Lõppenud nädalal toimus Eesti spordis palju - vist isegi natuke liiga palju.
2 ala ja nendega seotud tegevused tulid tugevalt esile - jalgpall ja murdmaasuusatamine.
Jalgpallis on Eesti meeskond saanud hakkama ajaloolise sündmusega, jõudes play-off`idele. Pean tunnistama, et ma ei olnud enne septembrikuist Eesti-Põhja-Iirimaa mängu Eesti koondise mänge kunagi algusest lõpuni vaadanud. Üleüldse vaatasin vist viimati jalgpallimängu televisioonist otsast lõpuni 1986.a. jalgpalli MM-i raames, kui olime mingisuguses spordilaagris, kus polnud õhtuti absoluutselt mitte midagi muud teha kui jalgpalli MM-i vaadata. See-eest olen jalgpalli palju mänginud - sellest ajast peale, kui ise jalgel püsisin. Arvan, et ei pane mööda, kui pakun, et vähemalt 1000 mängu pikkusega rohkem kui 1,5 tundi on kindlasti mängitud - seega peaks sellest mängust natuke aru saama. Ja Eesti-Põhja-Iirimaa mängud olid tõesti väga huvitavad jälgida. Muidugi sai nüüd veel lisaks vaadatud ka see mäng, kus otsustati, kas Eesti pääseb edasi või mitte - nii emotsionaalset kommentaari pole küll ammu kuulnud. Jalgpall on hea näide sellest, kuidas on võimalik lõpuks väga korralike tulemusteni jõuda, kui on väga hea klapp treenerite ja mängijate vahel - isegi selliste tulemusteni, mida peaaegu keegi ei osanud oodata. Lisaks muidugi paljudele muudele teguritele, mis tulemusi mõjutavad. Kõige naljakam kogu selle asja juures on minu meelest see, kuidas paljudest eestlastest on äkki üleöö jalgpallihuvilised ja -asjatundjad saanud. Päris huvitav on kõrvalt jälgida, kuidas selle huviga edasi läheb. Eriti hästi kirjutas sel teemal Peep Pahv Postimehes. Siia ei olegi lisada midagi muud peale selle, et eks aeg näitab. Naudime hetke.
Murdmaasuusatamine tuli uuesti tulise teemana esile paar päeva tagasi, kui teatati, et Otepääl ei toimu 2013.a. MK-etappi. Suusatamise teemal oleks oodanud küll ükskõik millist teist uudist, aga mitte seda. Kõrvaltvaatajale tundus Otepää MK-etapp olevat väga kindlalt paigas. Aga enam ei ole kohe üldse.
Lugesin läbi kõik artiklid ja ka kommentaarid, mille Eesti meediast leidnud olen. Minu isiklik subjektiivne arvamus on, et mitte ühtegi objektiivset artiklit siiani kirjutatud ei ole - ükskõik millist juttu lugeda, alati on tunne, et on ühele (ESL) või teisele poole (AA & TP) kaldu. Kuigi mulle meeldiksid kõige rohkem põhjused, millest rääkis Delfile Mati Alaver, ütleb sisetunne, et siin taga on midagi rohkemat ehk siis otse öeldes - Eesti suusatamisega seotud tegijate omavahelised kehvad suhted said konkreetse tulemuse. Kas see on nii või mitte, eks seegi selgub aja jooksul.
Mina elan jätkuvalt kaasa Eesti suusatajatele ning ootan huviga peatselt algavat MK-hooaega.
2 ala ja nendega seotud tegevused tulid tugevalt esile - jalgpall ja murdmaasuusatamine.
Jalgpallis on Eesti meeskond saanud hakkama ajaloolise sündmusega, jõudes play-off`idele. Pean tunnistama, et ma ei olnud enne septembrikuist Eesti-Põhja-Iirimaa mängu Eesti koondise mänge kunagi algusest lõpuni vaadanud. Üleüldse vaatasin vist viimati jalgpallimängu televisioonist otsast lõpuni 1986.a. jalgpalli MM-i raames, kui olime mingisuguses spordilaagris, kus polnud õhtuti absoluutselt mitte midagi muud teha kui jalgpalli MM-i vaadata. See-eest olen jalgpalli palju mänginud - sellest ajast peale, kui ise jalgel püsisin. Arvan, et ei pane mööda, kui pakun, et vähemalt 1000 mängu pikkusega rohkem kui 1,5 tundi on kindlasti mängitud - seega peaks sellest mängust natuke aru saama. Ja Eesti-Põhja-Iirimaa mängud olid tõesti väga huvitavad jälgida. Muidugi sai nüüd veel lisaks vaadatud ka see mäng, kus otsustati, kas Eesti pääseb edasi või mitte - nii emotsionaalset kommentaari pole küll ammu kuulnud. Jalgpall on hea näide sellest, kuidas on võimalik lõpuks väga korralike tulemusteni jõuda, kui on väga hea klapp treenerite ja mängijate vahel - isegi selliste tulemusteni, mida peaaegu keegi ei osanud oodata. Lisaks muidugi paljudele muudele teguritele, mis tulemusi mõjutavad. Kõige naljakam kogu selle asja juures on minu meelest see, kuidas paljudest eestlastest on äkki üleöö jalgpallihuvilised ja -asjatundjad saanud. Päris huvitav on kõrvalt jälgida, kuidas selle huviga edasi läheb. Eriti hästi kirjutas sel teemal Peep Pahv Postimehes. Siia ei olegi lisada midagi muud peale selle, et eks aeg näitab. Naudime hetke.
Murdmaasuusatamine tuli uuesti tulise teemana esile paar päeva tagasi, kui teatati, et Otepääl ei toimu 2013.a. MK-etappi. Suusatamise teemal oleks oodanud küll ükskõik millist teist uudist, aga mitte seda. Kõrvaltvaatajale tundus Otepää MK-etapp olevat väga kindlalt paigas. Aga enam ei ole kohe üldse.
Lugesin läbi kõik artiklid ja ka kommentaarid, mille Eesti meediast leidnud olen. Minu isiklik subjektiivne arvamus on, et mitte ühtegi objektiivset artiklit siiani kirjutatud ei ole - ükskõik millist juttu lugeda, alati on tunne, et on ühele (ESL) või teisele poole (AA & TP) kaldu. Kuigi mulle meeldiksid kõige rohkem põhjused, millest rääkis Delfile Mati Alaver, ütleb sisetunne, et siin taga on midagi rohkemat ehk siis otse öeldes - Eesti suusatamisega seotud tegijate omavahelised kehvad suhted said konkreetse tulemuse. Kas see on nii või mitte, eks seegi selgub aja jooksul.
Mina elan jätkuvalt kaasa Eesti suusatajatele ning ootan huviga peatselt algavat MK-hooaega.
No comments:
Post a Comment