Esmaspäeva pealelõunal hakkas enesetunne ootamatult kehvaks minema. Alguses ei pannudki seda eriti tähele ja õhtul sai veel Pirital korralik 1 tunni ja 20 minutiline trenn koos mitmekordse Ambrose mäe ületamisega tehtud. Aga õhtust alates läks edasi muudkui kehvemaks ja kehvemaks.
Esmaspäeva õhtu ja tänase lõuna vahele jäänud aeg möödus peamiselt magades (suurte valude käes), oksendades ja oodates, millal see jama ükskord lõppeb. Kehakaal kukkus esmaspäevast kolmapäevani 2 kilo, midagi süüa ei saanud. Ja see jama ei lõppenudki iseenesest ära. Tänu kahe inimese süsteemsele pingutusele istusin täna kell 3 autosse ja sõitsin Mustamäe Haigla EMO-sse (erakorralise meditsiini osakond) ja palusin arstidel midagi ette võtta, et saaksin normaalse inimese tunde tagasi. Need 2 ööpäeva kestnud valud olid igasuguse eluisu ära võtnud.
EMO-s läks 4 tundi, uuriti väga põhjalikult ning saadi ka pihta, mis viga on ning õhtul kella 8-ks oli normaalne enesetunne tagasi. Ravi väga kiire ja korralik. Ainult üks väika "aga" - järgmised paar nädalat on vägagi soovitatav olla Tallinnas, et vajadusel, kui haigus peaks ennast uuesti ilmutama, saaks kohe kiirelt Mustamäele sõita. Ja muidugi arstipoolne vägagi soovitatav võistluskeeld lähemaks 2-3 nädalaks. Trenni võib rahulikult edasi teha homsest alates, aga tugevamatest pingutustest soovitati hoiduda paar nädalat.
Kui küsida nüüd, et mis tunne on jääda kõrvale võistluselt, milleks oled valmistunud aprillist alates, ei oskagi ühest vastust anda. Ühelt poolt on praegu superhea enesetunne üle mitme päeva, teiselt poolt muidugi täiesti tühi tunne - üle tüki aja on õnnestunud pool aastat järjest normaalselt rajal olla ja üheks ultrajooksuks hea vorm kätte saada ja jälle ebaõnnestumine. Ju ma olen siis millegagi selle ära teeninud, et kõik suured ettevalmistused spordiradadel lõppevad viimastel aastatel ebaõnnestumistega.
Aga mis seal ikka, homsest siis jälle Pirita metsa või Viimsi jooksurajale ja jätkame oma teekonda, et ükskord ka õnnestuda.
Ja kurat küll, Haanja jaoks oli kõik vajalik varustus ära ostetud - pealambini välja, ja kogu ettevalmistus läks nii hästi kui üldse minna sai ...
Esmaspäeva õhtu ja tänase lõuna vahele jäänud aeg möödus peamiselt magades (suurte valude käes), oksendades ja oodates, millal see jama ükskord lõppeb. Kehakaal kukkus esmaspäevast kolmapäevani 2 kilo, midagi süüa ei saanud. Ja see jama ei lõppenudki iseenesest ära. Tänu kahe inimese süsteemsele pingutusele istusin täna kell 3 autosse ja sõitsin Mustamäe Haigla EMO-sse (erakorralise meditsiini osakond) ja palusin arstidel midagi ette võtta, et saaksin normaalse inimese tunde tagasi. Need 2 ööpäeva kestnud valud olid igasuguse eluisu ära võtnud.
EMO-s läks 4 tundi, uuriti väga põhjalikult ning saadi ka pihta, mis viga on ning õhtul kella 8-ks oli normaalne enesetunne tagasi. Ravi väga kiire ja korralik. Ainult üks väika "aga" - järgmised paar nädalat on vägagi soovitatav olla Tallinnas, et vajadusel, kui haigus peaks ennast uuesti ilmutama, saaks kohe kiirelt Mustamäele sõita. Ja muidugi arstipoolne vägagi soovitatav võistluskeeld lähemaks 2-3 nädalaks. Trenni võib rahulikult edasi teha homsest alates, aga tugevamatest pingutustest soovitati hoiduda paar nädalat.
