Tagantjärgi tunduvad kõik asjad alati hästi lihtsad. Juba eelmisel reedel oli lõunasöögi ajal natuke imelik enesetunne - pea käis kergelt ringi ja ajas higistama, kuigi mingit palavust ei olnud. Õhtul trennis käies hakkas rullitades külm - aga väljas oli ju 18 kraadi sooja. Siis mõtlesin esimest korda, et keegi sealt "ülevalt poolt" võiks asjad nii korraldada, et kui tõesti pean haigeks jääma, siis see ei juhtuks enne pühapäeva pärastlõunat kui olen maratonilt koju tagasi jõudnud.
Laupäeva õhtul tuli uuesti haiglane olek tagasi, aga läks kuidagi ootamatult kiiresti ka üle. Pühapäevasest päevast on siin juba pikalt juttu olnud - täie tervise juures ja energiat nii palju, et jäi ülegi! Aga eilne hommik algas ikkagi kinnise ninaga ning selline pooltõbine olek kestab siiamaani.
Enam muidugi mingit kahtlust pole - kergemat sorti külmetus- või viirushaigus on kallal ja tuleb see nüüd järgnevate päevade jooksul rahulikult välja ravida. Kiiret ei ole, peaasi, et saaks täiesti terveks tagasi.
Peale rullimaratoni sain nii palju positiivset tagasisidet läbi blogi kommentaaride, Facebook`i ja otse ning kuna energiat jäi ka palju üle, oli soov kasvõi selsamal nädalavahetusel järgmine maraton (maastikurattal) ette võtta. Nüüd jääb see plaan muidugi katki, kuigi üks väga lahe maraton sai juba välja vaadatud.
Järgmisel laupäeval toimub Tallinnas, praktiliselt minu koduõues Tallinna Rulluisumaraton. Algne plaan läbida maratonidistants 42 km peab nüüd asenduma 14 km-ga ja tempo osas ei julge ka midagi ette lubada. Kui hea tervise ja vormi juures peaks hakkama saama kusagil 29 minutiga, siis nüüd võib seal aega ikka omajagu kauem minna. Aga sport ja võistlused peavad ju ikka tervist tugevdama, mitte vastupidi. Niiet - vastavalt enesetundele ja hetkevormile tuleb valida kiirus.
Kui olin Tartu Rullimaratoni lõpetanud ja mitte just liiga ülevas meeleolus, kohtasin finishis esimesena head tuttavat Avot, kes oli muidugi väga heas tujus ja muu jutu vahele küsis ühe hea küsimuse: "Andres, kas sa ratast ka sõidad?" Ja minupoolse jaatava vastuse peale kutsuski ta mind 22 septembriks maastikuratta maratonile (45 km) Kullamaale.
Kuigi mul on (väga) palju sportlastest sõpru ja tuttavaid, juhtub seda siiski suhteliselt harva, et keegi kutsuks enda poolt korraldatud võistlusele. Ja teiseks veel - et oleksin ise ka samal ajal Eestis. 22 septembril olen siin olemas ja muidugi tuleb minna!
Rullihooaeg saab võistluste näol Eestis kahjuks 7 septembriga läbi, aga soovi korral on võimalik võistlushooaega jätkata näiteks Saksamaal, kus viimane suurem maraton sõidetakse 13 oktoobril - kellel võimalused olemas, siis hooaja pikenduseks (või ka põhistartideks) sobivad nii Berliini kui Kölni rullimaratonid suurepäraselt.
Aga kui veel lõpetuseks rullitamise juurde tagasi tulla, siis siin on ju nii, et kõige kiiremini liiguvad edasi need grupid, kus kõige suurem (ja tugevam) mees veab gruppi ja väiksemad tulevad tema tuules järgi - tuul saab igaljuhul kõige efektiivsemalt murtud. Ka minul oli rullimaratonil päris mitmetes kohtades au selle suure ja tugeva rollis olla :)
.jpg)
Olge terved!
Laupäeva õhtul tuli uuesti haiglane olek tagasi, aga läks kuidagi ootamatult kiiresti ka üle. Pühapäevasest päevast on siin juba pikalt juttu olnud - täie tervise juures ja energiat nii palju, et jäi ülegi! Aga eilne hommik algas ikkagi kinnise ninaga ning selline pooltõbine olek kestab siiamaani.
Enam muidugi mingit kahtlust pole - kergemat sorti külmetus- või viirushaigus on kallal ja tuleb see nüüd järgnevate päevade jooksul rahulikult välja ravida. Kiiret ei ole, peaasi, et saaks täiesti terveks tagasi.
Peale rullimaratoni sain nii palju positiivset tagasisidet läbi blogi kommentaaride, Facebook`i ja otse ning kuna energiat jäi ka palju üle, oli soov kasvõi selsamal nädalavahetusel järgmine maraton (maastikurattal) ette võtta. Nüüd jääb see plaan muidugi katki, kuigi üks väga lahe maraton sai juba välja vaadatud.
Järgmisel laupäeval toimub Tallinnas, praktiliselt minu koduõues Tallinna Rulluisumaraton. Algne plaan läbida maratonidistants 42 km peab nüüd asenduma 14 km-ga ja tempo osas ei julge ka midagi ette lubada. Kui hea tervise ja vormi juures peaks hakkama saama kusagil 29 minutiga, siis nüüd võib seal aega ikka omajagu kauem minna. Aga sport ja võistlused peavad ju ikka tervist tugevdama, mitte vastupidi. Niiet - vastavalt enesetundele ja hetkevormile tuleb valida kiirus.
Kui olin Tartu Rullimaratoni lõpetanud ja mitte just liiga ülevas meeleolus, kohtasin finishis esimesena head tuttavat Avot, kes oli muidugi väga heas tujus ja muu jutu vahele küsis ühe hea küsimuse: "Andres, kas sa ratast ka sõidad?" Ja minupoolse jaatava vastuse peale kutsuski ta mind 22 septembriks maastikuratta maratonile (45 km) Kullamaale.
Kuigi mul on (väga) palju sportlastest sõpru ja tuttavaid, juhtub seda siiski suhteliselt harva, et keegi kutsuks enda poolt korraldatud võistlusele. Ja teiseks veel - et oleksin ise ka samal ajal Eestis. 22 septembril olen siin olemas ja muidugi tuleb minna!
Rullihooaeg saab võistluste näol Eestis kahjuks 7 septembriga läbi, aga soovi korral on võimalik võistlushooaega jätkata näiteks Saksamaal, kus viimane suurem maraton sõidetakse 13 oktoobril - kellel võimalused olemas, siis hooaja pikenduseks (või ka põhistartideks) sobivad nii Berliini kui Kölni rullimaratonid suurepäraselt.
Aga kui veel lõpetuseks rullitamise juurde tagasi tulla, siis siin on ju nii, et kõige kiiremini liiguvad edasi need grupid, kus kõige suurem (ja tugevam) mees veab gruppi ja väiksemad tulevad tema tuules järgi - tuul saab igaljuhul kõige efektiivsemalt murtud. Ka minul oli rullimaratonil päris mitmetes kohtades au selle suure ja tugeva rollis olla :)
.jpg)
Olge terved!
2 comments:
Mulle meeldib see pilt. Huvitav, mitmendal kilomeetril see tehtud on?
Ma arvan, et see oli teises TP-s ehk siis 28,2 km.
Post a Comment