See nädalavahetus kujunes tõesti raskeks. Ultraüritusteks valmistudes (peale Haanja Jala100 olen enda jaoks ka järgmised paar ultravõistlust välja mõelnud, kus tahaks osaleda - üks neist toimub Eestis märtsis ja teine Kesk-Euroopas juunis) tuleb teha raskeid trenne ja katsetada enda piire. Vähemalt mina tean, et ilma sellise lähenemiseta lõppeks minu ultrajooks väga varakult ära.
See nädalavahetus oligi esimene ekstreemne sellel pikal teel. Laupäevasest trennist oli pikemalt juttu eelmises postituses. Iseenesest ei ole ju ligi 4 tundi kepikõndi maastikul Pirita metsas midagi erilist, aga kes on sellist laadi trennidega kokku puutunud, teab ka ilmselt, et pärastpoole saabub päris korralik väsimus. Saabuski. Ja ega laupäeval peale selle 4-tunnise kõnni suurt muud midagi asjalikku ei teinudki.
Haanjaks valmistumis kavas on 2 nädalavahetust planeeritud niimoodi, et laupäeval pikk ots ja pühapäeval võistlus. Ühel korral raske võistlus ja teisel korral kergem. Sellise plaani olen teinud selle mõttega, et arendada nii ultraks vajalikku vaimujõudu kui panna ennast ka füüsiliselt korralikult proovile.
Seega laupäeva õhtul kontrollisin oma ratta tehnilise seisundi üle, pumpasin rehvirõhud õigeks ning pühapäeva hommikul võtsin suuna Kullamaa poole, et läbida rattakrossi 28 km distants.
Tahtsin katsetada mitut asja:
- kuidas on starti minna nö. "pehme" jalaga;
- kuidas väsinud olekus pingutusvõime on;
- kõige olulisem - kaua vastu pean ja mis siis peale seda edasi saab;
Kõigile küsimustele sain vastused kätte. Esimese 4 kilomeetriga olin ennast poolenisti oimetuks osanud sõita (pole sel aastal rattaga maastikul veel ju sõitnudki ja ei osanud õiget tempot valida); järgmised 6 km olid veel pehmemal maastikul, kus ratas liikus päris aeglaselt - ikka päris raske oli; järgmised 10 km oli täitsa OK sõit; 22 km vaheaeg oli 1 tund ja 10 minutit. Aga peale seda saingi vastuse kolmandale küsimusele - kaua vastu pean? - pidasingi 22 km. Siis algas sama probleem nagu Tartu Rulluisumaratonil 10 km enne lõppu - krambid reielihastes. Varasemast kogemusest teadsin, et kui edasi sõita, läheb ainult hullemaks ning seda küll ei tahtnud - pealegi olin ju vastused enda kolmele küsimusele juba kätte saanud.
Lahenduseks oli astuda ratta pealt maha ja kõndida nii kaua kui krambid üle lähevad ja saab normaalselt edasi sõita. Võttis see ca. 1,5 - 2 km ja peale seda sai rahulikult lõpuni sõita. Need 1,5-2 km olid teisalt jälle väga huvitavad. Mitmed inimesed, kes mööda sõitsid, tundsid väga sõbralikult huvi, mis juhtunud on. Ja üks poiss, nähes, et kõnnin ratas käe kõrval, otsustas minuga koos samas tempos liikuma hakata, küsides:
- "kas sul läks kett katki"
- mina: "ei läinud"
- "mis sul siis juhtus?"
- mina: "ah ei midagi"
- "miks sa siis ei sõida?"
- mina: "jalad väsisid ära ja keelduvad edasi väntamast"
- "aga sul on jooki ju järgi, joo ära, tuleb jõudu juurde"
- mina: "õige mõte"
- "kuule, mis klipid sul on; maantee omad need ei ole; triatloni omad äkki?"
- mina: "ei mina ei tea nendest asjadest midagi"
- "kuule, ma olen ka nii väsinud tegelt; selg on nii väsinud, et ei saa üldse sirgeks ajada"
... ...