Kui küsida nüüd, et mis tunne on jääda kõrvale võistluselt, milleks oled valmistunud aprillist alates, ei oskagi ühest vastust anda. Ühelt poolt on praegu superhea enesetunne üle mitme päeva, teiselt poolt muidugi täiesti tühi tunne - üle tüki aja on õnnestunud pool aastat järjest normaalselt rajal olla ja üheks ultrajooksuks hea vorm kätte saada ja jälle ebaõnnestumine. Ju ma olen siis millegagi selle ära teeninud, et kõik suured ettevalmistused spordiradadel lõppevad viimastel aastatel ebaõnnestumistega.
Aga mis seal ikka, homsest siis jälle Pirita metsa või Viimsi jooksurajale ja jätkame oma teekonda, et ükskord ka õnnestuda.
Ja kurat küll, Haanja jaoks oli kõik vajalik varustus ära ostetud - pealambini välja, ja kogu ettevalmistus läks nii hästi kui üldse minna sai ...
 |
| EMO kohvik |
27 comments:
Öeldakse, et iga asi on millekski hea, nii et kes teab, mis hiljem välja tuleb! Jaksu vaimsel toimetulekul ja edaspidi tulevad uued võistlused, kus kindlasti saab pealampi ja muud varustust kasutada! Tavaliselt on sellised ootamatused millegi ärahoidmiseks või hoiatuseks, nii et ju siis on vaja.
Tere, kas soovid ehk homme Pirita metsas koos midagi teha? Kõnd, sörk, ratas - kõik sobiks - ainult rulluisutada ma ei oska. Olen seal 18.30 - 19.30. Kaur 5058952 kaur@obs.ee
Kahju aga ilusti trenne jätkates saaks vormi realiseerida siiski Viimase Öö Unistuse jooksul - 12tunniga 100km oleks ju täitsa mõistlik :P
aga lohutuseks - ise olen umbkaudu samas seisus... Pean samuti järgmisse aastasse lükkama korraliku tulemuse jooksmise Haanjas... Hetkeseisuga lodoan, et suudan ikkagi vähemalt lõpuni jalutada/sörkida kontrollaja piires, et ultrajooksu seeriajooksu arvestuses jääks võimalus esikohaks just Viimase Öö Unistusel... selleks peaks haanjas 100km läbima. Samuti haigus võttis paar nädalat tagasi vormi ja tekitas sunnitud treeningpausi, mis põhimõtteliselt on kestnud siiani ja esimene jooks (põhimõtteliselt 0vormi pealt) tulebki Haanjas - ei kujuta ettegi, kuidas see välja näeb aga üritan vähemalt lõpetada! eesmärgiks siis seekord läbimine, mitte aeg... nii et peaaegu samas paadis :D
Aga üritusele kaasa elama ja kogemuse saamiseks võiksid ju ikka kohale tulla! :P
Täpselt ei tea, mis tunne sul viga oli (toidumürgitus?) aga, kui praegu on tunne OK, siis mina läheks. Läheks 100%. Teeks veel korraliku süsivesikute laadimise ka..
võib olla küsiks veelspordiarstilt arvamust ja läheks rahulikult läbima. See vist oli sul niikuinni plaanis...
Brita: kusjuures meil oli arstiga täpselt samal teemal päris pikk vestlus ja kuna maratone või veel pikematel distantsidel võistlusi toimub igal nädalavahetusel (vähemalt Euroopa piires), siis, mis iganes see põhjus ka oli, miks selline probleem nüüd mind tabas, tuleb võistlused mõned nädalad edasi lükata. Kui kõik on ja jääb korda, on järgmine võistlusvariant 23. novembril.
Kaur: Aitäh. Võtan ühendust!
Rünno: Soovin Sulle edu Haanjas! Niipalju kui Sinu treeningutega kursis olen, Sul seal üle 10 tunni küll vist aega ei lähe, isegi kui osa maast käid.
