Kui oled noorena sporti teinud ja seda on ka suurem edu saatnud, on selline vanemas eas sportimine (eriti veel võistlustel käimine) natuke naljakas. Nii enda kui teiste jaoks, kellega lähemalt kokku puutud. Neil kõigil on ju meeles see, kuidas see praegune nooremas keskeas olev spordihuviline kunagi Eesti ja Baltimaade meistriks tuli, järjepidevalt 10 km-t 33-34 minutiga jooksis ja rahvaspordivõistlustel oma vanuseklassides auhinnalisi kohti sai. Milline peaks sellise tausta pealt olema motivatsioon täna võistlustel osaleda?
Paar nädalat tagasi hakkasin ise arutlema, et milleks sinna Haanja Jala100-le üldse minna? Mul on ju peaaegu igal pühapäeval Pirita metsas oma maraton - keskeltläbi 4-tunnine etteaste. Ja mida aeg edasi, seda pikemaks ja kiirematempolisemaks need maratonid lähevad. Rääkisin ja rääkisin seda teooriat, aga see inimene, kes läheduses oli, hakkas mind hoopis imelikult vaatama. Kuni lõpuks ütles: "Kui nii jätkad, siis võid varsti vist kirjutada Pirita metsas veedetud aja eest maailmarekordi enda nimele. Ja hakkad seda veel uuendama ka pidevalt. Ega eriti palju konkurente vist ka ei ole kusagilt tulemas." Sain aru, et see üksinda ja pidevalt ühes ja samas kohas treenimine viib lõpuks ummikusse - hakkad endale igasuguseid asju ette kujutama oma vormist - ning side reaalsusega on üpriski kerge kaduma. Ja veel öeldi mulle: "Nii jätkates oma nö maailmarekorditega hakkaksid varsti ühe Tartu inimese "kangelastegusid" meenutama." Nüüd oli selge, et uitmõte - miks ma ainult Pirital ei võiks oma maratone teha - viib väga valele teele.
Ja kui enda jaoks sai selgeks mõeldud, milliseks võib kujuneda treenimine ilma võistlusteta, on tulevik palju selgem. Muidugi võiks ka niisama ju Haanjasse minna, kasvõi nüüd kohe asjad kokku panna ja minema sõita ning homme ja ka ülehomme seal mööda metsi ringi tiirutada, aga see ei ole ikka päris see.
Hea küll, tänased tulemused on kunagiste tulemustega võrreldes hale vari ja selliseid tulemusi ei tule enam kunagi tagasi (meie kunagise treeninggrupi kõige lahjem jooksja jooksis 10 km ajaga 36 minutit), aga terve mõistuse säilimise huvides on ikka aeg-ajalt kasulik koos teistega joosta-rullitada-rattaga sõita. Rääkimata veel emotsioonidest, mida hästi korraldatud võistlus osalejatele annab. Ja Eestis osatakse rahvaspordiüritusi tõesti väga hästi korraldada!
Paar nädalat tagasi hakkasin ise arutlema, et milleks sinna Haanja Jala100-le üldse minna? Mul on ju peaaegu igal pühapäeval Pirita metsas oma maraton - keskeltläbi 4-tunnine etteaste. Ja mida aeg edasi, seda pikemaks ja kiirematempolisemaks need maratonid lähevad. Rääkisin ja rääkisin seda teooriat, aga see inimene, kes läheduses oli, hakkas mind hoopis imelikult vaatama. Kuni lõpuks ütles: "Kui nii jätkad, siis võid varsti vist kirjutada Pirita metsas veedetud aja eest maailmarekordi enda nimele. Ja hakkad seda veel uuendama ka pidevalt. Ega eriti palju konkurente vist ka ei ole kusagilt tulemas." Sain aru, et see üksinda ja pidevalt ühes ja samas kohas treenimine viib lõpuks ummikusse - hakkad endale igasuguseid asju ette kujutama oma vormist - ning side reaalsusega on üpriski kerge kaduma. Ja veel öeldi mulle: "Nii jätkates oma nö maailmarekorditega hakkaksid varsti ühe Tartu inimese "kangelastegusid" meenutama." Nüüd oli selge, et uitmõte - miks ma ainult Pirital ei võiks oma maratone teha - viib väga valele teele.
