Ettevalmistus Tartu Rulluisumaratoniks oli viimase nädala jooksul läinud hästi. Kõigis trennides oli kerge tunne ja kuigi terve selle aasta jooksul on õnnestunud uisutada kõigest ca 150 km (kusjuures kõige pikem uisutamine on olnud 15 km) läksin tänasele maratonile korraliku optimismiga vastu.
Viimaste trennide ja enesetunde pealt seadsin eesmärgiks 48 km läbi uisutada ajaga 1:55 ehk siis keskmise kiirusega ca 25 km/h. Ei olnud väga kerge eesmärk aga midagi üle mõistuse ka mitte. Trenni ju tehtud on (lisaks uisutamisele on kavas olnud ka teised vastupidavusalad), ilm oli väga soodne, enesetunne ka väga hea.
Kuna uisutamine on veel suhteliselt väikese populaarsusega vastupidavusala Eestis, on ka meie kõige suuremal ja rahvarohkemal maratonil stardist hoo ülessaamine lihtne. Kõigest 30 sekundit oli stardipaugust kulunud kui ka eelviimasest grupist startinud said sõitma hakata. Taktika oli lihtne - distantsi esimesel poolel hoida end tagasi ning sõita ühtlaselt kiirusega 25 km/h ning distantsi teisel poolel säilitada sama tempot.
Algus oli väga lihtne. Olles trennis harjunud eranditult üksi sõitma, oli grupis sõitmine ikka ülilihtne. 13 km peal (esimeses TP-s) esimest korda kella vaadates oli selge, et tempo on õige ja ka esimene tund oli täpselt graafikus (25 km läbitud). Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. 30 km täitus Tabiveres ja siis tundsin esimest korda, et midagi on väga valesti - jalad hakkasid korraga mitmest kohast hõõruma ja mida edasi, seda kõvemini; lisaks tekkisid reielihastes krambid ja edasiliikumine muutus aina vaevalisemaks (eriti tõusudel) ning et sellest kõigest veel vähe oleks, läks süda ka pahaks (siin on ilmselt süüdi see, et kuna muidu trennis spordijooki üldse ei joo, sai seda täna vist liiga palju joodud). Järgmised 6 km kuni 36,5 km TP-ni läksid ikka väga raskelt ning jõudnud 36,5 km peale, istusin seal maha, võtsin rullid jalast ära (kui hea tunne see oli kui enam kusagilt ei hõõrunud!) ning mõttes olin võistluse katkestanud - kui ikka ei saa edasi sõita, siis ei saa.
Lõpuks vedasin ennast kiirabibussi ning ütlesin, et tahaks võistluse katkestada ja et mida selleks tegema peab. Täideti paberid ära ja olin juba ajavõtukiipi üle andmas kui taipasin küsida, et kuidas peale katkestamist finishisse saaks. Selgus, et see võimalus on täitsa olemas ning korraldajate buss tuleb 2-2,5 tunni pärast ja viib ära :) Kujutasin juba elavalt ette - Tartusse finishipaika jõuab see buss kell 15-15.30. Selleks ajaks on viimane korraltajate poolne buss Tartust Jõgevale startinud, et saada stardipaika oma auto juurde tagasi ja tuleb hakata tülitama kas mõnda Tartu tuttavat, et Jõgevale tagasi saada või marssida bussijaama ning sõita liinibussiga Jõgevale (ülimalt cool!). Lisaks veel see, et istud ja ootad seal kolmandas TP-s särk seljas märg paar tundi bussi ja jääd tõenäosusega 99% haigeks ka veel.
Saanud enda perspektiivid teada, hakkas enesetunne huvitaval kombel kiirelt paremaks minema ning ütlesin kiirabile, et ma lähen parem omal jõul finishisse. Jalgade katkised kohad plaasterdati kinni, selle 20 minutiga, mis sai kolmandas TP-s veedetud, olid reielihaste krambid ka väiksemaks läinud ning hakkasin vaikselt Tartu poole astuma. Mida edasi, seda paremaks läks ja viimastel kilomeetritel sai kätte ka kiiruse 23 km/h.
