Sel aastal sobisid aastalõpu pühad kalendrisse nii hästi, et viimased 2 nädalat pole olnud vajadust tööl käia ja on saanud ära teha kõik tegevused, mis aasta jooksul tegemata jäid - magada igal hommikul kella 11-12ni; süüa ainult häid toite ja juua eranditult väga häid jooke; veeta iga päev vähemalt 1 tund väljas; käia ära reisil ühes fantastilises kohas, kuhu pole varem reisida jõudnud, ... ... Kõlab nagu unistuste puhkus? Ja minu jaoks see nii oligi! Peale sellist fantastilist puhkust ongi nüüd õige aeg vaadata veel viimast korda tagasi aastale 2013 ja peale seda alustada juba 2014 aasta asjalikumate tegevustega.
Mis jäid minu jaoks meenutama spordiaastat 2013? Kuna mul ei ole ei pulsikella ega ammugi mitte treeningpäevikut, saan rääkida peamiselt emotsioonidest. Ja suuremad spordiga seotud emotsioonid, mis jäid meelde aastast 2013, on siin:
Viini maratonil osalemine pealtvaatajana aprillis. Olin Viini jooksumaratonile registreeritud, aga kuna aasta esimesed 3 kuud saatsid mind peamiselt vigastused ning arsti sõnul oli üldse targem sporditegemine ära lõpetada, ei saanud ma ise stardis olla. Mis aga ei takistanud sellel üritusel osaleda pealtvaatajana. Just sellelt ürituselt sain palju positiivseid emotsioone ning peale Viinist kojusaabumist alustasin ka ise uuesti treenimist, mis kestab tänaseni.
Tartu Jooksumaraton maikuus. Osalesin kepikõnnis, sest peale pikka pausi ei tahtnud kohe nii pikka maad joostes ette võtta. Kepikõnd korraliku tempoga on vist raskem kui jooksmine. Kuigi terve distantsi tundus, et läheb suhteliselt kergelt, siis peale finishit oli suuri raskusi auto juurde jõudmisega (jalad nii ära hõõrutud), autos magasin Elvast kuni Arduni ning järgmised paar päeva oli parem liikuda sokkis :) Vot sulle siis kepikõnd - pensionäride spordiala :)
Mägede vallutamine Salzburgi lähiümbruses. Ühel väga kuumal juulikuu päeval (+35 - +37 kraadi) hakkasime Salzburgi linnast marssima üles mägede poole ja läksime nii kaua, kuni leidsime üles väga ilusad kohad, kust oleks alla linna peale vägev vaade.
Ja muidugi aasta üks vaieldamatuid tippsündmusi - Tartu Rulluisumaraton. Vormi ajastus õnnestus läbi ime ülihästi ja kuni ca 30-da kilomeetrini arendasin keskmist kiirust 25 km/h, mis tõotas aega alla 2 tunni. Aga peale 30-dat alanud krambid jalgades ning hõõrumine tekitasid lõpuks olukorra, kus 10 km enne lõppu tundus, et enam edasi sõita ei ole võimalik. Läksin kiirabiautosse, et küsida, kuidas katkestajad finishisse saavad. Peale esmaabi andmist ning hõõrdunud kohtade kinniplaasterdamist sain teada, et jah, katkestada saab küll, aga katkestajate buss saabub paari tunni pärast! Peale selle uudise teadasaamist sain aru, et tegelikult saab edasi sõita küll ja veeresin vaikselt lõpuni - nii vigaseks ma ennast sõitnud ei olnud, et paariks tunniks bussi ootama jääda.
.jpg)
September-oktoober. Haanja Jala100-ks valmistumine. Igal nädalavahetusel üks pikk ots 3,5 - 5 tundi. See ettevalmistusperiood jääb pikaks ajaks meelde ja nõuab kindlasti kunagi kordamist. Kuigi mul ei õnnestunud sellel võistlusel osaleda, jääb ettevalmistus meelde ühe väga positiivse perioodina aastast 2013.
Sellest, millised sihid ootavad ees alanud aastal, kirjutan juba järgmises loos.
Kõigile blogilugejatele aga soovin emotsiooniderikast spordiaastat 2014!!
Mis jäid minu jaoks meenutama spordiaastat 2013? Kuna mul ei ole ei pulsikella ega ammugi mitte treeningpäevikut, saan rääkida peamiselt emotsioonidest. Ja suuremad spordiga seotud emotsioonid, mis jäid meelde aastast 2013, on siin:
Viini maratonil osalemine pealtvaatajana aprillis. Olin Viini jooksumaratonile registreeritud, aga kuna aasta esimesed 3 kuud saatsid mind peamiselt vigastused ning arsti sõnul oli üldse targem sporditegemine ära lõpetada, ei saanud ma ise stardis olla. Mis aga ei takistanud sellel üritusel osaleda pealtvaatajana. Just sellelt ürituselt sain palju positiivseid emotsioone ning peale Viinist kojusaabumist alustasin ka ise uuesti treenimist, mis kestab tänaseni.
Tartu Jooksumaraton maikuus. Osalesin kepikõnnis, sest peale pikka pausi ei tahtnud kohe nii pikka maad joostes ette võtta. Kepikõnd korraliku tempoga on vist raskem kui jooksmine. Kuigi terve distantsi tundus, et läheb suhteliselt kergelt, siis peale finishit oli suuri raskusi auto juurde jõudmisega (jalad nii ära hõõrutud), autos magasin Elvast kuni Arduni ning järgmised paar päeva oli parem liikuda sokkis :) Vot sulle siis kepikõnd - pensionäride spordiala :)
Mägede vallutamine Salzburgi lähiümbruses. Ühel väga kuumal juulikuu päeval (+35 - +37 kraadi) hakkasime Salzburgi linnast marssima üles mägede poole ja läksime nii kaua, kuni leidsime üles väga ilusad kohad, kust oleks alla linna peale vägev vaade.
Ja muidugi aasta üks vaieldamatuid tippsündmusi - Tartu Rulluisumaraton. Vormi ajastus õnnestus läbi ime ülihästi ja kuni ca 30-da kilomeetrini arendasin keskmist kiirust 25 km/h, mis tõotas aega alla 2 tunni. Aga peale 30-dat alanud krambid jalgades ning hõõrumine tekitasid lõpuks olukorra, kus 10 km enne lõppu tundus, et enam edasi sõita ei ole võimalik. Läksin kiirabiautosse, et küsida, kuidas katkestajad finishisse saavad. Peale esmaabi andmist ning hõõrdunud kohtade kinniplaasterdamist sain teada, et jah, katkestada saab küll, aga katkestajate buss saabub paari tunni pärast! Peale selle uudise teadasaamist sain aru, et tegelikult saab edasi sõita küll ja veeresin vaikselt lõpuni - nii vigaseks ma ennast sõitnud ei olnud, et paariks tunniks bussi ootama jääda.
.jpg)
September-oktoober. Haanja Jala100-ks valmistumine. Igal nädalavahetusel üks pikk ots 3,5 - 5 tundi. See ettevalmistusperiood jääb pikaks ajaks meelde ja nõuab kindlasti kunagi kordamist. Kuigi mul ei õnnestunud sellel võistlusel osaleda, jääb ettevalmistus meelde ühe väga positiivse perioodina aastast 2013.
Sellest, millised sihid ootavad ees alanud aastal, kirjutan juba järgmises loos.
Kõigile blogilugejatele aga soovin emotsiooniderikast spordiaastat 2014!!
No comments:
Post a Comment