Uus aasta on alanud, nagu juba tavaks saanud, sportlikult. Küll mitte nii sportlikult nagu kümmekond aastat tagasi kui olin 1. jaanuari hommikul Otepää Tehvandi radadel esimene suusataja, aga korralikke trenne on juba päris mitu sel aastal tehtud küll.
Ühel trennil tahaks peatuda natuke pikemalt. Nimelt alustasin 13. detsembrist iga-pühapäevaste pikkade rahulike trennide tegemist eesmärgiga saada võimalikult heasse vormi võistlushooaja alguseks. Sel aastal teen teistmoodi - pikad otsad teen jõusaalis cross-traineril. Alustasin 13. detsembril 80 minutiga ja nüüd on igal nädalal 10 minuti lisandunud - eilne trenn oli pikkusega 110 minutit. Trenn ise näeb välja nii, et alustan kõige madalama koormusega ja iga 10 minuti tagant panen koormust natuke juurde. Pulssi jälgin, et oleks vahemikus 125-135. Kiirus on seega vastavalt alguses suurem ja hiljem raskuse suurenedes väiksem.
Eilne pikk ots oli selles mõttes ka teistmoodi, et olude sunnil oli hommikune äratus juba kell 03.57 (peale 2,5-tunnist magamist) ning trenn ise algas natuke peale kella 9-t. Sellise olematu magamise pealt sai korralik pingutus tehtud ja oma näitel saan öelda, et vahetult pikale otsale eelneval ööl olematu magamine ei mõjuta sportlikku saavutusvõimet (olen seda ka eelnevalt näiteks Tartu rullimaratonil praktiseerinud).
1. jaanuaril algas aasta suusaspordi suursündmus - Tour de Ski, mille etappe olen siiani huviga vaadanud. Ainult ühest asjast on raske aru saada - miks imestavad meie spordireporterid juba aastaid, et Eesti suusatajate tulemused on kahvatud? Ühelt poolt on ju hea, et mõni meie suusataja üldse kvalifitseerub MK-etapile, aga teiselt poolt - mis suuri tulemusi on oodata suusatajatelt, kelle tulemused pikamaajooksus on märgatavalt tagasihoidlikumad kui olid näiteks minul endal 17-aastaselt? Imesid vastupidavusaladel ju teadupärast ei juhtu (kui just väga oskuslikult dopingut ei kasutata).
Ühel trennil tahaks peatuda natuke pikemalt. Nimelt alustasin 13. detsembrist iga-pühapäevaste pikkade rahulike trennide tegemist eesmärgiga saada võimalikult heasse vormi võistlushooaja alguseks. Sel aastal teen teistmoodi - pikad otsad teen jõusaalis cross-traineril. Alustasin 13. detsembril 80 minutiga ja nüüd on igal nädalal 10 minuti lisandunud - eilne trenn oli pikkusega 110 minutit. Trenn ise näeb välja nii, et alustan kõige madalama koormusega ja iga 10 minuti tagant panen koormust natuke juurde. Pulssi jälgin, et oleks vahemikus 125-135. Kiirus on seega vastavalt alguses suurem ja hiljem raskuse suurenedes väiksem.
Eilne pikk ots oli selles mõttes ka teistmoodi, et olude sunnil oli hommikune äratus juba kell 03.57 (peale 2,5-tunnist magamist) ning trenn ise algas natuke peale kella 9-t. Sellise olematu magamise pealt sai korralik pingutus tehtud ja oma näitel saan öelda, et vahetult pikale otsale eelneval ööl olematu magamine ei mõjuta sportlikku saavutusvõimet (olen seda ka eelnevalt näiteks Tartu rullimaratonil praktiseerinud).
1. jaanuaril algas aasta suusaspordi suursündmus - Tour de Ski, mille etappe olen siiani huviga vaadanud. Ainult ühest asjast on raske aru saada - miks imestavad meie spordireporterid juba aastaid, et Eesti suusatajate tulemused on kahvatud? Ühelt poolt on ju hea, et mõni meie suusataja üldse kvalifitseerub MK-etapile, aga teiselt poolt - mis suuri tulemusi on oodata suusatajatelt, kelle tulemused pikamaajooksus on märgatavalt tagasihoidlikumad kui olid näiteks minul endal 17-aastaselt? Imesid vastupidavusaladel ju teadupärast ei juhtu (kui just väga oskuslikult dopingut ei kasutata).
 |
| Mulle meeldib talvel sisetingimustes trenni teha Foto autor: Gea |
No comments:
Post a Comment