Mulle meeldivad maratonijärgsed päevad. Nendel päevadel ma tööd ei tee; magada saab hommikul kaua (täna lausa peaaegu 12 tundi järjest). Nii saab korralikult välja puhata ja jätkata mõne päeva pärast valmistumist järgmisteks võistlusteks/maratonideks.
Nüüd aga Tartu Rulluisumaratonist pikemalt. Kui laupäeval Narvast Energiajooksult Tartusse jõudsime, oli just algamas Tartu Rulluisusprindi A-finaal. Nii, et ülitäpne ajastus algatuseks:) Edasi aga õnn pöördus. Läksime väljavalitud hotelli - ja esimene üllatus oligi olemas - hotell oli täitunud väga lärmakatest inimestest - seal oli nimelt algamas pulmapidu. Teades ka selle rahvuse esindajate pidusid ja nende pikkusi ning nähes/kuuldes, millist tümpsu parklas juba soenduseks lasti, ütlesime selle hotellitoa kiirelt üles. Aga Tartus ei ole hotellidega eriti kiita. Ei olnud erilist tahtmist peale 400 km autoroolis kuhugi kaugemale ka enam sõitma hakata ja sai välja valitud järgmine hotell Tartus (ma ei nimeta siin hotellide nimesid - võibolla on nendes tavaliselt kõik väga hästi, lihtsalt seekord läks natuke teisiti). Algselt tundus seal kõik tore ja vaikne. Ka õhtusöök Cafe Truffe`s oli suurepärane - väga maitsev lõhepasta fantastilise teeninduse saatel. Üleüldse oli Tartu kesklinn väga elav sel laupäeva õhtul.
Peale hotelli tagasijõudmist selgus, et seal ei olegi eriti vaikne. Algatuseks avastasime, et meie tuba on köögi peal ja seal undas mingi asi (ventilaator või midagi muud) nii, et toas isegi kraanikauss vibreeris. See oli ilmselt paljudes tubades nii - oli tunne, nagu peaks üritama magada töötava bussimootori kõrval. Lõpuks õnnestus see probleem lahendada ja peale kõnet hotelli administraatorile pandi köögis see masin kinni. Järgmiseks selgus, et samas hotellis peatub üks Eesti vanema generatsiooni tuntud laulja ja tema suurepäraste lugude saatel sai üritatud magama jääma hakata. Võibolla oleks isegi õnnestunud, aga iga paarikümne minuti tagant möödus hotelli lähedalt tänavalt mingi seltskond, kes kõik karjusid ja väga kõvasti - nii kuni hommikuni välja. Tagantjärgi küll naljakas, aga kella 2 paiku öösel oli mul küll soov asjad kokku panna ja koju tagasi magama sõita. Õnneks olin selleks liiga väsinud ja see sõit jäi tegemata:) Lõppude lõpuks kella 5 paiku õnnestus suure väsimuse tulemusena paariks tunniks magama jääda.
Hommikul olid enesetunne ja tuju küll kõike muud kui head. Kurat, aasta üks tippsündmusi minu jaoks ja niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja tüdinud olek. Palju ei puudunud, et oleksin hommikusöögil ühe ees koperdanud välismaa mehe läbi sõimanud - õnneks seda siiski ei juhtunud:)
Aga siis meenus üks asi, mis lisas kohe palju positiivsust - see, kuidas Igor käis Stockholmi maratonil ja kui palju tema enne jooksumaratoni hotellis magada sai: Igori Stockholmi maraton Mõtlesin, et kui tema sai maratoniga hakkama peale 1 tunnist magamist, siis 2 tundi on juba poole rohkem ja pean ka mina hakkama saama!
Lõpuks oli aeg hotellis uks kinni panna ja stardipaika minna. Pool tundi enne starti panin uisud alla. Proovides natuke sõita, oli tunne, et ei liigu üldse edasi - iga samm tuli kuidagi väga raskelt. Siit ka kohe otsus, et mitte teha mitte mingisugust soojendust ja hoida kogu energia maratoni enda jaoks.
Sel aastal jälgisin kindlat taktikat - sõidan kogu raja grupis. Kui tunnen, et enam ei jõua ja jään grupist maha, siis ootan järgmise grupi järgi. Tuul oli tugev ja see üksinda pressimine oleks võinud maratoni väga raskeks teha. Algne eesmärk oli alistada 2 tunni piir. Selle aasta varasematel võistlustel olen 20 km jõudnud napilt alla tunni sõita, aga need võistlused toimusid ilma mägedeta trassidel.
