Mul on viimane pool aastat olnud hea võimalus igapäevaselt kokku puutuda inimestega, kes käivad Sparta spordiklubis trennis. Igal hommikul ja õhtul kui viibin autoparklas, näen Spartasse minejaid ja tulijaid. Peab ütlema, et teeb kohe endalgi alati tuju paremaks kui näed kui rõõmsa olemisega on enamus spordiklubis käijatest ja seda eriti peale trenni - see paistab kohe kaugele välja!
Kui ise ei oleks Sparta spordiklubis käinud, siis tunduks selline asi isegi natuke imelik - Eesti inimesed ja rõõmsad, eriti veel sellises hallis ja pimedas sügisilmas :) Aga kuna olen käinud, siis saan ka vähemalt mingil määral sellise rõõmustamise põhjustest aru. Ja kõigele lisaks - peaaegu kõik, keda ise lähemalt tunnen - on kas juba läinud siseruumidesse trenni või seda kohe-kohe tegemas. Pimedus ja rõskus ajab lihtsalt sinna, kus on soe ja valge. Ka minu üks trennikaaslane, kellega aeg-ajalt koos metsas käinud oleme, ütles eelmisel pühapäeval, et enne järgmist kevadet ei ole teda enam mõtet metsa kutsuda.
Aga milline pilt avaneb metsas? Kui rõõmsad on need, kes pimedas ja rõskes metsas treenivad? Pean tunnistama, et pinguta palju tahad, aga mingit rõõmu on kellegi näolt ikka jube raske välja lugeda. Võibolla ma lihtsalt ei oska seda näha, aga neid, kellele pakuks suurt rõõmu ja naudingut pimedas ja külmas väljas metsas treenimine, on küll vähe. Ja ega selle üle ka midagi imestada ei ole. Milleks ennast piinata kui saab ka teistmoodi (s.t. spordiklubis)? Üks väheseid asju, mis metsa kasuks räägib, on see, et väljas treenimine on tasuta. Ja see võib olla ka üks põhjustest, miks suurem osa seltskonda, kes väljas treenib, seda morni näoga teeb - lihtsalt ei ole raha, et korralikes tingimustes oma trennid ära teha.
Muidugi on ka erandeid, kes väljas rõõmsa näoga trenni teevad - aga nagu öeldakse, erandid kinnitavad reeglit.
Kui ise ei oleks Sparta spordiklubis käinud, siis tunduks selline asi isegi natuke imelik - Eesti inimesed ja rõõmsad, eriti veel sellises hallis ja pimedas sügisilmas :) Aga kuna olen käinud, siis saan ka vähemalt mingil määral sellise rõõmustamise põhjustest aru. Ja kõigele lisaks - peaaegu kõik, keda ise lähemalt tunnen - on kas juba läinud siseruumidesse trenni või seda kohe-kohe tegemas. Pimedus ja rõskus ajab lihtsalt sinna, kus on soe ja valge. Ka minu üks trennikaaslane, kellega aeg-ajalt koos metsas käinud oleme, ütles eelmisel pühapäeval, et enne järgmist kevadet ei ole teda enam mõtet metsa kutsuda.
Aga milline pilt avaneb metsas? Kui rõõmsad on need, kes pimedas ja rõskes metsas treenivad? Pean tunnistama, et pinguta palju tahad, aga mingit rõõmu on kellegi näolt ikka jube raske välja lugeda. Võibolla ma lihtsalt ei oska seda näha, aga neid, kellele pakuks suurt rõõmu ja naudingut pimedas ja külmas väljas metsas treenimine, on küll vähe. Ja ega selle üle ka midagi imestada ei ole. Milleks ennast piinata kui saab ka teistmoodi (s.t. spordiklubis)? Üks väheseid asju, mis metsa kasuks räägib, on see, et väljas treenimine on tasuta. Ja see võib olla ka üks põhjustest, miks suurem osa seltskonda, kes väljas treenib, seda morni näoga teeb - lihtsalt ei ole raha, et korralikes tingimustes oma trennid ära teha.
