Eile lugesin ühte väga head lugu blogist Pärdikute päevaraamat. Esiteks muidugi oli lugu hästi kirjutatud, nagu selles blogis alati on olnud, aga teiseks on mul täna terve päeva peas tagunud sama teema, millest see lugu kirjutas - energia - kuidas osadel inimestel (keda on küll tuntavas vähemuses) on tohutult energiat, et kõike teha, aga teistel on seda tunduvalt vähem ja kuidas oleks võimalik ise ka äkki energilisemaks saada?
Minu jaoks on selles teemas oluline vaatenurk sport (s.t. trennid) ja energiatase peale trenni. Olen kuulnud palju sellist tüüpi lugusid - peale trenni oli energiatase laes; käisin hommikul jooksmas ja kus siis pärast alles tuli vägev tööpäev; jooksin 30 km ja pärast seda oli energiat rohkem kui enne jooksu ... Minu jaoks on sellised jutud koguaeg tundunud nagu linnalegendid - kuidas selline asi võimalik on? Teed korraliku füüsilise pingutuse ja muutud läbi selle energilisemaks kui olid enne pingutust?
Aga kui nii räägitakse, ju see siis on võimalik. Seetõttu olengi terve tänase päeva mõelnud, et mida (ja kas) ma olen teinud terve selle aja valesti, kui olen trenni teinud viimased natuke rohkem kui 30 aastat? Sest minul ei ole peaaegu kunagi peale trenni (võistlustest rääkimata) olnud tunnet, et jubedalt energiat oleks juurde tulnud. Pigem on alati vastupidi olnud - ka siis, kui olen olnud väga heas vormis. Õige oleks isegi öelda, et tunne peale trenni on sisuliselt sarnane nii täna kui liigun suhteliselt aeglaselt kui oli siis, kui jõudsin 10 kilomeetrit joosta 33 minutiga.
Mida teha selleks, et peale trenni tunneks nagu energiat tuleks juurde, mitte vastupidi? Kui suudaks selle küsimuse enda jaoks ära lahendada, hakkaks ma raudselt rohkem trenni tegema, sest aja jooksul on nii mõnigi trenn just sel põhjusel ära jäänud, et ei taha pärast liiga väsinud olla ja ülejäänud päeva maha kanda.
Minu jaoks on selles teemas oluline vaatenurk sport (s.t. trennid) ja energiatase peale trenni. Olen kuulnud palju sellist tüüpi lugusid - peale trenni oli energiatase laes; käisin hommikul jooksmas ja kus siis pärast alles tuli vägev tööpäev; jooksin 30 km ja pärast seda oli energiat rohkem kui enne jooksu ... Minu jaoks on sellised jutud koguaeg tundunud nagu linnalegendid - kuidas selline asi võimalik on? Teed korraliku füüsilise pingutuse ja muutud läbi selle energilisemaks kui olid enne pingutust?
Aga kui nii räägitakse, ju see siis on võimalik. Seetõttu olengi terve tänase päeva mõelnud, et mida (ja kas) ma olen teinud terve selle aja valesti, kui olen trenni teinud viimased natuke rohkem kui 30 aastat? Sest minul ei ole peaaegu kunagi peale trenni (võistlustest rääkimata) olnud tunnet, et jubedalt energiat oleks juurde tulnud. Pigem on alati vastupidi olnud - ka siis, kui olen olnud väga heas vormis. Õige oleks isegi öelda, et tunne peale trenni on sisuliselt sarnane nii täna kui liigun suhteliselt aeglaselt kui oli siis, kui jõudsin 10 kilomeetrit joosta 33 minutiga.Mida teha selleks, et peale trenni tunneks nagu energiat tuleks juurde, mitte vastupidi? Kui suudaks selle küsimuse enda jaoks ära lahendada, hakkaks ma raudselt rohkem trenni tegema, sest aja jooksul on nii mõnigi trenn just sel põhjusel ära jäänud, et ei taha pärast liiga väsinud olla ja ülejäänud päeva maha kanda.
4 comments:
Ma ilmselt ütlen nüüd midagi, mis sulle ilmselt ei meeldi: sellisel kujul sport nagu sina teed, on enda vägistamine ja see võtabki energiat. Kõik jõuga tehtu võtab energiat. Ainus, mis loeb on nauding. Niikui ei naudi, on kohe energiakaotus. Sul on ilmselt hästi tugevad välised motivaatorid (minna maratonile, kaotada kaalu jne), kuid hoopis olulisem on sisemine motivaator ehk väga lihtne asi: lihtsalt väga meeldib joosta, kõndida, uisutada jne. Muuda mõtlemist spordist kui sellisest ja ilmselt hakkad saama energiat, sest toimub fookuse muutus. Jõudu annavad asjad, inimesed ning tegevused, mida tõeliselt naudid, sest siis oled lõdvestunud ning läbi lõdvestuse jõuab energia sinuni. Seda võib algul olla keeruline mõista, sest meile on lapsest peale õpetatud pingutuse olulisust, kui elu ei ole pingutus, vaid hoopis voolamine ja see on täielik paradigma muutus. Algul on sellest keeruline aru saada, kuid jälgi ennast ja oma enesetunnet erinevate tegevuste ajal ning mõistad seda isegi.
Mida teha?
Äkki peaks just vähem trenni tegema (või siis mitte nii intensiivselt)?
Kui end ikka oimetuks rassiga, no mismoodi saab pärast energilisem olla.
Mõõdukus.
Väga head kommentaarid. Mul enda meelest ei ole välised motivaatorid peamised ja jooksmisega saigi nüüd 1,5 aastat tagasi uuesti just sellepärast tegelema hakatud, et see tõeliselt meeldib. Vähemalt mulle endale on selline tunne jäänud. Samuti ei ole trennides liiga palju intensiivsust.
Kui laiemalt mõelda, siis on nii, et töö, mille olen endale ise valinud ja kus ennast 100% ise juhin, väsitab oluliselt vähem kui sport. Mis tähendab seda, et jooksmine või sport üldse ei pruugigi kõige sobivam tegevus olla, kui ta pigem võtab energiat.
Aga proovin veel jätkata seda, mida olen sel aastal teinud - teen lihtsalt oma lõbuks ilma ühegi konkreetse eesmärgita. Vaatame, kuidas läheb.
Väga tore, Andres, teegi lihtsalt lõbuks ja vähenda nö asja tähtsust. Mida rohkem lõbu ja rõõmu tunned, seda rohkem tahad ka teha ning maratonidel osavõtt ja kaalulangus on asjade loomulik käik, mitte eesmärk. Mind nt väsitab juba sõna "sport" (kuidagi nii jõuline ja võitluslik), meeldib hoopis rohkem "liikumine". Aga see on subjektiivne arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele, lihtsalt enda peal kogetud.
Post a Comment