Start antud, hakkas vastutuult sõit peale - kohe ca. 10 km. Sain endale sobivasse gruppi, kus oli kerge sõita. Vedasin ka ise aeg-ajalt, aga minu kui suurema kehakaaluga sõitja peamine efekt tuleb praegu ikka langustel, et grupp seal võimalikult hea hoo sisse saaks. Üks kõvemaid laskumisi oli 10-liikmelise grupiga, mida mina siis laskumisel vedasin. Hoog läks päris suureks ja õnneks keegi tasakaalu ka ei hakanud kaotama. Aga ka kõigil teistel laskumistel saime isegi 2-3 liikmeliste gruppidega üksiküritajatest palju suuremad hood sisse. Teised ca. 10 km olid lihtsad - peamiselt allatuult. Poolmaratoni vaheajapunktis oli aega kulunud natuke alla 55 minuti ja minu jaoks oli selge, et sellise tempoga ma lõpuni ilmselt vastu ei peaks või kui peaks, oleks see väga raske. Lasin tempot alla ja ootasin järgmist gruppi järgi. 20-30 km, mis olid enamasti vastutuult, olid küllaltki rasked, aga sealt edasi 30-37 jälle lihtsamad - sattus väga sobiv grupp ja õnnestus ka natuke puhata enne viimast tugevat vastutuulelõiku. 37-39 km läks kehvasti ja sinna jäi ka lõpuajas 2-3 minutit ja 20-30 kohta. See oli väga tugeva vastutuulega lõik ja grupis lõppes ühel sõitjal äkki jõud otsa ning ta lasi eessõitjaga vahe sisse. Ma ei pannud seda õigel ajal tähele ja kui panin, oli juba liiga hilja. No ei tohi jääda grupis sõitma viimasele positsioonile sellises kohas - tuleb järgmisel korral hoolikam olla! 37-39 olidki minu maratoni raskeimad kilomeetrid, aga siis peale seda oli tuul jälle tagant ja viimased kilomeetrid läksid küll aeglaselt, aga rõõmsalt. Minu teine eesmärk selleks sõiduks oli nimelt olnud see, et ka lõpus oleks hea olla ja see õnnestus seekord igati hästi !
Jõudnud finišisse, kohe asjad kokku ja Tallinna poole minema, et enne ülisuure väsimuse saabumist oma voodisse magama jõuda. Ja nüüd, peale peaaegu 12-tunnist und saab hakata nautima tänast, maratonijärgset täielikult vaba päeva!
PS. Tegelikult oli see hea kogemus, et kuidas peale magamata ööd maratoni läbida on. Kui midagi sarnast peaks kunagi tulevikus korduma, siis on teada, et pole eriti vaja muretseda - see üks magamata öö ei tee Nõukogude aja karastusega inimestele eriti midagi. Kui suur väsimus ka tuleb, siis kunagi hiljem.
Nüüd aga Tartu Rulluisumaratonist pikemalt. Kui laupäeval Narvast Energiajooksult Tartusse jõudsime, oli just algamas Tartu Rulluisusprindi A-finaal. Nii, et ülitäpne ajastus algatuseks:) Edasi aga õnn pöördus. Läksime väljavalitud hotelli - ja esimene üllatus oligi olemas - hotell oli täitunud väga lärmakatest inimestest - seal oli nimelt algamas pulmapidu. Teades ka selle rahvuse esindajate pidusid ja nende pikkusi ning nähes/kuuldes, millist tümpsu parklas juba soenduseks lasti, ütlesime selle hotellitoa kiirelt üles. Aga Tartus ei ole hotellidega eriti kiita. Ei olnud erilist tahtmist peale 400 km autoroolis kuhugi kaugemale ka enam sõitma hakata ja sai välja valitud järgmine hotell Tartus (ma ei nimeta siin hotellide nimesid - võibolla on nendes tavaliselt kõik väga hästi, lihtsalt seekord läks natuke teisiti). Algselt tundus seal kõik tore ja vaikne. Ka õhtusöök Cafe Truffe`s oli suurepärane - väga maitsev lõhepasta fantastilise teeninduse saatel. Üleüldse oli Tartu kesklinn väga elav sel laupäeva õhtul.
Peale hotelli tagasijõudmist selgus, et seal ei olegi eriti vaikne. Algatuseks avastasime, et meie tuba on köögi peal ja seal undas mingi asi (ventilaator või midagi muud) nii, et toas isegi kraanikauss vibreeris. See oli ilmselt paljudes tubades nii - oli tunne, nagu peaks üritama magada töötava bussimootori kõrval. Lõpuks õnnestus see probleem lahendada ja peale kõnet hotelli administraatorile pandi köögis see masin kinni. Järgmiseks selgus, et samas hotellis peatub üks Eesti vanema generatsiooni tuntud laulja ja tema suurepäraste lugude saatel sai üritatud magama jääma hakata. Võibolla oleks isegi õnnestunud, aga iga paarikümne minuti tagant möödus hotelli lähedalt tänavalt mingi seltskond, kes kõik karjusid ja väga kõvasti - nii kuni hommikuni välja. Tagantjärgi küll naljakas, aga kella 2 paiku öösel oli mul küll soov asjad kokku panna ja koju tagasi magama sõita. Õnneks olin selleks liiga väsinud ja see sõit jäi tegemata:) Lõppude lõpuks kella 5 paiku õnnestus suure väsimuse tulemusena paariks tunniks magama jääda.
