Thursday, March 1, 2012

Kas meedia tapab rahvaspordi ?

Tänavusele Tartu Maratonile ootasid korraldajad kahtlemata rohkem osalejaid. Tänavustel suurtel suusamaratonidel on olnud oluliselt vähem osalejaid kui varasematel aastatel.

Numbrid räägivad ise enda eest (lõpetajate arv pikkadel distantsidel 2011 ja 2012) :

Viru Maraton    888         600
Alutaguse          906         780
Haanja              1052       611

Ei ole ilusad numbrid, eriti kui arvestada seda juttu, mis on aastaid meediakanalitest kostnud - ... jälle saavutati uus osalejate rekord; ... inimest osales rohkem kui eelmisel aastal jne. jne.

Meedia toodab kangelasi ja meedia hävitab kangelased - on suudetud hävitada ka suuremad kangelased kui rahvaspordiüritused.

Aga ikkagi konkreetselt suusatamine - meedia vs. rahvaspordiüritustest osavõtjate arv.

Mida oleme suusatamise kohta meediast lugenud alates möödunud kevadest ? Ainult negatiivset. Kuidas see mõjub suusatamisele ? Negatiivselt. Nagu näha, on lisaks tippsuusatamisele kannatajaks jäänud ka rahvasport. Kes sellisest negatiivsest kampaania-aastast kasu on saanud ? Lühiajalises perspektiivis ajakirjanikud ise - on saanud välja mõelda kõikvõimalikke nende endi jaoks "huvitavaid" intriige; pikaajalises perspektiivis ma kasusaajaid ei näe, sest varsti ei ületa suusatamist puudutav uudis enam uudisläve - pole enam lihtsalt mitte kellestki ega millestki kirjutada, mis lugejaid võiks huvitada.

Lisaks kadusid ka ETV`st üleöö peaaegu kõik suusatamise ülekanded ära ja suusatamine, mis oli varasemalt aastakümnete jooksul saanud iga talvise nädalavahetuse kaaslaseks, on nüüd ETV`st peaaegu kadunud. Ka see mõjutab kindlasti suusahuvi harrastussportlaste seas.

Lisaks meediale on ka muid tegureid, mis osalejate arvukust mõjutavad - alates bensiinihindadest ja osalustasude kasvust kuni õhutemperatuurideni välja, aga viimase aasta jooksul on minu meelest küll Eesti meedia andnud meie suusatamisele sellise kogupaugu, millest taastumine võtab nii kaua aega, et ei oska isegi prognoosida ...

... õnneks pole Eesti spordimeediat meie teised suuremad rahvaspordialad kunagi liiga palju huvitanud, niiet seal minnakse oma rada edasi.


5 comments:

Anonymous said...

Hästi kirjutatud!

Anonymous said...

Eks kõik käibki lainetena, kaasa arvatud suusatmise populaarsus rahvasportlaste hulgas. Mind rahvasportlasena küll absoluutselt ei huvita palju Veerpalu dopingut pani (spordisõbrana loomulikult olen pettunud) ja teen oma trenni edasi, teen seda ju vaid sellepärast, et saan sellest ise kaifi.
Pigem on siin süüdi lumevaene talv, lõputult ei saa numbrid kasvada. 80-tel rahvaspordi hiilgeaegadel ei tootnud meedia midagi negatiivset aga rahvaspordi (suusatamise) populaarsus kukkus üsna räigelt. Tean täpselt kuna Spordileht oli siis mu lemmikajaleht ja siiamaani kuskil pööningul mõned aastakäigud veel alles.

Andres said...

Väga hea võrdlus 80-tega!

Eks hinnanguid saab kõige adekvaatsemalt anda muidugi pikema perioodi järel, aga seekord tundub mulle küll, et meedia mõne ajakirjaniku juhtimisel on endast küll parima andnud, et suusatamise maine väga alla läheks.

Ega muidu poleks ka Suusaliidu juhil Sandor Liivel olnud vaja öelda, et: "Tehvandi tõusul pole kunagi võistluste teisel päeval nii palju publikut olnud."

Anonymous said...

Meedia? Kuidas see meedia praegused suusatajate tulemused kihva on keeranud?
Suusatamisele paugu on pannud ikka suusatajad ise. Veerpalu juhtum ja suusaliidu ämbrid on vaid väike osa sellest, praegusel hetkel on pigem teema selles, et tulemust ei ole ja maruraske on ülistuslaulu lauda, kui tulemust pole. Oleks ju veider kui riigitelevisioon näitaks igal nv'l sporti, milles eestlastel eriti sõnaõigust ei ole. Kes seda kritiseerimist ära jõuaks kuulata.
Viru Maratoni ja Alutaguse maratoni osalejatearvu langus ei ole midagi erilist, kõikumine on lihtsalt nii väike. Haanja maratoniga samal nv'l oli Kõrvemaa suusamaraton - on üsna loogiline, et põhjaeestlased ei lähe lõunasse ja vastupidi.
Tuleb kevad ja küll jooksjad ning ratturid statistikanumbreid näitama hakkavad :)

Andres said...

Saan aru, et praeguse teemapüstitusega ruttan natuke ajast ette ja väga hea olekski kui väljatoodud statistika nüüd kohe pöörduks paremuse poole.

Aga saan tuua näite ühelt paralleelselt, aga siiski küllaltki seotud alalt. Töötasin ligi 12 aastat Eesti Energias - ettevõttes, millest meedias räägitakse peaaegu et ainult halvasti. Mida see on tähendanud ettevõttele ? Seda, et see ettevõte ei ole heal tasemel elektrispestialistide jaoks juba vähemalt viimased 15 aastat eriti hinnatud töökoht olnud (on erandeid, kes kinnitavad reeglit). Ettevõte on küll hinnatud töökoht olnud kõikvõimalike muude ametnike jaoks, aga mitte nende jaoks, kes peaks seal põhitöö ära tegema. Ja siin on küll meedia töö kogu seda asja pikalt ja süsteemselt mõjutanud.

Ehk siis - meedia loob küllaltki tugeva fooni ja negatiivsus võimendab negatiivsust. Neid protsesse on küll võimalik pöörata ka vastupidisteks, aga siis tuleb hakata tegema midagi põhimõtteliselt teistmoodi (ja üldjuhul teiste inimestega).