Niikaua kui ma üldse mäletan, on (tipp)spordiga alati kaasnenud dopinguskandaalid. Kunagi ammu tundusid need väga süngete ja hirmsatena - nagu keegi tippsportlane oleks mingi meeletu kuriteo sooritanud. Meediat jälgides jääb ju siiamaani dopingujuhtumite puhul mulje, nagu oleks konkreetne sportlane millegi erakordselt halvaga hakkama saanud. Ja muidugi ei tunnista enamus dopingutarvitajatest oma tegusid; isegi siis mitte kui kõigi jaoks kõik selgemast selgem on.
Jah, kui vaadata kitsalt sporti, tunduksid dopingutarvitajad eemaletõukavad - võidavad teisi (ausaid) sportlasi keelatud ainete toel. Aga kui vaadata laiemalt. Kes on need, kes täidavad peamiselt riigieelarvet, mille toel riik üldse funktsioneerida saab? Ettevõtjad. Milline on ettevõtjate maine näiteks Eesti ühiskonnas? Madal. Väga madal. Miks? Sest teatav hulk ettevõtjatest on teadlikult petturid. Kas see on ausate ettevõtjate jaoks probleem, et teatav osa (nt 10%) ettevõtjatest on teadlikud petturid? Ega eriti ei ole - nendest hoitakse eemale - las toimetavad oma kitsamas ringis omasugustega. Sest petavad ju teadlikult need, kes on vähemandekad ja ei oska oma mõistusega piisavalt teenida, et endale sobival tasemel ära elada. Ja seetõttu tuleks petturitest ettevõtjatele ju pigem kaasa tunda - vaadake kui kehv on nende elu võrreldes ausate ettevõtjatega - mustast südametunnistusest alates ja piiratud äriliste võimalustega lõpetades. Ei ole kadestamisväärt elu.
Ja täpselt samamoodi on ju spordis - teatav osa tippsportlastest on ja jääb petturiteks. Kui mängus on suured rahad, au ja kuulsus, leidub alati neid, natuke vähemandekamaid ja teistsuguse mõtlemisega sportlasi, kes on valmis riskima ning proovivad tippu püüda keelatud ainete abil. Mida nad sellest saavad? Sama lugu nagu ettevõtluses - mustast südametunnistusest alates ja kogu ühiskonna põlgusega lõpetades. Kas keegi kadestab sellisel kombel tippujõudnuid? Ei usu. Ja probleem dopinguga spordis on ju ka väga piiratud hulgal spordialadel. On siis mõtet nendel piiratud hulgal spordialadel üldse tippu pürgida? Mõistlikel inimestel? Väga kahtlane ... Kuulasime ju aastaid meie suusakoondise peatreeneri juttu "piiri peal käimisest." Millisest piirist juttu oli, sai natuke hiljem selgeks. Ja siis peaks veel meedia vahendusel mingit rõõmu tundma selle ala vaatamisest ja kellegile kohalikest kaasaelamisest... süsteem on ju jätkuvalt sama. Ja mida rohkem konkreetsel spordialadel dopinguga seotud probleeme ette tuleb, seda kaugemale suur raha sellest spordialast hoidma hakkab.
Minu meelest on seega kõik väga lihtne - doping spordis ei ole tervikuna suur probleem. Suureks probleemiks on see vähestel aladel ja natuke vähemandekamate ja teistsuguse mõtlemisega sportlaste hulgas. Neile tasub kaasa tunda. Nii spordis kui kõigis teistes eluvaldkondades, kus leidub ebaausate võtete kasutajaid. Kokkuvõttes ei need spordialad ega ammugi mitte ebaausad sportlased elus võitjate hulka ei kuulu.
Jah, kui vaadata kitsalt sporti, tunduksid dopingutarvitajad eemaletõukavad - võidavad teisi (ausaid) sportlasi keelatud ainete toel. Aga kui vaadata laiemalt. Kes on need, kes täidavad peamiselt riigieelarvet, mille toel riik üldse funktsioneerida saab? Ettevõtjad. Milline on ettevõtjate maine näiteks Eesti ühiskonnas? Madal. Väga madal. Miks? Sest teatav hulk ettevõtjatest on teadlikult petturid. Kas see on ausate ettevõtjate jaoks probleem, et teatav osa (nt 10%) ettevõtjatest on teadlikud petturid? Ega eriti ei ole - nendest hoitakse eemale - las toimetavad oma kitsamas ringis omasugustega. Sest petavad ju teadlikult need, kes on vähemandekad ja ei oska oma mõistusega piisavalt teenida, et endale sobival tasemel ära elada. Ja seetõttu tuleks petturitest ettevõtjatele ju pigem kaasa tunda - vaadake kui kehv on nende elu võrreldes ausate ettevõtjatega - mustast südametunnistusest alates ja piiratud äriliste võimalustega lõpetades. Ei ole kadestamisväärt elu.
Ja täpselt samamoodi on ju spordis - teatav osa tippsportlastest on ja jääb petturiteks. Kui mängus on suured rahad, au ja kuulsus, leidub alati neid, natuke vähemandekamaid ja teistsuguse mõtlemisega sportlasi, kes on valmis riskima ning proovivad tippu püüda keelatud ainete abil. Mida nad sellest saavad? Sama lugu nagu ettevõtluses - mustast südametunnistusest alates ja kogu ühiskonna põlgusega lõpetades. Kas keegi kadestab sellisel kombel tippujõudnuid? Ei usu. Ja probleem dopinguga spordis on ju ka väga piiratud hulgal spordialadel. On siis mõtet nendel piiratud hulgal spordialadel üldse tippu pürgida? Mõistlikel inimestel? Väga kahtlane ... Kuulasime ju aastaid meie suusakoondise peatreeneri juttu "piiri peal käimisest." Millisest piirist juttu oli, sai natuke hiljem selgeks. Ja siis peaks veel meedia vahendusel mingit rõõmu tundma selle ala vaatamisest ja kellegile kohalikest kaasaelamisest... süsteem on ju jätkuvalt sama. Ja mida rohkem konkreetsel spordialadel dopinguga seotud probleeme ette tuleb, seda kaugemale suur raha sellest spordialast hoidma hakkab.
Minu meelest on seega kõik väga lihtne - doping spordis ei ole tervikuna suur probleem. Suureks probleemiks on see vähestel aladel ja natuke vähemandekamate ja teistsuguse mõtlemisega sportlaste hulgas. Neile tasub kaasa tunda. Nii spordis kui kõigis teistes eluvaldkondades, kus leidub ebaausate võtete kasutajaid. Kokkuvõttes ei need spordialad ega ammugi mitte ebaausad sportlased elus võitjate hulka ei kuulu.
No comments:
Post a Comment