Anonymous: Toidumürgituse puhul läheks ma ka 100%. Sellega oleks selge lugu - põed ära paar päeva, sööd kõhu jälle korralikult täis, puhkad natuke ja oled uuesti võistlusvalmis (see kogemus on mul ka aastate tagant olemas kui olin 23-aastane noor sportlane). Mul on kahjuks natuke tõsisem terviseprobleem ja haiglast lubati eile üldse välja tingimusel, et pean järgmised paar nädalat arsti poolt antud kindlaid nõuandeid järgima ja muu hulgas oli seal, et mitte sõita Tallinnast rohkem kui 1 tunni kaugusele, et vajadusel saaks kohe uuesti haiglasse tagasi pöörduda; enesetunde pidev jälgimine teatavatest kohtadest ning kui mingi muutus toimub, kohe teada anda ja veel mõned asjad. Mul on soov see terviseprobleem põhjusteni ära lahendada, sest see takistab lisaks spordile ka mingil määral nii töötegemist kui normaalset elu üldse.
Aga loodan, et lähema paari nädalaga on pilt lõplikult selge. Senikaua jätkan rahulikke trenne 8-10 tundi nädalas, sest mulle meeldib see tegevus ja et kunagi tulevikus end ka võistlusrajal mingil määral realiseerida. Ja sellises mahus trennid madalal pulsil oli ka arsti poolt OK; lihtsalt kõrgem pulss peab praegu välistatud olema.
Ma olen lahtise kõhuga Tartu maratoni sõitnud, ei soovita kellelegi, ei tule välja. Kui keha kütust vastu ei võta, siis pole tal ka millegi pealt sõita. Lühemad (2 tundi) võistlused pole ilmselt probleem.
Andres, igal juhul aitäh sulle blogi pidamise eest. On sümpaatne lugeda mitte ainult võitudest ja tulemustest, vaid ka protsessist ja tagasilöökidest.
ma ise küll 10tundi ei usu aga mine sa tea...
eks kohapeal näeb...
Kahju ikkagi. Edu sulle nii harjutamiseks kui järgmisteks võistlusteks.
Ühinen Kauri arvamusega - väga tore on lugeda muust kui võistlustulemustest.
Ka mulle meeldivad sinu lood treeningprotsessist ja arutlused selle üle.
Muidugi on kahju, eriti veel sellepärast, et aprilli keskpaigast alates on saanud väga korralikult ette valmistada ja kõik plaanid 100% täidetud.
Asja teine pool on ka see, et kuna ma vastutan päris paljude inimeste ja ettevõtete hea käekäigu eest, ei saa riskima minna (eriti kui on ette teada, et risk on küllaltki suur). Küsisin täna hommikul ühelt kaaslaselt, et mis siis saaks kui läheksin riski peale välja ja see risk ei õigustaks ennast ning peaksin näiteks järgmised 1,5 kuud haiglas veetma? Ega selle peale midagi vastata ei osata, sest kui ollakse harjunud, et inimene on viimased 20 aastat praktiliselt iga päev tööl olnud ilma mingite terviseprobleemideta, siis on raske vastupidist ette kujutada.
Sümptomite järgi on meningiidiga vist tegemist või sellele eelneva seisundiga (kui võid arsti kinnitusel trenni edasi teha)?
Suund on õige ja seda arst ka alguses kahtlustas. Õnneks kõik analüüsid kinnitasid, et olen pääsenud kergemalt.
Sapikivid?
Kõik praegused jamad on seotud äkki alanud eriti raskekujuliste peavaludega, mis ei läinud enam ise üle ja vajasid arstide sekkumist. Kuna see on üks keeruline probleemistik, siis nõuabki pikemat uurimist ja jälgimist, et probleemi põhjusteni jõuda. Ega enam sellist 3 päeva väga läbi elada ei tahaks. Kuna tugev pingutus toob suure tõenäosusega peavalud uuesti tagasi, siis ei soovitatagi võistlustel osaleda niikaua kui põhjused selged on.
Jah, see võib tunduda väikse probleemina, et mis seal ikka - pea valutab natuke ja küll üle läheb - aga kui ikka valutab ilma ühegi teadaoleva põhjuseta 3 päeva järjest nii, et ei saa silmigi hästi lahti teha, siis on ikka asi jama.
