Viimasel ajal on meedias palju sõna võetud sportimise teemal - harrastajatest ja nende (üle)pingutamistest võistlustel, keskendudes vastupidavusaladele. Peaaegu kõik jutud, mida lugenud olen, taunivad kõrge pulsiga liikumisi, eelkõige muidugi võistlustel. Kui lugeda neid lugusid nö. silmaklappidega, jääbki tunne, et praktiliselt kõik harrastajad teevad kõike valesti - pingutavad trennis liiga palju, pingutavad võistlustel liiga palju (loomulikult on see ju tervisele kahjulik), kujutavad ette, et võistlevad võistlustel (võisteldakse ju ainult esikohale), ... ... ...
Vähe on olnud sel teemal mõistlikke juttusid ja kõige mõistlikumalt on minu meelest kogu selle temaatika kirja pannud dr Holden oma blogiloos Riskigrupi esindaja pihtimus!
Muidugi on nö "punases" pingutamine organismi väsitav ja süstemaatiliselt organismi üle koormates ei saa sellel olla head tagajärjed. Aga kui vaadata olukorda esialgu ainult spordi kontekstis laiemalt ja võrrelda näiteks teiste spordialadega (pallimängud, reketiga mängitavad alad, kahevõitlusalad jne.) - kuidas nendel aladel kõrge pulsiga treenimisel/võistlemisel lood on? Julgen arvata, et vastupidavusalad on ikka ülitervislikud võrreldes eeltoodud aladega. Ja ma ei hakka parem võrdlemagi spordiklubides tehtavate rühmatreeningutega ...
Või võrdleme veel laiemalt - näiteks töötegemisega. Vähegi vastutusrikkad ametikohad - pidev pinge, tähtajad, kohustused - mis elu see üldse on, tekib tihtipeale tunne. Vastupidavusalad isegi võistluste näol on täielik puhkus ja tervisesport võrreldes pingelistel positsioonidel töötavate inimeste igapäevaeluga.
Ja kõige lõpetuseks juba varasemast tuntud väljend - YOLO - mis siin ikka põdeda ja tagasi hoida terve elu. Teed kõike tagasihoidlikult, hoiad end tagasi, mõtled tervisele ja tulevikule - ja üks hetk avastad, et pensioniiga on käes ning polegi midagi eriti tehtud saanud ja nüüd enam ei jõuagi midagi teha ...
Valik, kuidas ja mida teha, on igaühe enda kätes. Kui mina näiteks läheksin sel pühapäeval Tartu Rattamaratonile, üritaksin küll selle distantsi võimalikult kiirelt läbi sõita, mitte sinna niisama "trügimist nautima minna", sest niisama rahulikult saab sõita ükskõik millises metsas ja üksinda, mitte tuhandetega koos trügides.
PS. Minu tänane trenn kestis 1 tund ja 21 minutit ning keskmine pulss oli 120 - käib ettevalmistus Haanja Jala100-ks ja see on küll üritus, kus kõrgete pulssidega kaugele ei jõua.
Vähe on olnud sel teemal mõistlikke juttusid ja kõige mõistlikumalt on minu meelest kogu selle temaatika kirja pannud dr Holden oma blogiloos Riskigrupi esindaja pihtimus!
Muidugi on nö "punases" pingutamine organismi väsitav ja süstemaatiliselt organismi üle koormates ei saa sellel olla head tagajärjed. Aga kui vaadata olukorda esialgu ainult spordi kontekstis laiemalt ja võrrelda näiteks teiste spordialadega (pallimängud, reketiga mängitavad alad, kahevõitlusalad jne.) - kuidas nendel aladel kõrge pulsiga treenimisel/võistlemisel lood on? Julgen arvata, et vastupidavusalad on ikka ülitervislikud võrreldes eeltoodud aladega. Ja ma ei hakka parem võrdlemagi spordiklubides tehtavate rühmatreeningutega ...
Või võrdleme veel laiemalt - näiteks töötegemisega. Vähegi vastutusrikkad ametikohad - pidev pinge, tähtajad, kohustused - mis elu see üldse on, tekib tihtipeale tunne. Vastupidavusalad isegi võistluste näol on täielik puhkus ja tervisesport võrreldes pingelistel positsioonidel töötavate inimeste igapäevaeluga.
Ja kõige lõpetuseks juba varasemast tuntud väljend - YOLO - mis siin ikka põdeda ja tagasi hoida terve elu. Teed kõike tagasihoidlikult, hoiad end tagasi, mõtled tervisele ja tulevikule - ja üks hetk avastad, et pensioniiga on käes ning polegi midagi eriti tehtud saanud ja nüüd enam ei jõuagi midagi teha ...
Valik, kuidas ja mida teha, on igaühe enda kätes. Kui mina näiteks läheksin sel pühapäeval Tartu Rattamaratonile, üritaksin küll selle distantsi võimalikult kiirelt läbi sõita, mitte sinna niisama "trügimist nautima minna", sest niisama rahulikult saab sõita ükskõik millises metsas ja üksinda, mitte tuhandetega koos trügides.
PS. Minu tänane trenn kestis 1 tund ja 21 minutit ning keskmine pulss oli 120 - käib ettevalmistus Haanja Jala100-ks ja see on küll üritus, kus kõrgete pulssidega kaugele ei jõua.
No comments:
Post a Comment