See nädalavahetus möödus nagu täielik "katastroof." Ükskõik kuhupoole liikuma hakkasid, ikka jäi tee peale ette kas võistlus või võistluskeskus. Eile Tallinna Rulluisumaraton ja täna SEB Tallinna Sügisjooks.
Ja kuigi olen enda mõõdupuud arvestades üle aastate väga heasse vormi jõudnud, tuli mõlemat võistlust kõrvalt (ei, see on valesti öeldud; õige on - nii kaugelt kui võimalik) vaadata. Ja see tunne ei ole hea. Täna mõtlesin, et kui oleksin mõnes eelmises eluetapis (käiksin Tallinna Reaalkoolis, TTÜ energeetikateaduskonnas või töötaksin Eesti Energias), oleksin ka (pool)haigena need mõlemad võistlused praeguse vormi korral kaasa teinud, sest praegu tagasi vaadates tunduvad kõik eelmised eluetapid kuidagi eriliselt lihtsad. Kui olid ikka haige, võtsid haiguslehe ja võisid piltlikult öeldes ka kuu aega järjest kodus haige olla ning ei juhtunud mitte midagi. Juhtus ainult see, et oli võimalus puhata kas nö "mustast huumorist", mis oli minu jaoks koolis käimise koondnimetus või siis tööst suurimas riigiettevõttes, kus nagunii kedagi ei huvitanud, kes seal parajasti kohal olid või ei olnud.
Aga täna kahjuks (või õnneks) sellised "puhkamise" võimalused puuduvad ja kui just päris "surmatõbi" kallal ei ole, tuleb ka haigena tööd teha - seda küll kodus, et mitte kaastöötajaid nakatada. Ettevõtjatel lihtsalt ei ole sellist haigeks jäämise luksust. Ja sellepärast pidingi vaatama selle nädalavahetuse võistlusi võimalikult kaugelt. Tunne ei olnud hea - ei eile ega ka täna - ilmad on superilusad, kõik ilusad ja heas vormis inimesed võistlevad Pirita kandis - ja mina pean ennast tagasi hoidma ning nö head tervist tagasi ootama.
Analüüsides selle aasta mitmete külmetushaiguste põhjuseid jõudsin eile enda meelest ka loogilisele järeldusele - aluspõhi on nõrk. Ei ole kannatanud piisavalt madala pulsiga trenne teha ning olen liiga kiirelt ennast vormi ajama hakanud - liiga suur tahe oli saada augusti lõpuks - septembri alguseks enda parimasse vormi. Saingi, aga millise hinnaga...
Kui sellele rullihooajale tagasi vaadata, siis head vormi tulemuseks vormistada ei õnnestunud, aga need kiirused ja tehnika, mille trennides kätte sain, annavad lootust, et järgmisel hooajal on suuri saavutusi oodata :) Suured tänud siinkohal Treenerile, keda loodan veel septembris-oktoobris päris mitu korda kohata, et kurvides liikumisi lihvida. Ja Stroomi ranna korvpalliplatsid on selleks ideaalne koht.
Ülisuure spordihuvilisena ja kõigile ka kaugelt tuttavatele tulise kaasaelajana jälgisin muidugi nii eile kui täna kõiki tulemusi online-is ning olen rõõmus kõigi üle, kes oma loodetud tulemused saavutasid. Aga erakordselt hea meel on mul kunagise võistluskaaslase Indrek Tobrelutsu üle - eile rulluisumaratonis 2. koht ja rullsuusavõistlusel 1. koht ning täna SEB Sügisjooksu 10 km 6. koht. Need on ilusad tulemused ning ootus Sotshi Olümpia laskesuusatamise võistluste osas ainult suureneb!
Ja kuigi olen enda mõõdupuud arvestades üle aastate väga heasse vormi jõudnud, tuli mõlemat võistlust kõrvalt (ei, see on valesti öeldud; õige on - nii kaugelt kui võimalik) vaadata. Ja see tunne ei ole hea. Täna mõtlesin, et kui oleksin mõnes eelmises eluetapis (käiksin Tallinna Reaalkoolis, TTÜ energeetikateaduskonnas või töötaksin Eesti Energias), oleksin ka (pool)haigena need mõlemad võistlused praeguse vormi korral kaasa teinud, sest praegu tagasi vaadates tunduvad kõik eelmised eluetapid kuidagi eriliselt lihtsad. Kui olid ikka haige, võtsid haiguslehe ja võisid piltlikult öeldes ka kuu aega järjest kodus haige olla ning ei juhtunud mitte midagi. Juhtus ainult see, et oli võimalus puhata kas nö "mustast huumorist", mis oli minu jaoks koolis käimise koondnimetus või siis tööst suurimas riigiettevõttes, kus nagunii kedagi ei huvitanud, kes seal parajasti kohal olid või ei olnud.