Kui sai uuesti sõitma hakata, sain viimase küsimuse: "kas nüüd on kõik korras?" :))
Lõppkokkuvõttes jõudsimegi enam-vähem koos kohale ajaga 1:44 - s.t. et viimase 6 km läbimiseks kulus 32 minutit - osa maad käies ja osa aeglaselt sõites.
Sellised 2 päeva järjest olid väga vajalikud, sest näitasid hästi ära mõned nõrgad kohad ja et tuleb teha kohe mõned muutused.
1. Pulsikella on vaja. Siis saab võistluste alguses kellalt tagasisidet kui peaks ülepingutamiseks minema.
2. Lisaks sellele, et olen Haanjaks valmistumisel kõik alkoholikraanid kinni keeranud, on vaja ka kohvijoomist oluliselt vähendada ja sellega tegin ka täna algust (tavapärase 3-4 tassi asemel 1 tass päevas). Usun, et see on ka üks asi, mis vähendab krampe, kuna just kohvi viib vee organismist välja ja veepuudus on krampide tekkimise aluseks. Ei tea, kas see aitab kaasa, aga katsetan järgi.
3. Targemad on andnud veel vihjeid, milliseid toiduaineid tuleb rohkem süüa, et krampide võimalust vähendada. Katsetan järgi.
Järgmine selline nädal, kus pikale otsale (siis 30 km jooksu maastikul) järgneb võistlus, on 12-13 oktoober ja 13 oktoobri võistluseks on Rabajooks Tallinnas (6,3 km).
Sportlikku nädalat kõigile!
See nädalavahetus oligi esimene ekstreemne sellel pikal teel. Laupäevasest trennist oli pikemalt juttu eelmises postituses. Iseenesest ei ole ju ligi 4 tundi kepikõndi maastikul Pirita metsas midagi erilist, aga kes on sellist laadi trennidega kokku puutunud, teab ka ilmselt, et pärastpoole saabub päris korralik väsimus. Saabuski. Ja ega laupäeval peale selle 4-tunnise kõnni suurt muud midagi asjalikku ei teinudki.
Haanjaks valmistumis kavas on 2 nädalavahetust planeeritud niimoodi, et laupäeval pikk ots ja pühapäeval võistlus. Ühel korral raske võistlus ja teisel korral kergem. Sellise plaani olen teinud selle mõttega, et arendada nii ultraks vajalikku vaimujõudu kui panna ennast ka füüsiliselt korralikult proovile.
Seega laupäeva õhtul kontrollisin oma ratta tehnilise seisundi üle, pumpasin rehvirõhud õigeks ning pühapäeva hommikul võtsin suuna Kullamaa poole, et läbida rattakrossi 28 km distants.
Tahtsin katsetada mitut asja:
- kuidas on starti minna nö. "pehme" jalaga;
- kuidas väsinud olekus pingutusvõime on;
- kõige olulisem - kaua vastu pean ja mis siis peale seda edasi saab;
Kõigile küsimustele sain vastused kätte. Esimese 4 kilomeetriga olin ennast poolenisti oimetuks osanud sõita (pole sel aastal rattaga maastikul veel ju sõitnudki ja ei osanud õiget tempot valida); järgmised 6 km olid veel pehmemal maastikul, kus ratas liikus päris aeglaselt - ikka päris raske oli; järgmised 10 km oli täitsa OK sõit; 22 km vaheaeg oli 1 tund ja 10 minutit. Aga peale seda saingi vastuse kolmandale küsimusele - kaua vastu pean? - pidasingi 22 km. Siis algas sama probleem nagu Tartu Rulluisumaratonil 10 km enne lõppu - krambid reielihastes. Varasemast kogemusest teadsin, et kui edasi sõita, läheb ainult hullemaks ning seda küll ei tahtnud - pealegi olin ju vastused enda kolmele küsimusele juba kätte saanud.
 |
| Kuigi ka siin pildil on veel Tallinn "udus", on pilt siiski juba värvilisem - ka mulle tundub täna pealelõunast alates maailm taas värvilisem peale rasket nädalavahetust. Foto autor: Gea |
Lahenduseks oli astuda ratta pealt maha ja kõndida nii kaua kui krambid üle lähevad ja saab normaalselt edasi sõita. Võttis see ca. 1,5 - 2 km ja peale seda sai rahulikult lõpuni sõita. Need 1,5-2 km olid teisalt jälle väga huvitavad. Mitmed inimesed, kes mööda sõitsid, tundsid väga sõbralikult huvi, mis juhtunud on. Ja üks poiss, nähes, et kõnnin ratas käe kõrval, otsustas minuga koos samas tempos liikuma hakata, küsides:
- "kas sul läks kett katki"
- mina: "ei läinud"
- "mis sul siis juhtus?"