Oeh jah! Ma oleksin vist täiesti masenduses ja vihane (ja kõik muud ebameeldivad emotsioonid), kui mul keelataks minna võistlusele, mille jaoks nii pikalt valmistunud oleksin. Isegi siis, kui see oleks minu keha, mis üles ütleks.
Palun saa hästi kiirelt terveks, et Sind spordiradadel jälle näha saaks (või vähemalt sellest lugeda)! :)
Liisuga täiesti nõus - ise lähen just poolhaigena jooksma, sest ei suuda loobuda... Üritan vähemalt, lihtsalt ei suuda teistmoodi! :P ei anna alla nii kergelt, teen seda, mida ma naudin kõige enam - jooksen!
Loodan ka, et Andres kiirelt paraneb!!! no koguaeg saab kirjutada või lugeda netis aga reaalelus nagu kuidagi ei satu samale rajale :P
Tänud heade soovide eest, Liis ja Rünno!
Ma ka ei annaks alla kui see võimalik oleks. Harjutatud on enam kui piisavalt ja füüsiline valmisolek on igati olemas. Aga samas olen näinud peavaludega seotud haiguseid liiga lähedalt ja liiga traagiliste lõppudega. Kuulnud olen juhtumist, kus peale esimeste tõsiste peavaludega arsti juurde minekut on 2 kuu pärast lõplik minek olnud. Ise olen lähemalt kokku puutunud 4 kuulise minekuga peale esimest arsti juures käimist tugeva peavaluga.
Just eelmisel reedel oli Õhtulehes lugu Eesti suusakoondislasest Anti Saarepuust, kellel suve lõpus hakkas äkki pea valutama ja valutab siiani. Ja eile teda ka suusatajate hooajaeelsel pressikonverentsil ei olnud kehva enesetunde tõttu.
Ma loodan, et sain ise õigel ajal jaole ja saan varsti ka uuesti võistlusrajal olla - senikaua aga kui asi veel natuke segane on, tuleb jätkata Pirital ja Viimsis madalal pulsil spordi nautimist. Loodan, et varsti saab lisaks jooksmisele ka suusad alla panna :)
Uus katse võistlusrajale tagasi tulla on novembri lõpus.
Selliste halbade uudiste ja juttude peale, peaksin ma vist küll mega õnnelik olema, et mu pea tavaliselt ainult teatud hommikutel valutab.
Hoia ennast!
Peavalude juures on ainult üks hea asi - kui see lõpuks üle läheb, on alati tunne, nagu uus elu oleks alanud :)
Kõige parem valu peavalu vastu on hambavalu!
Aga Sa tegid õige otsuse, tervis korda ja siis alles sport. Neid võistlusi on veel ja tuleb veel juurde, tervist ei anna keegi juurde.
Jah, hambavalu võib isegi hullem olla. Mind õpetas kunagi ammu üks hambaarst, kuidas ise saab üldjuhul hambavalu ära likvideerida kiirkorras ja kui selleks mingi aeg tagasi reaalne vajadus tekkiski ja ära tegin, imestas noor hambaarst, et "kuidas sa oskasid? See on ju nõukogude-aegne meetod". Siis saigi vastatud, et see õpetati selgeks aastal 1992 ja toimib siiamaani. Peavalu puhul nii lollikindlat nippi veel ei tea, aga nii kanged tabletid anti EMO-st küll kaasa, et piltlikult öeldes nende peale vaatamisest peaks peavalu vähenema hakkama :)
Seda hambavalu eemaldamise meetodit tahaks küll teada!
Nii või teisiti aga edu paranemisel ja kindlasti leiad kuskil mingi võistluse, kus vahepealse pettumuse pealt kõva tulemus teha :)
seekordne vihm tegi ikka raja nii keeruliseks ja libedaks, nii et vb pääsesid isegi kergelt :D
ja järgmisel aastal juubeli jala100-l oleme ikka rajal!
