Täna toimus selle jooksuhooaja suurem avavõistlus Tallinnas - Nõmme maanteejooks pikkusega 5 km. Minu meelest väga hästi korraldatud võistlus, väga heas ja ilusas kohas, aga ilmselt reklaami vähesuse tõttu oli osalejaid ainult 100 ringis. Tallinna kohta ikka väga vähe - aga kuna niivõrd tore üritus, siis loodan, et juba järgmisel aastal on palju rohkem osalejaid !
Mõtlesin mitu viimast päeva, kas osaleda või mitte. Tänahommikune sobiv ilm ja hea enesetunne ei jätnud mingit kahtlust, et tuleb osaleda.
Peale kerget soojendust oligi juba stardiaeg kätte jõudnud. Alguses läks planeeritult - alustasin aeglaselt, et mitte kohe üle pingutada. Aga suhteliselt kohe alguses see ikkagi juhtus - peale esimest pikka tõusu ja sellele järgnenud väiksemat tõusu, kui 2 kilomeetrit hakkas täis saama, tundsin, et täna rohkem ühtki sammu ei jookse ...
Mis siis juhtus ? Distants oli ju nii lühike. Olles trennides jooksnud ka väga pikki otsi, peaks 5 km absoluutselt igal juhul täiesti lõdvalt ja korraliku tempoga ära jooksma. Aga täna see ei õnnestunud.
- esimesel tõusul hakkas pistma (võibolla sõin hommikul midagi, mis päris hästi ei sobinud; see on toitumiskavade nõrk koht, et kõik muutub nii tundlikuks - natuke läheb midagi mööda ja siis vaata ise kuidas hakkama saad), esialgu kergelt, hiljem järjest tugevamini;
- olles kuni eelmise laupäevani harjutanud sisehallis, panin riietusega täiega mööda - kohe hakkas palav ja peale esimest tõusu tekkisid algul kerged hingamisraskused, hiljem hakkas rinnus ka veel valutama - ühesõnaga õhupuudus jm sellega kaasnevad probleemid;
- ja muidugi tõusud. Hallis neid ju ei ole. Olen küll ka nüüd sel nädalal väljas jooksnud ja ka mõnedest suurematest mägedest üles läinud, aga tuleb välja, et võistlusolukord oli midagi muud.
Kõik eeltoodud põhjused kokku siis viisid selleni, et pidasin paremaks kõrvale astuda peale 2 km läbimist - lihtsalt nii kehv oli olla, et ei tahtnud enam ühtegi sammu joosta. Kusjuures, viimati kui võistluse katkestasin, oli aasta 1990.
Aga ikkagi - parim treening on igaljuhul võistlus. Negatiivsest kogemusest saab õppida palju rohke kui positiivsetest kogemustest.
Kuigi praegu on enesetunne nii kehv kui üldse olla saab, läheb jooksuhooaeg edasi ja loodetavasti edukamalt. Kohe varsti lähme kergele 5 km-sele jalutuskäigule ning esmaspäevast lähevad jooksutrennid täie hooga edasi. Ikka selle nimel, et juba järgmisel nädalavahetusel saaksin positiivsematest võistluskogemustest kirjutada.
Mõtlesin mitu viimast päeva, kas osaleda või mitte. Tänahommikune sobiv ilm ja hea enesetunne ei jätnud mingit kahtlust, et tuleb osaleda.Peale kerget soojendust oligi juba stardiaeg kätte jõudnud. Alguses läks planeeritult - alustasin aeglaselt, et mitte kohe üle pingutada. Aga suhteliselt kohe alguses see ikkagi juhtus - peale esimest pikka tõusu ja sellele järgnenud väiksemat tõusu, kui 2 kilomeetrit hakkas täis saama, tundsin, et täna rohkem ühtki sammu ei jookse ...
Mis siis juhtus ? Distants oli ju nii lühike. Olles trennides jooksnud ka väga pikki otsi, peaks 5 km absoluutselt igal juhul täiesti lõdvalt ja korraliku tempoga ära jooksma. Aga täna see ei õnnestunud.
- esimesel tõusul hakkas pistma (võibolla sõin hommikul midagi, mis päris hästi ei sobinud; see on toitumiskavade nõrk koht, et kõik muutub nii tundlikuks - natuke läheb midagi mööda ja siis vaata ise kuidas hakkama saad), esialgu kergelt, hiljem järjest tugevamini;
- olles kuni eelmise laupäevani harjutanud sisehallis, panin riietusega täiega mööda - kohe hakkas palav ja peale esimest tõusu tekkisid algul kerged hingamisraskused, hiljem hakkas rinnus ka veel valutama - ühesõnaga õhupuudus jm sellega kaasnevad probleemid;
- ja muidugi tõusud. Hallis neid ju ei ole. Olen küll ka nüüd sel nädalal väljas jooksnud ja ka mõnedest suurematest mägedest üles läinud, aga tuleb välja, et võistlusolukord oli midagi muud.