Selles mõttes mulle see korraldajate bussi 2-2,5 tunni ooteaja põhimõte meeldib, et kui just päris suremas ei ole, siis kohe päris kindlasti ootama jääda ei saa ja lõpetad võistluse ära - see põhimõte vähendab võimalike katkestuste arvu miinimumini. Aga järgmisel korral pargin auto ikkagi finishisse, mitte starti :)
Peale seda ette planeerimata 20 minutilist pausi oli muidugi tempo kuni finishini ka tagasihoidlikum ning finishis olin ajaga 2:20. Võttes siit maha 20 minutit ja muud probleemid, oli seatud eesmärk 1:55 vägagi reaalne.
Nii väikest väsimust kui peale tänast sõitu, ei ole tundnud veel ühegi maratoni finishis. Energiat jäi üle ja uued võistlused ootavad ees. Järgmine võimalus korralik rullivõistlus teha on juba 7. septembril Tallinnas.
Minu tänast päeva iseloomustab hästi järgnev lugu:
Tunnen headmeelt kõigi nende üle, kellel läks täna kõik hästi ja proovin ise korralikuma lõpptulemuseni jõuda juba 13 päeva pärast!
Viimaste trennide ja enesetunde pealt seadsin eesmärgiks 48 km läbi uisutada ajaga 1:55 ehk siis keskmise kiirusega ca 25 km/h. Ei olnud väga kerge eesmärk aga midagi üle mõistuse ka mitte. Trenni ju tehtud on (lisaks uisutamisele on kavas olnud ka teised vastupidavusalad), ilm oli väga soodne, enesetunne ka väga hea.
Kuna uisutamine on veel suhteliselt väikese populaarsusega vastupidavusala Eestis, on ka meie kõige suuremal ja rahvarohkemal maratonil stardist hoo ülessaamine lihtne. Kõigest 30 sekundit oli stardipaugust kulunud kui ka eelviimasest grupist startinud said sõitma hakata. Taktika oli lihtne - distantsi esimesel poolel hoida end tagasi ning sõita ühtlaselt kiirusega 25 km/h ning distantsi teisel poolel säilitada sama tempot.
Algus oli väga lihtne. Olles trennis harjunud eranditult üksi sõitma, oli grupis sõitmine ikka ülilihtne. 13 km peal (esimeses TP-s) esimest korda kella vaadates oli selge, et tempo on õige ja ka esimene tund oli täpselt graafikus (25 km läbitud). Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. 30 km täitus Tabiveres ja siis tundsin esimest korda, et midagi on väga valesti - jalad hakkasid korraga mitmest kohast hõõruma ja mida edasi, seda kõvemini; lisaks tekkisid reielihastes krambid ja edasiliikumine muutus aina vaevalisemaks (eriti tõusudel) ning et sellest kõigest veel vähe oleks, läks süda ka pahaks (siin on ilmselt süüdi see, et kuna muidu trennis spordijooki üldse ei joo, sai seda täna vist liiga palju joodud). Järgmised 6 km kuni 36,5 km TP-ni läksid ikka väga raskelt ning jõudnud 36,5 km peale, istusin seal maha, võtsin rullid jalast ära (kui hea tunne see oli kui enam kusagilt ei hõõrunud!) ning mõttes olin võistluse katkestanud - kui ikka ei saa edasi sõita, siis ei saa.