Hommikul olid enesetunne ja tuju küll kõike muud kui head. Kurat, aasta üks tippsündmusi minu jaoks ja niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja tüdinud olek. Palju ei puudunud, et oleksin hommikusöögil ühe ees koperdanud välismaa mehe läbi sõimanud - õnneks seda siiski ei juhtunud:)
Aga siis meenus üks asi, mis lisas kohe palju positiivsust - see, kuidas Igor käis Stockholmi maratonil ja kui palju tema enne jooksumaratoni hotellis magada sai: Igori Stockholmi maraton Mõtlesin, et kui tema sai maratoniga hakkama peale 1 tunnist magamist, siis 2 tundi on juba poole rohkem ja pean ka mina hakkama saama!
Lõpuks oli aeg hotellis uks kinni panna ja stardipaika minna. Pool tundi enne starti panin uisud alla. Proovides natuke sõita, oli tunne, et ei liigu üldse edasi - iga samm tuli kuidagi väga raskelt. Siit ka kohe otsus, et mitte teha mitte mingisugust soojendust ja hoida kogu energia maratoni enda jaoks.
Sel aastal jälgisin kindlat taktikat - sõidan kogu raja grupis. Kui tunnen, et enam ei jõua ja jään grupist maha, siis ootan järgmise grupi järgi. Tuul oli tugev ja see üksinda pressimine oleks võinud maratoni väga raskeks teha. Algne eesmärk oli alistada 2 tunni piir. Selle aasta varasematel võistlustel olen 20 km jõudnud napilt alla tunni sõita, aga need võistlused toimusid ilma mägedeta trassidel.
Start antud, hakkas vastutuult sõit peale - kohe ca. 10 km. Sain endale sobivasse gruppi, kus oli kerge sõita. Vedasin ka ise aeg-ajalt, aga minu kui suurema kehakaaluga sõitja peamine efekt tuleb praegu ikka langustel, et grupp seal võimalikult hea hoo sisse saaks. Üks kõvemaid laskumisi oli 10-liikmelise grupiga, mida mina siis laskumisel vedasin. Hoog läks päris suureks ja õnneks keegi tasakaalu ka ei hakanud kaotama. Aga ka kõigil teistel laskumistel saime isegi 2-3 liikmeliste gruppidega üksiküritajatest palju suuremad hood sisse. Teised ca. 10 km olid lihtsad - peamiselt allatuult. Poolmaratoni vaheajapunktis oli aega kulunud natuke alla 55 minuti ja minu jaoks oli selge, et sellise tempoga ma lõpuni ilmselt vastu ei peaks või kui peaks, oleks see väga raske. Lasin tempot alla ja ootasin järgmist gruppi järgi. 20-30 km, mis olid enamasti vastutuult, olid küllaltki rasked, aga sealt edasi 30-37 jälle lihtsamad - sattus väga sobiv grupp ja õnnestus ka natuke puhata enne viimast tugevat vastutuulelõiku. 37-39 km läks kehvasti ja sinna jäi ka lõpuajas 2-3 minutit ja 20-30 kohta. See oli väga tugeva vastutuulega lõik ja grupis lõppes ühel sõitjal äkki jõud otsa ning ta lasi eessõitjaga vahe sisse. Ma ei pannud seda õigel ajal tähele ja kui panin, oli juba liiga hilja. No ei tohi jääda grupis sõitma viimasele positsioonile sellises kohas - tuleb järgmisel korral hoolikam olla! 37-39 olidki minu maratoni raskeimad kilomeetrid, aga siis peale seda oli tuul jälle tagant ja viimased kilomeetrid läksid küll aeglaselt, aga rõõmsalt. Minu teine eesmärk selleks sõiduks oli nimelt olnud see, et ka lõpus oleks hea olla ja see õnnestus seekord igati hästi !
Jõudnud finišisse, kohe asjad kokku ja Tallinna poole minema, et enne ülisuure väsimuse saabumist oma voodisse magama jõuda. Ja nüüd, peale peaaegu 12-tunnist und saab hakata nautima tänast, maratonijärgset täielikult vaba päeva!
PS. Tegelikult oli see hea kogemus, et kuidas peale magamata ööd maratoni läbida on. Kui midagi sarnast peaks kunagi tulevikus korduma, siis on teada, et pole eriti vaja muretseda - see üks magamata öö ei tee Nõukogude aja karastusega inimestele eriti midagi. Kui suur väsimus ka tuleb, siis kunagi hiljem.
3 comments:
Kohe näha, et hea maraton oli, kui nii pikk lugu valmis sai :)
Parim maraton ja pikim lugu:)
Hea, et maraton läks hästi, ehkki oli nii palju segavaid tegureid, s.t ainult 2 tundi magamist ja sõidueelne väsimus. Arvan, et võib sind ka järgmine aasta rullimaratonil kohata :)
Post a Comment