Muidugi on ka erandeid, kes väljas rõõmsa näoga trenni teevad - aga nagu öeldakse, erandid kinnitavad reeglit.
 |
| Riia, juuni 2013. Foto autor: Gea |
10 comments:
Ma arvan, et su enese diagnoos on õige - sa ei oska inimeste rõõmu näha. Õigemini oled sa end programmeerinud seda mitte nägema.
Kas sellest jutust võib nüüd välja lugeda, et oled ise ka Spartas käima hakanud, nagu teevad seda sinu head sõbrad-tuttavad rulluisutajad ja suusatajad?
Ei, kahjuks seda siit välja lugeda ei saa :) Mina jätkan ikka väljas.
Need kes tõsiste nägudega vastu tulevad on tõsised sportlased. Mida sa ikka pimedas metsas võõrale näkku irvitad. Naerusuud on ka võistlustel tavaliselt alla keskmise tasemel.
Aga see vist ongi üks peamine vahe väljas ja sees sportijatel. Kes teevad peamiselt sees, need üldjuhul üldse võistlustel ei käigi - on lihtsalt heas vormis ja rõõmsad. Vähemalt mul on selline tunne jäänud.
Miks sa ise metsas käid kui tundub, et spordiklubid sobiks paremini trenni tegemise kohaks? Ja nagu oleme aru saanud, viibid ju igapäevaselt ühele spordiklubile väga lähedal ja peaks olema ideaalne seal käia
Trennis peabki raske olema ja mitte ainult füüsiliselt vaid ka mentaalselt. Kõik oleneb muidugi eesmärgist.
A1: mul ei olegi sellele küsimusele head vastust. Vist halb harjumus juba varasest noorusest ja nii juba 33 aastat järjest :) Aga kui tõsisemalt, siis üks hea variant on käia ka kõigepealt metsas, näiteks jooksmas, ning seejärel jõusaalis. Näiteks sellesama Sparta hea eelis ongi lähedal asuv Järve mets oma terviserajaga.
A2: Nii ongi. Kui selle pimeda aja väljas ära kannatab, läheb juba siis kui lumi maha tuleb, oluliselt lõbusamaks (valge ju kõik ümberringi!) ning kevad on nagu tõeline pidupäev
Teen ka väljas trenni ja seda mitte rahalistel põhjustel. Mulle lihtsalt meeldib nii rohkem, ei kujutaks ennast ette ainult lindil joostes.
Mul on kahtlus, et sa tõlgendad väljas treenijate emotsioone valesti. Ma tõsiselt naudin igat trenni, aga ma ei jookse naerunägu peas ringi. Ilmselt seal spordiklubis keset trenni näed ka pigem tõsiseid ja endasse süvenenud pilke. Peale trenni on muidugi õnnis nägu peas. :)
Võibolla tõesti olen tõlgendanud natuke valesti, ei saa välistada. Küsisin täna igaks juhuks üle veel ühelt inimeselt, kes sarnastes kohtades trennis käib, nagu mina ja tema arvamus oli minu omast veel oluliselt äärmuslikum - spordiklubide kasuks.
Võibolla määrab ka see, millistes kohtades trenni teha - ega see Pirita mets, kus ma oma elukoha tõttu peamiselt käin, on ikka väga kaugel ideaalsest, eelkõige just inimeste poolest, kes seal käivad ja tooni annavad(Lasnamäe venelased!). Ei anna näiteks Lõuna-Eesti heade kohtadega mitte kuidagi võrrelda.
Aga nagu ma ka kirjutasin, on ka erandeid, kellele väljas treenimine meeldib ka kõige kehvemate ilmadega ning ilmselt kuuluvad nende nö. erandite hulka enamus selle blogi lugejaid, v.a. üks, kes mulle ise ütles, et talle kehva ilmaga metsas käia ei meeldi :)
Post a Comment