 3 h) jõudmiseks jäi suvest väheks. Praegu olen suutnud teha veidi üle kahetunniseid jookse. Sellega on võimalik maratonidistants läbida, kuid suure tõenäosusega mitte ilma käimiseta ja ebameeldiva ülepingutuseta. Nii või teisiti tahan pika jooksu praktikat sügisel kindlasti edasi teha ja järgmisel aastal suuremaid edu väljavaateid omada. Kiiret ei ole.
-P
Jah, kui vajalikud trennid on tegemata, siis on parem lühem distants teha. Pole mõtet ennast piinama hakata.
Samas toimub ka Eestis (rääkimata lähiriikidest) jooksumaratone juba nii palju, et kui õige aeg käes, saab oma maratoni ära teha!
Tasa sõuad, kaugele jõuad. Äkki peaks vahepeal natuke rahulikumalt võtma ;)
Eriti hästi öeldud:)
tahtsin veel seda öelda, et põlvejamad on enamasti just põhjustatud nõrkadest lihastest ja suurenevast mahust koos. muud jamad enamasti mahust ei sõltu vaid enamasti liigsest ja harjumatust kiirusest, ka seda peab tasapisi tõstma.
õige ta on, et kui pole piisavalt treenitud, pole mõtet minna, samas mina ilmselt läheks kasvõi huvist aga vb sobivama tempoga.
Aga jah nagu just eile lugesin MM blogist - maratoni jooksmine on siiski jooksmine ja kui käiakse, siis see pole enam maratoni jooksmine. Nii et kui ei jaksa, siis pigemlühem maa või puhata ja taastuda.
Jah, seal blogis oli vigastustest ja nende peamistest põhjustest päris hea ülevaade.
Samas eks jooksmine ja nö. käimine on ka individuaalne - mõni inimene ei soovigi kunagi hakata kiiresti jooksma vaid tahabki joosta aeglaselt ja lihtsalt nautida maratonijooksu linnades:)
Ja muidugi, kui järgmiseks hooajaks valmistumine algab, soovin et keegi treenimisel nõustama hakkaks. Et saada tasakaalus kava mahtude ja jõuharjutuste osas.
selles suhtes on ilmselt hea küsida nõu näiteks Margus Pirksaarelt (jooksupartneri trennid) aga vb ka MM-lt hoopis. Martin Mooses - www.kipka.ee variante on ilmselt teisigi :P
Ise olen ka põlvega hädas. Oleksin väga huvitatud, kuidas täpselt see varvastel kükkide tegemine käib?
KV
Mul oli esimene suurem põlvede probleem 1993 talvel, kui vasaku jala põlv jäi äkitselt nii valusaks, et ei saanud nädal aega õieti käiagi. Käisin veebruarist mai lõpuni mööda spordiarste ja sain kõikvõimalikku ravi. Mitte mingit tuntavat mõju ei olnud. Juunis 1993 soovitas üks nö. imearst hakata tegema varvastel kükke - s.t. nii maksimaalselt varvaste peal kui tasakaal ja jõud teha kannatavad. Hakkasin tegema alguses 3x10 kükki ja teisel päeval sain juba vabalt joosta ja saan siiamaani ehk mõju oli kohene. Ka kükke olen kogu selle perioodi enne või peale trenni teinud. Kui on vahele jäänud, on põlv kohe tunda andnud.
Ilmselt on siis nii, et kui need kükid mõjuvad, hakkavad nad mõjuma suhteliselt kiiresti ja kui on enda jaoks õige asend käes, seda paremini peaks mõjuma. Vähemalt minu puhul on 18 aasta jooksul nii olnud.
Post a Comment