Mulle meeldib see ultrajooksuks valmistumine. Tunnetades, et 100 km on ikka tõsiselt pikk distants oma jalgel läbimiseks, on ka kõik muud tegevused kuidagi hoopis teistsuguseks muutuma hakanud. Kui ikka, nagu eile, oled 18 km läbinud ja siis mõtled, et 82 km veel ... siis on ju selge, et peale trenni lõppu ei tee "taastumiseks" paar õlut vaid toitud võimalikult kvaliteetselt, et järgmiseks trenniks võimalikult hästi valmis olla. Ja see meeldibki mulle selliseks väga suureks pingutuseks valmistumisel kõige rohkem, et kogu elustiil kohandub iseenesest väga tervislikuks ja nagu imeväel saad 26. oktoobriks enda parimasse vormi. Igas mõttes.
Tihtipeale räägitakse maratoni (42,195 km) läbimisest kui millestki erilisest. Samas on elus ju alati nii, et see millega saavad hakkama väga paljud, ei saa olla väga huvitav ega ammugi mitte liiga raske. Näiteks ultrajooksuks valmistumisel on ju elementaarne ettevalmistustsüklis mõned maratonid (ja seda muidugi maastikul!) ära joosta - kui trennis vabalt maratoni ära ei jookse, mis seal ultrajooksul siis veel peale hakata? Muidugi on see enam kui kahtlane, et mul nüüd kohe esimesel korral 100 km läbida õnnestub, aga 70-80 km võiks täitsa jõukohane olla küll.
Kui täna oli muidu trennivaba päev, siis töölt koju sõites oli peas valdav mõte "tahaks metsa." Ja kuna minu läheduses asub teine inimene, kes iga päev vähemalt tund aega trenni teeb, siis metsas täna õhtul muidugi ka ära käisime.
Kui varem olen kokku puutunud sellega, et suitsetamine või hea alkohol võivad tekitada sõltuvust, siis täna tunnetasin vist esimest korda, et liikumine tekitab ka sõltuvust. Ja see sõltuvus on väga positiivne ja head tunnet tekitav sõltuvus!
Tihtipeale räägitakse maratoni (42,195 km) läbimisest kui millestki erilisest. Samas on elus ju alati nii, et see millega saavad hakkama väga paljud, ei saa olla väga huvitav ega ammugi mitte liiga raske. Näiteks ultrajooksuks valmistumisel on ju elementaarne ettevalmistustsüklis mõned maratonid (ja seda muidugi maastikul!) ära joosta - kui trennis vabalt maratoni ära ei jookse, mis seal ultrajooksul siis veel peale hakata? Muidugi on see enam kui kahtlane, et mul nüüd kohe esimesel korral 100 km läbida õnnestub, aga 70-80 km võiks täitsa jõukohane olla küll.
Kui täna oli muidu trennivaba päev, siis töölt koju sõites oli peas valdav mõte "tahaks metsa." Ja kuna minu läheduses asub teine inimene, kes iga päev vähemalt tund aega trenni teeb, siis metsas täna õhtul muidugi ka ära käisime.
Kui varem olen kokku puutunud sellega, et suitsetamine või hea alkohol võivad tekitada sõltuvust, siis täna tunnetasin vist esimest korda, et liikumine tekitab ka sõltuvust. Ja see sõltuvus on väga positiivne ja head tunnet tekitav sõltuvus!
9 comments:
Mul on väga hea meel su üle! Ära ainult üle pinguta :)
Jõudu treeninguteks ja naudi neid ilusaid ilmu nii palju kui saad :)
Loodame, et kogu sügis tuleb ilus ja saab ilusaid ilmu nautida vähemalt oktoobri lõpuni!
Vaidleks vastu sellel väitel et kui trennis maratoni vabalt ära ei jookse, et mis siis ultral veel teha.
Ma küll trennis ei arva, et vabalt maratoni ära jookseks. Minu jaoks on ikka väga raske pingutus maraton, millest igal juhul taastumine võtaks päris kaua aega. Aga kaks aastat tagasi ma Haanja 100 läbi jooksin 10km pikkuste trennide pealt ja mitte kehvasti. Alla 9,5 tunni. Ultras loeb väga palju vaimujõud.
Kui kaua Haanja 100-st taastumine aega võttis?
Mina olen viimased 10 päeva vähemalt tund aega päevas liigutanud. Peamiselt kepikõndi teinud ja kui on väsinud olek või tihe päevakava, siis lihtsalt jala vahemaid läbinud. Ma julgen küll öelda, et liikumine tekitab sõltuvust täpselt samamoodi nagu tugitoolisport :)
Rõõm kuulda, et ma polegi ainuke :)
Täiesti....hullumeelne!
Jah, hullud valmistuvad iga õhtu Pirita metsas, et lõpuks 100 km (või natuke lühema distantsiga) Haanjas hakkama saada :)
Kolmandal päeval peala Haanja 100 hakkasin sörkima ja taastumine võttis aega umbes 2,5 nädalat.
Post a Comment