Lõpuks vedasin ennast kiirabibussi ning ütlesin, et tahaks võistluse katkestada ja et mida selleks tegema peab. Täideti paberid ära ja olin juba ajavõtukiipi üle andmas kui taipasin küsida, et kuidas peale katkestamist finishisse saaks. Selgus, et see võimalus on täitsa olemas ning korraldajate buss tuleb 2-2,5 tunni pärast ja viib ära :) Kujutasin juba elavalt ette - Tartusse finishipaika jõuab see buss kell 15-15.30. Selleks ajaks on viimane korraltajate poolne buss Tartust Jõgevale startinud, et saada stardipaika oma auto juurde tagasi ja tuleb hakata tülitama kas mõnda Tartu tuttavat, et Jõgevale tagasi saada või marssida bussijaama ning sõita liinibussiga Jõgevale (ülimalt cool!). Lisaks veel see, et istud ja ootad seal kolmandas TP-s särk seljas märg paar tundi bussi ja jääd tõenäosusega 99% haigeks ka veel.
Saanud enda perspektiivid teada, hakkas enesetunne huvitaval kombel kiirelt paremaks minema ning ütlesin kiirabile, et ma lähen parem omal jõul finishisse. Jalgade katkised kohad plaasterdati kinni, selle 20 minutiga, mis sai kolmandas TP-s veedetud, olid reielihaste krambid ka väiksemaks läinud ning hakkasin vaikselt Tartu poole astuma. Mida edasi, seda paremaks läks ja viimastel kilomeetritel sai kätte ka kiiruse 23 km/h.
Selles mõttes mulle see korraldajate bussi 2-2,5 tunni ooteaja põhimõte meeldib, et kui just päris suremas ei ole, siis kohe päris kindlasti ootama jääda ei saa ja lõpetad võistluse ära - see põhimõte vähendab võimalike katkestuste arvu miinimumini. Aga järgmisel korral pargin auto ikkagi finishisse, mitte starti :)
 |
| Auga välja teenitud medal |
Nii väikest väsimust kui peale tänast sõitu, ei ole tundnud veel ühegi maratoni finishis. Energiat jäi üle ja uued võistlused ootavad ees. Järgmine võimalus korralik rullivõistlus teha on juba 7. septembril Tallinnas.
Minu tänast päeva iseloomustab hästi järgnev lugu:
Tunnen headmeelt kõigi nende üle, kellel läks täna kõik hästi ja proovin ise korralikuma lõpptulemuseni jõuda juba 13 päeva pärast!
6 comments:
Mul on väga hea meel su üle, et sa ikkagi ei katkestanud ja edasi sõitsid!
Väga tubli oled :)
Aitäh!
Väga palju õnne sulle! Vaatamata äpardusele, oli tõesti medal välja teenitud. Kusjuures mul oli täna pärast finishit täpselt see samune tunne, et energiat jäi ülegi.
Rajal sind kahjuks ei märganud, aga äkki Tallinnas...Teed sa seal pikka või lühikest?
Palju õnne Sulle ka! Ilusa tulemuse tegid.
Tallinnas tahaks teha 42 km - siin võistlus praktiliselt koduõues ja väga lihtsal rajal. Aga proovin enne veel ühe 35 km trenni ära teha ja siis peale seda tuleb ära otsustada, kumb distants võtta 7 septembril. 14 km oleks muidugi ka huvitav - mis ajaga selle ära teeks
See 14km tundub nüüd pärast seda 48 kilomeetrit nagu kiviga visata. Ja sellega on seekord see paha asi ka (minu arvates), et selle start on alles kell 16. Ma arvan, et ajaliselt tuleks kuskil pool tundi. Kõik oleneb teistest ja rajast ja kõigest. Ma lähen ise kindlasti IIZIle (pean see aasta kõik samad tegema, et seda tuurimedalit saada :D ), kuigi päkad juba sügelevad maratoni järgi :P
Soovitan sul enne järgmist trenni jalad ära lasta paraneda...
Jah, kuni neljapäevani ei vaata uiskude poolegi :) Siis vaatan, millise trenni ette võtta saab - kas rattaga või uiskudega. Täna olen näiteks oma kontoris elevust tekitanud sellega, et käin sokkides ringi - ei saa isegi tosse jalga panna, kingadest rääkimata
Post a Comment