Ja kui enda jaoks sai selgeks mõeldud, milliseks võib kujuneda treenimine ilma võistlusteta, on tulevik palju selgem. Muidugi võiks ka niisama ju Haanjasse minna, kasvõi nüüd kohe asjad kokku panna ja minema sõita ning homme ja ka ülehomme seal mööda metsi ringi tiirutada, aga see ei ole ikka päris see.
Hea küll, tänased tulemused on kunagiste tulemustega võrreldes hale vari ja selliseid tulemusi ei tule enam kunagi tagasi (meie kunagise treeninggrupi kõige lahjem jooksja jooksis 10 km ajaga 36 minutit), aga terve mõistuse säilimise huvides on ikka aeg-ajalt kasulik koos teistega joosta-rullitada-rattaga sõita. Rääkimata veel emotsioonidest, mida hästi korraldatud võistlus osalejatele annab. Ja Eestis osatakse rahvaspordiüritusi tõesti väga hästi korraldada!
 |
| Vaikjärv Haanjas. Foto autor: Gea |
7 comments:
Räägi, mis varustust ostsid. Ma pakuks, et 70 km on esimese korra jaoks liiga palju. Võimalik, aga kas on mõtet. 50 km oleks ilus. Kui kiirema tempoga, siis isegi vähem.
Päris mitu asja on olnud vaja juurde osta. Kirjutan sellest varsti kui viimased ostud tehtud saavad.
Haanjas lähen rada läbima põhimõttel, nagu soovitas mulle peakorraldaja Ivar: "h100-l on mõttekas teravamad tõusud võtta venitava sammuga käies ja kohe algusest peale" Ehk siis jooks-käimine vaheldumisi. Vaatame, mis sellest välja tuleb
Priit, kas sa ka osaled Haanja 100-l?
Ei osale. Minu trennid piirduvad 20 km-ga. Võistlusena oleks mõeldav siis u poole pikem distants, s.t 30 km. Vaadates Andrese treeninguid, pikim vist 30 km, ma ei soovitaks üle 45-50 km ette võtta. Teiseks, nii pikad maad külma ilmaga nõuavad ilmselt korralikku riietust. Seetõttu oleks huvitav kuulda, millega Andres välja läheb. Ma tegin üleeile Viru Sportlandist hea ostu. Mizuno Warmalite Long Pant - jooksupüksid, mitte "tightsid", vaid vabama lõikega. Tänase tormiga, all 3/4 pikkusega õhuke aluspesu, väga kerged, tuultpidavad ja mõnusalt soojad. Ja ei takista jooksusammu. Tundub, et Mizuno on nt Crafti analoogilistest toodetest tehnoloogias kõvasti ette läinud. Tightsidega on see häda, et jalg ei taha kogu aeg kompressiooni all olla. Niipalju siis riietusest.
Minul on jah kõige pikem ots sel sügisel olnud mõned km-id üle 30 kilomeetri. Aga olen teadlikult treeninud kõige raskemal maastikul, mis Pirita kandis üldse võimalik on. Ambrose mägi on nö. "kõige suurem sõber" olnud.
Kummad rajad Sulle endale rohkem meeldivad, kas Pirita või Haanja omad? Oled vist mõlematel aastaid jooksnud, suusatanud
Haanjas meeldib kindlasti rohkem - puhtam õhk ja sportlikum keskkond.
Radade raskusastme ja erineva raskusastmega radade kombineerimise võimaluste poolest on jälle Pirita natuke parem - saab teha nii raske kui kerge raja; Haanjas seevastu on raskusi, et sirget maad leida :)
Post a Comment