Peale väikseid viirus- ja külmetushaiguseid olen saanud alates eelmise nädala pühapäevast jälle korralikult treenida ning igapäevaselt Pirita metsas 1-3 tundi oma ajast kulutanud - osadel päevadel trenni tehes ja teistel niisama rahulikult mööda metsa jalutades.
Seega saab öelda, et on alanud viimane ettevalmistusperiood Haanja Jala100-ks, mis toimub juba oktoobri lõpus. Esimene treeningnädal oli plaani järgi kavas ainult kepikõnd, sest vahepealne haigus oli oma jälje jätnud ning uuesti alustada on targem pigem ettevaatlikult. Ja mis samuti oluline Haanja Jala100 koha pealt - trass on mägisel maastikul ning raskemad tõusud tuleb nagunii võtta kõndides.
Aga läinud on see nädal siis nii, et teisipäev 6 km, neljapäev 9 km, laupäev 12 km ja täna 18 km. Kiirused on olnud 8.30 - 9.30 min/km - mida lühem distants seda kiirem tempo ja vastupidi.
Tänane 18 km oli juba päris vastupidavustrenni moodi - 2 tundi ja 50 minutit astumist. See oli ette teada, et kusagil 2 tunni kandis hakkab kõht tühjaks minema; seega oli peale 12 km läbimist söögipeatus 1 banaani näol. Praegu harjutangi nii, et joogipeatus on iga 6 km järel - see imiteerib natuke Haanjat - ka seal on ringi pikkus 6,6 km.
Joogiks kasutan kõigis trennides ainult vett. See on tarkus, mida õpetati meile siis kui Eesti tipptasemel sporti veel tegime, et trennides on joogiks vesi ja AINULT võistlustel võib kasutada spordijooki - siis on sellel ka reaalne efekt. Tean, et mitmed noorema põlvkonna laskesuusatajad harjutavad ka täna selle põhimõtte järgi ja nende tulemused on väga head.
Vaikselt hakkab ka tekkima tunnetus, mis distants see 100 km ikka on. 6 nädalat on veel aega ja oma maksimumvormi ultraürituseks saan selle ajaga igal juhul kätte. Kusjuures kõige suurem efekt tuleb ikkagi mitte metsast vaid hoopis trenniväliste asjade pealt.
Seega saab öelda, et on alanud viimane ettevalmistusperiood Haanja Jala100-ks, mis toimub juba oktoobri lõpus. Esimene treeningnädal oli plaani järgi kavas ainult kepikõnd, sest vahepealne haigus oli oma jälje jätnud ning uuesti alustada on targem pigem ettevaatlikult. Ja mis samuti oluline Haanja Jala100 koha pealt - trass on mägisel maastikul ning raskemad tõusud tuleb nagunii võtta kõndides.
Aga läinud on see nädal siis nii, et teisipäev 6 km, neljapäev 9 km, laupäev 12 km ja täna 18 km. Kiirused on olnud 8.30 - 9.30 min/km - mida lühem distants seda kiirem tempo ja vastupidi.
Tänane 18 km oli juba päris vastupidavustrenni moodi - 2 tundi ja 50 minutit astumist. See oli ette teada, et kusagil 2 tunni kandis hakkab kõht tühjaks minema; seega oli peale 12 km läbimist söögipeatus 1 banaani näol. Praegu harjutangi nii, et joogipeatus on iga 6 km järel - see imiteerib natuke Haanjat - ka seal on ringi pikkus 6,6 km.
Joogiks kasutan kõigis trennides ainult vett. See on tarkus, mida õpetati meile siis kui Eesti tipptasemel sporti veel tegime, et trennides on joogiks vesi ja AINULT võistlustel võib kasutada spordijooki - siis on sellel ka reaalne efekt. Tean, et mitmed noorema põlvkonna laskesuusatajad harjutavad ka täna selle põhimõtte järgi ja nende tulemused on väga head.
Vaikselt hakkab ka tekkima tunnetus, mis distants see 100 km ikka on. 6 nädalat on veel aega ja oma maksimumvormi ultraürituseks saan selle ajaga igal juhul kätte. Kusjuures kõige suurem efekt tuleb ikkagi mitte metsast vaid hoopis trenniväliste asjade pealt.
No comments:
Post a Comment