Tiit: mul on elu jooksul 3 korda hambavalu olnud. Esimesel korral oli 2 päeva enne keskkooli ühte lõpueksamit ja siis õpetaski hambaarst, kuidas kiirelt ära lahendada kui aega või võimalust ei ole arsti juurde minna. Kui hambavalu põhjuseks on põletik, siis üldjuhul tekib väljakannatamatu valu sellest kui põletikulisel kohal on plomm peal. Tuleb see ise maha võtta ja minu kogemused näitavad, et hambavalu annab kohe järgi. Seda nimetavadki noored hambaarsti nö. vene-aegseks meetodiks, kus patsient ise osa arsti tööst ära teeb. Kuna mulle õpetati see asi päris hästi selgeks, olengi peale keskkooli lõpueksamit ja esimest taolist hambavalu järgmised kaks tükki ise ära lahendanud.
Rünno: mis selle raja Haanjas nii libedaks tegi? Kas vihma tõttu läks mudaseks ja seetõttu oli libe?
Eesti jooksukalendrist on minu meelest puudu üks ultrajooks (nt 100 km või 12 tundi või 24 tundi), mida saaks joosta ideaalsetes tingimustes - võimalikult horisontaalne ja tuulevaikne rada ning sobiv aastaaeg - maikuu või septembri esimene pool. See oleks jooks, kus saaks tulemust teha.
Andres, täpselt - metsateed on mullased ja kui vett saavad, siis muda nagu liuväli ka tasastel lõikudel, mägedest mainimata ja kui kõik hakkavad kõrvalt muru pealt minema, siis läheb sealt ka libedaks ja kui kallak pole otse alla vaid nurga all, siis üritad püsti jääda ja tasakaalu hoida, ühest servast teise :D tegi huvitavaks aga ka ohtlikuks muidugi..
Selle viimasega olen 100% nõus ja Siret ka eile paljudega suhtles sel teemal aga kõik arvavad, et pole turgu või pole leida kohta, kus ka ära tasuks korraldada jne... tahaks ju korraldada aga kuidagi pealehakkamist või julgust pole paljudel ja üksi kogemusteta on ka raske korraldada. ise eelistaks 24tunni jooksu - kus sees saaks ju ka aega võtta lühematel distantsidel, vaheajad. 12tunni jooks talvistes tingimustes on, 100km jooks on haanjas aga 24tunni jooksu koht on praegu täitsa tühi aga eks seda oleks ka kõige mahukam ja kulukam korraldada ja samas osalejaid oleks ilmselt kõige vähem, mis teeks asja keeruliseks... mõte teha oleks aga...
Ma ise olen mõelnud, et kui ette võtta ultrajooksu korraldamine, kus oleks kõik selleks tehtud, et saaks aega joosta, siis ainuke variant on korraldada Tallinnas. Eestis on ultrajooksjaid vähe ja ega arvuliselt on juurdekasvu ka raske loota (kui, siis natuke), aga kui teha korralik üritus Tallinnas, oleks siia vast tulemas ka väljastpoolt Eestit ultrajooksjaid.
Selge on ka see, et ultrajooksu korraldamine ei ole äriprojekt ja on vaja vast 3-4 korralikku sponsorit, kes rahalise poole tagavad.
Millel aga oleks äriline pool parem, oleks see kui Eestis lisaks olemasolevatele maratonidele teha üks maraton, mis samuti oleks tehtud eesmärgiga, et seal saaks aega joosta. Praegu vist ühtegi sellist maratoni meil ei ole ..
Äriprojekt poleks see muidugi. Sponsoreid peab olema, muidu ei saaks kuidagi korraldada aga ega nende leidmine ilmselt kerge oleks. päris võimatu ilmselt ka mitte.
Maratoni osa on seal sees suhteliselt loogiline, et leida rohkem osalejaid. Samas sellise ultra jaoks peaks olema ring suhteliselt lühike, mis paljudele maratoonaritele ei pruugi meeldida.
Aga jah, oleks vaja kogemustega korraldajat, kes teab, millele rõhuda, kust saab jne... 0st on suht raske kõike õieti teha. mõte on hea ja vajalik - ühest korraliku tulemuse saavutamiseks vajaliku maratoni/ultramaratoni oleks vaja. Aga jah kullates teiste korraldajate kogemusi ja mõtteid... veidi hirmutav :D
Post a Comment