Kõik eeltoodud põhjused kokku siis viisid selleni, et pidasin paremaks kõrvale astuda peale 2 km läbimist - lihtsalt nii kehv oli olla, et ei tahtnud enam ühtegi sammu joosta. Kusjuures, viimati kui võistluse katkestasin, oli aasta 1990.
Aga ikkagi - parim treening on igaljuhul võistlus. Negatiivsest kogemusest saab õppida palju rohke kui positiivsetest kogemustest.
Kuigi praegu on enesetunne nii kehv kui üldse olla saab, läheb jooksuhooaeg edasi ja loodetavasti edukamalt. Kohe varsti lähme kergele 5 km-sele jalutuskäigule ning esmaspäevast lähevad jooksutrennid täie hooga edasi. Ikka selle nimel, et juba järgmisel nädalavahetusel saaksin positiivsematest võistluskogemustest kirjutada.
15 comments:
Selleks et lühikest maad kiirelt joosta, peab selleks ka trennis kiirelt jooksma vahest. aeglase jooksuga harjunult, võibki "jama" juhtuda :D
Ma olen seal varem 2 korda jooksnud ja oleks ehk seekordki tulnud, aga paraku ei sobi mu treeningplaanidega. Sest homme mul plaanis 31km pikkune jooks, kusjuures see trummi tõus on sellel jooksmisel ilusti sees - raja 25. kilomeetril. Aga jah nagu eelnevalt äeldud, et kiiresti joosta, peab lisaks aeglasele jooksule trennis ka kiiremaid liigutusi teha. Kuigi ma ka valmistun pikemateks maadeks, siis 2 korda nädalas jooksen võistluskiiruste lähedaste tempodega.
Kõik õige. Mulle ka meeldib trennis kiirelt joosta, aga olen seda siiani jah liiga vähe teha saanud (mida lähemale õigele kaalule saan, seda enam kiirendusi sisse tuleb). Viimaste kiiremate trennide põhjal eeldasin, et peaks kindlasti ära jooksma ca. 21 minutiga - aga eks enda möödapanekud selle eilse ebaõnnestumise ka tõid. Plaanin ise ka edaspidi rohkem kiirusele rõhku panna ja eks iga nädalalõpu nii lühemad kui pikemad võistlused annavad siin ka oma korraliku panuse.
Sa vist mõtlesid 31 minutit, 21 minutit tähendab 4 min/km tempot.
Trennis olen jõudnud joosta 3-4 km pikkuseid lõike tempoga 4.10/km. Millal see võistlustel välja tuleb, on iseasi :) Eile, kui oleksin kuidagi lõpuni ära läinud, oleksin ilmselt jäänud ajavahemikku 24-26 minutit.
21 minutit on siiski 4.12 kilomeetri kohta.....see on ikka oluline vahe võrreldes 4 min/km.
Tavaliselt kujuneb võistlustempo siiski kiiremaks, kui trennis lõike suudad kannatada. Nii vähemalt minu puhul.
L.
Ma ei saagi tagantjärgi aru, mis eile täpsemalt juhtus. Erinevate põhjuste koosmõjul oli lihtsalt jõud täiesti otsas peale 2 km läbimist, ühtegi sammu enam astuda ei jõudnud, mitmel pool valud sees. Samas, peale seda, kui olin kõrvale astunud ja mõned minutid käinud, jooksin ka viimased 1,5 km mööda rada finisi poole tagasi, tempoga ca. 5 min/km.
Aga eks see teebki spordi huvitavaks, et kunagi ei või täpselt ette teada, mis juhtub:)
Noo järgmisel võistlusel saad korrektuurid teha. Endal ka kehtib see, et võistlustel jooksen kindlasti kiiremini kui trennis 3km lõike.
mis võistlus järgmisena siis plaanis on?
sattusin pulleritsu blogi lingi kaudu siia lugema.
olen sinuga (kui tohib sinatada) ilmselt samaealine, kohe neljakümnele lähenemas. nagu sinagi entusiastlik harrastusjooksja. alustasin paar aastat tagasi täiesti nullist, pea 100 kilole läheneva kehakaalu ja kord nädalas tunnike korvpalli tasemelt. kahjuks tuli eelmisest septembrist kuni selle aasta aprilli alguseni jälle paus sisse. nüüd üritan jälle kilod maha ja hoo sisse saada.
oma tulemused ajasin kahe aastaga selliseks, et kehakaalu viisin 15 kilo alla ja rahvajooksudel olin stabiilselt esisaja sees. 5 km aeg 17.30 ja 10 km aeg 38 minuti peal.
