Sportlased ja ka spordiharrastajad üldse moodustavad Eestis väga kindlalt vähemuse. Mida aeg edasi, seda kindlamalt seda tajunud olen. Muidugi on ka põhjus selles, et mida rohkem ise spordi teemasse sisse olen läinud, seda enam näen, kui kauge on see teema enamuse inimeste jaoks.
Minu töö üheks eripäraks on see, et see viib mind kokku paljude väga erinevate inimestega ja lisaks energeetikaga seonduvale tuleb väga tihti ka muudel teemadel juttu. Muidugi kuulub ka sport nende muude teemade hulka - eestlased on ju tuntud (tugitooli)spordi rahvas:)
Sel kevadel ja suvel on toimunud sporditeemalistes juttudes üks omapärane pööre ja minu meelest on siin otseseks põhjuseks Andrus Veerpalu dopingujuhtum. Enam ei omagi paljude jaoks mitte mingit tähtsust, kuidas see asi lõpeb - samas on paljudel silmad avanenud spordi ja taastus (dopingu) vahendite teemal. Ja väga kõvasti avanenud.
Kui ise olin veel kuni selle kevadeni uhke, et tegelen aktiivselt spordiga - ikkagi arvestataval harrastusspordi tasemel ju kui jõuab joosta, suusatada, rattaga sõita ja rullitada maratoni ära. Vahest rääkisin ka teistega sporditegemisest. Enam millegipärast pole tahtnud juba jupp aega kellegagi spordist rääkida. Isegi kodus ei räägi enam sellest teemast midagi.
Kuigi mulle isiklikult annab sport palju, jätan selle edaspidi (vähemalt esialgu) rohkem enda teada. Muidu on ka veel hea võimalus saada intelligentsete inimeste poolt mingi lo..i silt külge.
Aga pealkirja juurde tagasi. "Sportlased on ju ..."
Viimastel aegadel kuuldut kokku võttes - kellel on kõrgharidus olemas, sellel peaks küll niipalju mõistust peas olema, et profisportlaseks ei hakkaks.
PS. Kindlasti on palju ka neid, kes arvavad risti vastupidi ülalkirjutatule, aga see on minu viimase poole aasta kogemus. Ja sellest on mul isiklikult väga kahju. Sest suur osa inimestest, kellega suhtlen, võiksid potentsiaalselt olla spordi toetajad ka rahalises mõttes. Võibolla on aasta pärast, kui samale teemale tagasi vaadata, situatsioon juba oluliselt muutunud. Loodame, et mitte veel halvemaks spordi suhtes.
Minu töö üheks eripäraks on see, et see viib mind kokku paljude väga erinevate inimestega ja lisaks energeetikaga seonduvale tuleb väga tihti ka muudel teemadel juttu. Muidugi kuulub ka sport nende muude teemade hulka - eestlased on ju tuntud (tugitooli)spordi rahvas:)
Sel kevadel ja suvel on toimunud sporditeemalistes juttudes üks omapärane pööre ja minu meelest on siin otseseks põhjuseks Andrus Veerpalu dopingujuhtum. Enam ei omagi paljude jaoks mitte mingit tähtsust, kuidas see asi lõpeb - samas on paljudel silmad avanenud spordi ja taastus (dopingu) vahendite teemal. Ja väga kõvasti avanenud.
Kui ise olin veel kuni selle kevadeni uhke, et tegelen aktiivselt spordiga - ikkagi arvestataval harrastusspordi tasemel ju kui jõuab joosta, suusatada, rattaga sõita ja rullitada maratoni ära. Vahest rääkisin ka teistega sporditegemisest. Enam millegipärast pole tahtnud juba jupp aega kellegagi spordist rääkida. Isegi kodus ei räägi enam sellest teemast midagi.
Kuigi mulle isiklikult annab sport palju, jätan selle edaspidi (vähemalt esialgu) rohkem enda teada. Muidu on ka veel hea võimalus saada intelligentsete inimeste poolt mingi lo..i silt külge.
Aga pealkirja juurde tagasi. "Sportlased on ju ..."
Viimastel aegadel kuuldut kokku võttes - kellel on kõrgharidus olemas, sellel peaks küll niipalju mõistust peas olema, et profisportlaseks ei hakkaks.
PS. Kindlasti on palju ka neid, kes arvavad risti vastupidi ülalkirjutatule, aga see on minu viimase poole aasta kogemus. Ja sellest on mul isiklikult väga kahju. Sest suur osa inimestest, kellega suhtlen, võiksid potentsiaalselt olla spordi toetajad ka rahalises mõttes. Võibolla on aasta pärast, kui samale teemale tagasi vaadata, situatsioon juba oluliselt muutunud. Loodame, et mitte veel halvemaks spordi suhtes.
No comments:
Post a Comment