Aga täna kahjuks (või õnneks) sellised "puhkamise" võimalused puuduvad ja kui just päris "surmatõbi" kallal ei ole, tuleb ka haigena tööd teha - seda küll kodus, et mitte kaastöötajaid nakatada. Ettevõtjatel lihtsalt ei ole sellist haigeks jäämise luksust. Ja sellepärast pidingi vaatama selle nädalavahetuse võistlusi võimalikult kaugelt. Tunne ei olnud hea - ei eile ega ka täna - ilmad on superilusad, kõik ilusad ja heas vormis inimesed võistlevad Pirita kandis - ja mina pean ennast tagasi hoidma ning nö head tervist tagasi ootama.
Analüüsides selle aasta mitmete külmetushaiguste põhjuseid jõudsin eile enda meelest ka loogilisele järeldusele - aluspõhi on nõrk. Ei ole kannatanud piisavalt madala pulsiga trenne teha ning olen liiga kiirelt ennast vormi ajama hakanud - liiga suur tahe oli saada augusti lõpuks - septembri alguseks enda parimasse vormi. Saingi, aga millise hinnaga...
Kui sellele rullihooajale tagasi vaadata, siis head vormi tulemuseks vormistada ei õnnestunud, aga need kiirused ja tehnika, mille trennides kätte sain, annavad lootust, et järgmisel hooajal on suuri saavutusi oodata :) Suured tänud siinkohal Treenerile, keda loodan veel septembris-oktoobris päris mitu korda kohata, et kurvides liikumisi lihvida. Ja Stroomi ranna korvpalliplatsid on selleks ideaalne koht.
Ülisuure spordihuvilisena ja kõigile ka kaugelt tuttavatele tulise kaasaelajana jälgisin muidugi nii eile kui täna kõiki tulemusi online-is ning olen rõõmus kõigi üle, kes oma loodetud tulemused saavutasid. Aga erakordselt hea meel on mul kunagise võistluskaaslase Indrek Tobrelutsu üle - eile rulluisumaratonis 2. koht ja rullsuusavõistlusel 1. koht ning täna SEB Sügisjooksu 10 km 6. koht. Need on ilusad tulemused ning ootus Sotshi Olümpia laskesuusatamise võistluste osas ainult suureneb!
6 comments:
Indrek tegi tõesti nii eile kui täna väga kõvad tulemused! Uskumatu mees ütleks selle peale :D
Võibolla aitab kui ütlen, et eilne rada ei olnud väga hea, vähemalt osa sellest...
Ja teiselt poolt ütleks, et Eesti jooksu tase on ikka väga nõrk ... Indrek on küll koguaeg tubli jooksja olnud, aga kus meie pärisjooksjad on?
Jah, pool eilsest rajast oli väga tagasihoidlikus seisus - mul oli neljapäeval juba blogiloo pealkirigi olemas Tallinna Rulluisumaratoni jaoks :)
Pärisjooksjad jooksid kas maratoni või poolmaratoni.
Ma ei taha olla mingil juhul kriitiku rollis, aga Eesti tippjooksjate tulemused Eesti suurimal jooksuüritusel on küll tagasihoidlikud. Oleksin olnud tulemusega, mille jooksin 10 km-s välja 17-aastaselt täna 10 km distantsil esikümne piiril. Ja ma ei olnud ka sel ajal mingi jooksja vaid laskesuusataja, kes aastas 2-3 jooksuvõistlust kaasa tegi.
Juhtub ikka, et külmetushaigused tulevad kallale ;) Ära väga põe eilse ja tänase võistluse pärast, ees on ju ikkagi ootamas HAANJA 100!
Seda muidugi :) Mul juba sinna Haanja-kanti ööbiminegi kaheks ööks paika pandud!
Post a Comment