Panin sinu võistluse kirjelduses tähele, et tegid kerge soojenduse. Mul oli ka kunagi selliste lühikeste ja intensiivsete distantside puhul paari kilomeetri järel hing kinni. Konsulteerisin asjatundjaga ja ta soovitas soojenduse palju põhjalikuma teha. Minu puhul aitas. Olin kartusel, et liigne soojendus kurnab ära ja siis pole võistluseks enam jaksu, aga tegelikult taastub organism paari minutiga enne starti ära. Mina alustan umbes 30-40 minutit enne starti paari kilomeetrise sörgiga, pulss 130 ringis.Peale seda joon veidi ja hakkan võimlema ning venitama. 10 - 5 minutit enne starti hakkan kiirendusi tegema, Teen üsna pikad lõigud 300-500 meetrit ja ajan pulsi 170 + peale. kaks minutit enne starti tulen stardijoonele ja taastun.
Teiseks on tegemist ikka hooaja avastardiga ja organism ei oska veel pingutada. Järgmiseks nädalaks on aga juba sul võistluste tunne organismis sees ja näiteks minu 100 km üldmahu ja väikese intensiivsusega võrreldes eelis.
Järgmisel nädalal Luitejooksule?
Kaalun ka osalemist, sest peaks ikka vist Viljandi jooksu plaani võtma, kuigi olen selgelt vormist väljas ja tulemust loota pole.
Kas ehk ei võinud saatuslikuks saada vähene soojendus? Ma sain ise samal jooksul eelmine aasta selle kohta õppetunni, sest soojendusel ei teinud piisavalt kiirendusi ja need jäid lühikeseks, siis viimasel 2 km'l oli "100 häda" kallal :)
Tarvo
Vastan järjest:
Jooksust: Teen lähipäevail nö. kordusvõistluse 5,7 km ringil - mitte päris max.-ga, aga ikkagi suht tempokalt, et vaadata, mis see seis siis ikkagi on. Ringil ka päris arvestatavad tõusud. Aga pärisvõistlustest on järgmine minu jaoks tõsisem etteaste Viljandis 1. mail. Võtan ka vahepealsetest jooksudest kindlasti osa trenni mõttes, aga täisjõuga võistlusi teen 1 kuus (vanus ka juba selline kõrgem, ei kannata liiga palju täisjõuga pingutada);
Soojendus oli tõesti lahja ja selle taha võis palju jääda. Aga eks lõpp-põhjus taandub ikka sellele, et vorm on lahja lühikesteks kiireteks jooksudeks - vaata, kuidas tahes, aga hädad tulevad ikka peamiselt siis, kui ise lahja olen.
Luitejooksule sel aastal kahjuks ei jõua, tuleb Rabajooksuga Tallinnas leppida. Muud tegevused nõuavad oma aja pühapäeval:)
11/4/11
aga anna siis teada, mis muljed tulevad "kordusvõistlusest".
Ise Viljandis kiiresti joosta ei plaani, sest ega sealse raja peal see võimalik olegi. :D
kõige tagant alustades ei saa minema ja pole selliseid mägesid ka trennis sees olnud. Pigem selline lahtijooks maratonitempos äkki, ennem Riiat.
järvejooksudest on minu meeldivuse järjekorras:
1.Pühajärve kerge rada
2.Ülemiste tasane aga pikem rada.
3.Harku järve jooks. liiga lühike ja ei saa ka liikuma rahvamassis aga hea tasane
4.kindlalt viimane - Viljandi, üldse ei meeldi ega istu rada. ainult halvad muljed ja mälestused.
Annan siin kindlasti kordusvõistlusest teada. Ega sellist kehva tunnet kaua endas kanda ei taha. Ring sai täna ära mõõdetud - ka üks vägagi arvestatav tõus sees.
Aga Viljandist lihtsalt tuleb osa võtta - sealne raske rada annab enda vormist minu jaoks väga hea ülevaate!
liiga vara ei tasu ka heas vormis olla, kõige parem hetk just maratonil! alles viimane nädal õige toitumisega ja hea puhkusega võtab vormist maksimumi!
Aga midagi näitab Viljandi kindlasti, saab ettekujutuse!
Post a Comment