Olen olnud jube suur korvpallihuviline juba väiksest peale. Kodus oli korvpallirõngas, kus sai mängitud sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, trennis mängisime pidevalt korvpalli ja muidugi olin tõeliselt huvitatud tolle aja suurest korvpallist Eestis ja NSV Liidus.
Huvi oli isegi nii suur, et peale seda kui KALEV murdis 80-te keskel tagasi NSVL Kõrgliigasse, käisin Kalevi hallis peaaegu kõiki mänge vaatamas niikaua kuni 1991.a.-l tuldi NSVL meistriteks. Kõik need hooajad istusime isaga koos Kalevi hallis esireas, igaks hooajaks oli hooajapilet. Sama head kohad nagu fotograafidel ja tähtsatel asjaosalistel:) See oli ilus aeg - Kalev läks iga hooajaga paremaks, kohad paranesid turniiritabelis, isegi tribüünilt oli tunda, et Eesti korvpallurid on tegijad. Ja nad olidki seda, tõestuseks veel lisaks Euroopa meistrivõistluste 6-s koht 1993.a.-l.
Kuni 90-te keskpaigani käisin veel regulaarselt hallis kõiki mänge vaatamas, kus Kalev mängis, aga sealt alates jäid saalikülastused harvemaks kuni selleni, et viimati käisin hallis 2009.a.-l. Miks on see nii läinud, et huvi kunagise ühe lemmikspordiala vastu on tugevasti vähenenud ? Emotsiooni ei ole, ka erilist huvi, et kes täna võidab ja kui pikalt, mitte. Kui oled kunagi ikka pikalt ühte ala tipptasemel näinud, siis selle ala allakäiku ja nüüdset stabiliseerumist madalamal tasemel vaadelnud, siis on nagu imelik sinna halli minna ja endas huvi tekitama hakata. Ei ole juba ammu tekkinud ja vaevalt, et seda ka niipea enam juhtub.
Juttu on Eestis korvpalli ümber palju, taset arvestades liigagi palju. Ja muuseas, korvpall seisab mul endiselt nurgas ja korvpallirõngas ka põhimõtteliselt akna all olemas, nii et huvi korvpalli ja palli korvi saamise vastu on ikka olemas, aga halli Eesti korvpalli vaatama minna ... tuleks see aeg jälle varsti tagasi!
Huvi oli isegi nii suur, et peale seda kui KALEV murdis 80-te keskel tagasi NSVL Kõrgliigasse, käisin Kalevi hallis peaaegu kõiki mänge vaatamas niikaua kuni 1991.a.-l tuldi NSVL meistriteks. Kõik need hooajad istusime isaga koos Kalevi hallis esireas, igaks hooajaks oli hooajapilet. Sama head kohad nagu fotograafidel ja tähtsatel asjaosalistel:) See oli ilus aeg - Kalev läks iga hooajaga paremaks, kohad paranesid turniiritabelis, isegi tribüünilt oli tunda, et Eesti korvpallurid on tegijad. Ja nad olidki seda, tõestuseks veel lisaks Euroopa meistrivõistluste 6-s koht 1993.a.-l.
Kuni 90-te keskpaigani käisin veel regulaarselt hallis kõiki mänge vaatamas, kus Kalev mängis, aga sealt alates jäid saalikülastused harvemaks kuni selleni, et viimati käisin hallis 2009.a.-l. Miks on see nii läinud, et huvi kunagise ühe lemmikspordiala vastu on tugevasti vähenenud ? Emotsiooni ei ole, ka erilist huvi, et kes täna võidab ja kui pikalt, mitte. Kui oled kunagi ikka pikalt ühte ala tipptasemel näinud, siis selle ala allakäiku ja nüüdset stabiliseerumist madalamal tasemel vaadelnud, siis on nagu imelik sinna halli minna ja endas huvi tekitama hakata. Ei ole juba ammu tekkinud ja vaevalt, et seda ka niipea enam juhtub.
Juttu on Eestis korvpalli ümber palju, taset arvestades liigagi palju. Ja muuseas, korvpall seisab mul endiselt nurgas ja korvpallirõngas ka põhimõtteliselt akna all olemas, nii et huvi korvpalli ja palli korvi saamise vastu on ikka olemas, aga halli Eesti korvpalli vaatama minna ... tuleks see aeg jälle varsti tagasi!
2 comments:
see et et huvi tuleks tagasi tuleks korvpalli sisse elada ja uuesti mängima hakata
:)
Väga õige, lähme laupäeval mängima!
Post a Comment