Äris on juba ammu kõigile iseenesest mõistetav, et küsimus ei ole mitte selles, et kas suured võidavad väikeseid või mitte. See ei ole oluline. Oluline on, et kiired võidavad aeglaseid.
Eile saime ajakirjandusest lugeda, et Eesti Suusaliitu ootavad ees muutused. Lõpuks ometi. Kui tuua võrdlus äri konteksti, siis peab ütlema, et tegemist oleks nagu hiigelettevõttega, mis suudab suunamuutuse läbi viia nii pika aja jooksul, et publik ei saagi enam aru - oli seda nüüd üldse vaja läbi viia või mitte. On ju ka ühe suure Eesti ettevõtte juht öelnud kunagi kuldsed sõnad: "Suurt laeva pööratakse aeglaselt." Ja mis eriti huvitav, see filosoofia on kandunud sellest suurest ettevõttest edasi üliväikesesse organisatsiooni ehk Eesti Suusaliitu.
Kuidas siis on ikkagi võimalik, et kui kõik asjaga vähegi kokkupuutuvad isikud näevad (juba vähemalt 5 viimast aastat), et on vaja muutusi, neid ikkagi ei tehta. Aga see on võimalik. Äris saavad seda endale lubada suurettevõtted, spordis aga organisatsioonid, kus tuntakse ennast liiga kindlalt. Lõpptulemus on muidugi kurvemast kurvem.
Uueks lootuseks talialadel on ajakirjanduses kuulutatud laskesuusatamine. Noored lootused. Mina soovitaks noortel lootustel kiirelt vaadata, kuidas endale mingi teine kodakondsus saada - siis võib isegi lootust olla ka täiskasvanute seas tippu jõuda. Noori lootusi on laskesuusatajate hulgas ikka olnud, aga see, mis edasi on saanud, on kõigile asjaosalistele teada. Ei midagi liiga rõõmustavat. Kuni riigi parima laskesuusataja süüdistamiseni välja alaliidu ametnike poolt.
Mis aga on rõõmustav, on see, et lumi on sulamas ja mornimast mornim suusatalv (eestlaste tulemuste poolest) on läbi saamas. Kevad on käes, päike paistab, inimesed lähevad järjest rõõmsamaks. Ja ka Suusaliidul on uue tegevjuhi näol olemas kõik eeldused saada uuel hooajal juhitud nagu edukas väikeettevõte. Siis on loota tulemusi ka suusatajatelt.
Eile saime ajakirjandusest lugeda, et Eesti Suusaliitu ootavad ees muutused. Lõpuks ometi. Kui tuua võrdlus äri konteksti, siis peab ütlema, et tegemist oleks nagu hiigelettevõttega, mis suudab suunamuutuse läbi viia nii pika aja jooksul, et publik ei saagi enam aru - oli seda nüüd üldse vaja läbi viia või mitte. On ju ka ühe suure Eesti ettevõtte juht öelnud kunagi kuldsed sõnad: "Suurt laeva pööratakse aeglaselt." Ja mis eriti huvitav, see filosoofia on kandunud sellest suurest ettevõttest edasi üliväikesesse organisatsiooni ehk Eesti Suusaliitu.
Kuidas siis on ikkagi võimalik, et kui kõik asjaga vähegi kokkupuutuvad isikud näevad (juba vähemalt 5 viimast aastat), et on vaja muutusi, neid ikkagi ei tehta. Aga see on võimalik. Äris saavad seda endale lubada suurettevõtted, spordis aga organisatsioonid, kus tuntakse ennast liiga kindlalt. Lõpptulemus on muidugi kurvemast kurvem.
Uueks lootuseks talialadel on ajakirjanduses kuulutatud laskesuusatamine. Noored lootused. Mina soovitaks noortel lootustel kiirelt vaadata, kuidas endale mingi teine kodakondsus saada - siis võib isegi lootust olla ka täiskasvanute seas tippu jõuda. Noori lootusi on laskesuusatajate hulgas ikka olnud, aga see, mis edasi on saanud, on kõigile asjaosalistele teada. Ei midagi liiga rõõmustavat. Kuni riigi parima laskesuusataja süüdistamiseni välja alaliidu ametnike poolt.
Mis aga on rõõmustav, on see, et lumi on sulamas ja mornimast mornim suusatalv (eestlaste tulemuste poolest) on läbi saamas. Kevad on käes, päike paistab, inimesed lähevad järjest rõõmsamaks. Ja ka Suusaliidul on uue tegevjuhi näol olemas kõik eeldused saada uuel hooajal juhitud nagu edukas väikeettevõte. Siis on loota tulemusi ka suusatajatelt.
2 comments:
Jooksus pole peale Loskutuvi viimase 30 aasta jooksul ühtegi arvestavat jooksjat tulnud. Mis probleem selles võib olla.
Kui võtta viimased 30 aastat, siis siia perioodi jäävad ka 3 (minu meelest) väga andekat jooksjat, kes ka päris palju saavutasid - Toomas Turb, Jane Salumäe ja Marko Metsala.
Mina näen probleemi selles, et pikamaajooksul ei ole olnud karismaatilist eestvedajat. Ja ilma sellise inimeseta (organisatsioonita) on minu meelest pea võimatu, et Eestist maailmatasemel pikamaajooksjaid tulema hakkaks. Kui isegi lõpuks tekiks mõni tõeliselt andekas jooksja (maratonijooksja, kellel on ka loomulik kiirus olemas), on ka raha vaja. Aga kuidas see ilma organisatsioonita tekkida saab ?
Seega - kui Suusaliidu juhtimist võrdlesin suurettevõttega, siis pikamaajooks antud kontekstis on teistsugune - organisatsiooni polegi olnud. Ja eks tulemused ole ka, eriti kui vaadata viimast 30 aastat, vastavad.
Post a Comment