- mina: "ah ei midagi"
- "miks sa siis ei sõida?"
- mina: "jalad väsisid ära ja keelduvad edasi väntamast"
- "aga sul on jooki ju järgi, joo ära, tuleb jõudu juurde"
- mina: "õige mõte"
- "kuule, mis klipid sul on; maantee omad need ei ole; triatloni omad äkki?"
- mina: "ei mina ei tea nendest asjadest midagi"
- "kuule, ma olen ka nii väsinud tegelt; selg on nii väsinud, et ei saa üldse sirgeks ajada"
... ...
Kui sai uuesti sõitma hakata, sain viimase küsimuse: "kas nüüd on kõik korras?" :))
Lõppkokkuvõttes jõudsimegi enam-vähem koos kohale ajaga 1:44 - s.t. et viimase 6 km läbimiseks kulus 32 minutit - osa maad käies ja osa aeglaselt sõites.
Sellised 2 päeva järjest olid väga vajalikud, sest näitasid hästi ära mõned nõrgad kohad ja et tuleb teha kohe mõned muutused.
1. Pulsikella on vaja. Siis saab võistluste alguses kellalt tagasisidet kui peaks ülepingutamiseks minema.
2. Lisaks sellele, et olen Haanjaks valmistumisel kõik alkoholikraanid kinni keeranud, on vaja ka kohvijoomist oluliselt vähendada ja sellega tegin ka täna algust (tavapärase 3-4 tassi asemel 1 tass päevas). Usun, et see on ka üks asi, mis vähendab krampe, kuna just kohvi viib vee organismist välja ja veepuudus on krampide tekkimise aluseks. Ei tea, kas see aitab kaasa, aga katsetan järgi.
3. Targemad on andnud veel vihjeid, milliseid toiduaineid tuleb rohkem süüa, et krampide võimalust vähendada. Katsetan järgi.
Järgmine selline nädal, kus pikale otsale (siis 30 km jooksu maastikul) järgneb võistlus, on 12-13 oktoober ja 13 oktoobri võistluseks on Rabajooks Tallinnas (6,3 km).
Sportlikku nädalat kõigile!
6 comments:
Selle pealt ei ennustaks küll Haanja 100l rohkemat kui nelja-viit ringi. Mingit pehmo tõrjet oleks vaja :)
täiesti nõus, et vorm ei ole veel suurem asi, aga hea on see, et iga nädalaga läheb paremaks :)
Peale viimaseid pikki trenne on viimane blogi sissekanne ka maratoni mõõtmed võtnud ;) Nagu raamatut loeks juba (heas mõttes) :)
Ausalt öeldes mõtlesin eile lõunast saadik, kas seda lugu üldse kirjutada või mitte, sest võistlustest, kus midagi kehvasti läheb, ei ole just hea kirjutada ning ega need ka mingit positiivset tagasisidet eriti tuua ei saa. Tuleb välja, et seekord eksisin - see oli juba teine positiivne tagasiside sellele loole (teine tuli kanali FB kaudu)
no 8-10 ringi teed Haanjas igal juhul ära - ka oma kõige kehvema vormiga!
Minu jaoks ei ole Haanja ürituse puhul kõige olulisem tulemus - on see siis 5, 8, 11 või mõni muu arv ringe. Kõige olulisem on see, et see üritus on selge sihina silme ees mitu kuud, motiveerib harjutama ja ennast vormi ajama meie sügises kui ilma selge sihita tunduks kodunt väljaminek näiteks tänase ilmaga täielik mõttetus. Lisaks veel võimalus veeta terve nädalavahetus Haanja-kandis, mis niisama ilma suurürituseta Haanjas kahjuks kuidagi ei õnnestu.
Post a Comment