Kui kolmapäeva õhtul oli selgeks saanud, et mingit Haanjasse sõitu ei tule, tekkis kohe küsimus, et mis siis nüüd edasi?? Siiani oli tulevikusuund olnud lihtne ja selge - käib Haanjas ära ja vaatab kui palju kilomeetereid ja mis ajaga läbitud saab ning peale seda tulevad järgmised plaanid. Isegi tööl olid tegevused jaotatud põhimõttel - see saab tehtud enne ja see peale Haanjat :) See start oleks tõesti olnud enda jaoks olulise tähtsusega. Võibolla isegi liiga olulisega.
Aga siit edasi minna on tõesti raske. Liiga palju ebaõnnestumisi on olnud spordivõistlustega seoses ja see ei ole üldse korrelatsioonis muude ettevõtmistega, mis väljaspool sporti ette võetud on viimastel aastatel. Muudes asjades on ikka nii olnud, et mõtled läbi, valmistad ette ja teed ära - ükskõik siis, millega tegemist olnud on - kas kuhugi kaugele reisimisega, uute ettevõtete loomisega või millega iganes. Kõik tegevused on üldiselt õnnestunud vähemalt 80% tõenäosusega. Ja see ei ole väike õnnestumiste % kui arvestada kui palju erinevaid uusi asju saab pidevalt ette võetud.
Juba neljapäeval hakkasin mõtlema, et läheks edasi kuidagi teistmoodi. Valiks kas mingi täiesti teistsuguse spordiala (mis esimesena pähe tulid, olid muidugi poks ja karate, hiljem lisandusid tennis ja golf), mingi hoopis teistsuguse tegevuse vaba aja sisuatamiseks või ei teeks peale töö üldse mitte midagi. Milleks peab üldse koguaeg millegagi hõivatud olema ja midagi tegema?
Ega eilseks need mõtted palju muutunud ei olnud, pigem vastupidi. Ja õhtul mõtlesin, et teeks ühe tõelise "keskmise Eesti mehe reedeõhtu" - no sellise "keskmise mehe", keda enda ümber igapäevaselt näen, kasvõi näiteks siinsamas Tallinna lähedal Viimsis. Läksin siis poodi, ostsin tagasihoidlikud 6 pudelit õlut, et mitte eriti üle ka pingutada; telekast taustaks tavapärased igavad filmid, internet jne. Sest laupäeval ei olnud ju vaja enam trenni minna - mille jaoks kui ei teagi, mis üldse võiks järgmine võistlus olla ja millal üldse normaalselt liigutama hakata saab. No on raske motivatsiooni leida sellises olukorras.
Kui nüüd täna kodus küsisin, et kuidas meeldiks kui edaspidi kõik nädalavahetused oleksidki vabad - ei mingeid pikki trenne metsas, võistlusi ega midagi vaid see asenduks "keskmise Eesti mehe nädalavahetustega" - siis sain aru, et see oleks ikka täielik jama. Väga igav hakkaks - poleks midagi oodata ega millekski valmistuda. Muidugi on elus ka palju muud huvitavat peale spordi ja võistluste, aga enamus nendest muudest tegevustest ei paku just liiga suurt ootusärevust ja on pigem tavalised. No mida on nii väga oodata näiteks selles, et esmaspäeva hommikul saab jälle tööle minna, terve päeva tööl olla, õhtul poes käia, siis veel paar tundi midagi teha ja nii 5 päeva järjest võrreldes sellega kui laupäeval või pühapäeval oleks huvitav võistlus ees ootamas?
On aeg edasi tegutsema hakata ja uued sihid enda jaoks paika panna. Kas siis võistlustega või mitte, aga sporti tehes igal juhul, sest 6, olgugi et väga head õlut, ei konkureeri küll mitte millegagi ühe korraliku trenni või võistluse vastu :)
Aga siit edasi minna on tõesti raske. Liiga palju ebaõnnestumisi on olnud spordivõistlustega seoses ja see ei ole üldse korrelatsioonis muude ettevõtmistega, mis väljaspool sporti ette võetud on viimastel aastatel. Muudes asjades on ikka nii olnud, et mõtled läbi, valmistad ette ja teed ära - ükskõik siis, millega tegemist olnud on - kas kuhugi kaugele reisimisega, uute ettevõtete loomisega või millega iganes. Kõik tegevused on üldiselt õnnestunud vähemalt 80% tõenäosusega. Ja see ei ole väike õnnestumiste % kui arvestada kui palju erinevaid uusi asju saab pidevalt ette võetud.
Juba neljapäeval hakkasin mõtlema, et läheks edasi kuidagi teistmoodi. Valiks kas mingi täiesti teistsuguse spordiala (mis esimesena pähe tulid, olid muidugi poks ja karate, hiljem lisandusid tennis ja golf), mingi hoopis teistsuguse tegevuse vaba aja sisuatamiseks või ei teeks peale töö üldse mitte midagi. Milleks peab üldse koguaeg millegagi hõivatud olema ja midagi tegema?
Ega eilseks need mõtted palju muutunud ei olnud, pigem vastupidi. Ja õhtul mõtlesin, et teeks ühe tõelise "keskmise Eesti mehe reedeõhtu" - no sellise "keskmise mehe", keda enda ümber igapäevaselt näen, kasvõi näiteks siinsamas Tallinna lähedal Viimsis. Läksin siis poodi, ostsin tagasihoidlikud 6 pudelit õlut, et mitte eriti üle ka pingutada; telekast taustaks tavapärased igavad filmid, internet jne. Sest laupäeval ei olnud ju vaja enam trenni minna - mille jaoks kui ei teagi, mis üldse võiks järgmine võistlus olla ja millal üldse normaalselt liigutama hakata saab. No on raske motivatsiooni leida sellises olukorras.
Kui nüüd täna kodus küsisin, et kuidas meeldiks kui edaspidi kõik nädalavahetused oleksidki vabad - ei mingeid pikki trenne metsas, võistlusi ega midagi vaid see asenduks "keskmise Eesti mehe nädalavahetustega" - siis sain aru, et see oleks ikka täielik jama. Väga igav hakkaks - poleks midagi oodata ega millekski valmistuda. Muidugi on elus ka palju muud huvitavat peale spordi ja võistluste, aga enamus nendest muudest tegevustest ei paku just liiga suurt ootusärevust ja on pigem tavalised. No mida on nii väga oodata näiteks selles, et esmaspäeva hommikul saab jälle tööle minna, terve päeva tööl olla, õhtul poes käia, siis veel paar tundi midagi teha ja nii 5 päeva järjest võrreldes sellega kui laupäeval või pühapäeval oleks huvitav võistlus ees ootamas?
On aeg edasi tegutsema hakata ja uued sihid enda jaoks paika panna. Kas siis võistlustega või mitte, aga sporti tehes igal juhul, sest 6, olgugi et väga head õlut, ei konkureeri küll mitte millegagi ühe korraliku trenni või võistluse vastu :)
 |
| Salzburgi lähistel. Foto autor: Gea |
6 comments:
Soovitan (mägi)matkamist
Matkamine on üks lahedamaid tegevusi üldse ja niipalju kui võimalik, seda ka teen.
Ütleme nii, et kui järgmisel hommikul on matkale minek, siis on mul eelmisel õhtul alati seljakott pakitud ja nurgas ootel ning hommikul ärgates kohe minema :)
Kahjuks ei ole siiani minu matkavaimustusega mitte ükski tuttav liitunud ning olen seetõttu teinud üksi ühepäevaseid matku Eesti piires.
Aga usun, et juba õige varsti saavad matkad olema pikemad - vaba aega on piisavalt, et ükskõik, millise pikkusega matku ette võtta
Viimsis oli täna Libahunt, miks sa ei käinud? Seal ei pea jooksma (kui ei taha), oleks lihtsalt võinud kodu ümbruses eesmärgipäraselt jalutada.
LehtsabaHhi ära kuula, mäed on kõrged ja ohtlikud, lisaks on seal tihti külm ja kole.
Ma olin täna pealtvaataja rollis - nii hommikul kui õhtul sai vaadata rogainil osalejaid ja kunagised klassikaaslased said veel auhinnalise 2 koha. Pühapäeval lähen jooksma. Rogaini jaoks olen vist kaaslase järgmiseks aastaks leidnud; praegu vaatangi järgmise aasta kalendrit, et mis ees ootab
Aga tead, selleks et joosta või käia, ei peagi olema mingit konkreetset võistluslikku eesmärki - oluline on teha seda iseenda pärast ja sellepärast, et see meeldib. võistlusmoment vahelduseks lihtsalt hea.
tean omast käest siin enne haanjat, mida tähendab, kui ei jookse ja päevi ei jookse - tühi tunne on sees ja tuleb must masendust. ja aega on kohe koledalt ülearu palju :D
Nii, et võta rahulikult - käi ikka metsas ja liiguta end, küll hea tunne tagasi tuleb ja kui vaja, saad alati uue eesmärgi võtta, mis oleks lisastiimuliks - kasvõi Laulasmaa ultra suvel!
Olen sama meelt - liigutada tuleb igal juhul edasi, sest ükskõik, milline siht järgmiseks võtta, on vastupidavus kõigil aladel hädavajalik. Nagu ütles üks tuttav poksija enne ümber Viljandi järve jooksu - võrreldes tavalise poksitrenniga on ümber Viljandi järve jooks heaks puhkuseks :)
Post a Comment