Veel mõned päevad ja täitub aasta aega sellest hetkest, kui eelmise aasta septembris otsustasime jooksmisega tegelema hakata. Kuigi tulemusi ei ole selle aasta jooksul mitte mingisuguseid tulnud, võib ikkagi tagantjärgi öelda, et see otsus regulaarselt sporti tegema hakata oli õige. Muidugi oleks võinud jooksmise asemel ka mõne teise ala valida mida harrastada, aga sai valitud jooksmine ja olen sellega rahul.
Kui meenutada esimesi trenne, siis tundub see praegu päris naljakas. Jõudsin järjest joosta 3 minutit ja rinnus hakkas juba natuke raske tunne tekkima; esimestes trennides oligi koormus selline, et 10-15 minutit jooksmist ja natuke käimist. 2 kuu pärast oli juba täitsa hea enesetunne ka 30 minuti pikkusel jooksuotsal. Edasisest on siin blogis pikalt ja laialt kirjutatud - alguses kiire vormi paranemine, siis väiksemad vigastused, uuesti otsast alustamine, uued väiksed tagasilöögid; nii kevadel kui sügisel mõned jooksuvõistlused.
Kõige suurema arenguna saangi enda poolelt selle välja tuua, et alustades 6-minutiliste jooksudega, jõuan täna vabalt joosta 2 tundi järjest ja kui vaja, siis ka oluliselt kauem.
Jooksmisel on teine pool ka olnud. Mida parem on füüsiline vorm, seda paremini on hakanud edenema ka vaimset laadi tegevused muudes eluvaldkondades - ühelt poolt on see muidugi hea, aga teiselt poolt - ei teki võimalust piisavalt puhata. Pikaajaline natuke väsinud olek on lõpuks viinud ka selleni, et tervis on hakanud järgi andma - peale tugevamaid pingutusi väljendub see minu puhul kas väga tugeva ja kaua kestva peavaluga või lihtsalt üleväsinud olekuga. Ja see ei ole kindlasti teab mis meeldiv tunne, eriti kui kestab rohkem kui 1 ööpäeva järjest.
Kõigest eelnevast tulenevalt jõudsin järeldusele, et käes on õige hetk, et võtta aeg natukeseks spordis maha - muidu tuleb see ilmselt varsti sunniviisiliselt mõne haiguse näol. Aga seda ei ole ju vaja:) Seega - paar nädalat pausi ja siis jälle jooksurajal tagasi - alustamaks ettevalmistust järgmiseks jooksuhooajaks. Ja oktoobris on veel hea võimalus mõnedel väikestel jooksuvõistlustel ka osaleda.
Ja veel - jooksmise juures on veel see hea asi et kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumiste puhul saab alati vaadata ainult peeglisse - sealt vaatab "süüdlane" vastu. Nii et kui ma mõnede tagasilöökide või kehvade tulemuste puhul olen ka kirjutanud teguritest, mis võisid seda tulemust mõjutada, ei ole ma kunagi otsinud nö. süüdlast, õigustamaks enda tulemusi või nende puudumisi. Kõik on ikkagi iseendas kinni. Ja see ongi sporditegemise puhul väga hea.
Kui meenutada esimesi trenne, siis tundub see praegu päris naljakas. Jõudsin järjest joosta 3 minutit ja rinnus hakkas juba natuke raske tunne tekkima; esimestes trennides oligi koormus selline, et 10-15 minutit jooksmist ja natuke käimist. 2 kuu pärast oli juba täitsa hea enesetunne ka 30 minuti pikkusel jooksuotsal. Edasisest on siin blogis pikalt ja laialt kirjutatud - alguses kiire vormi paranemine, siis väiksemad vigastused, uuesti otsast alustamine, uued väiksed tagasilöögid; nii kevadel kui sügisel mõned jooksuvõistlused.
Kõige suurema arenguna saangi enda poolelt selle välja tuua, et alustades 6-minutiliste jooksudega, jõuan täna vabalt joosta 2 tundi järjest ja kui vaja, siis ka oluliselt kauem.
Jooksmisel on teine pool ka olnud. Mida parem on füüsiline vorm, seda paremini on hakanud edenema ka vaimset laadi tegevused muudes eluvaldkondades - ühelt poolt on see muidugi hea, aga teiselt poolt - ei teki võimalust piisavalt puhata. Pikaajaline natuke väsinud olek on lõpuks viinud ka selleni, et tervis on hakanud järgi andma - peale tugevamaid pingutusi väljendub see minu puhul kas väga tugeva ja kaua kestva peavaluga või lihtsalt üleväsinud olekuga. Ja see ei ole kindlasti teab mis meeldiv tunne, eriti kui kestab rohkem kui 1 ööpäeva järjest.
Kõigest eelnevast tulenevalt jõudsin järeldusele, et käes on õige hetk, et võtta aeg natukeseks spordis maha - muidu tuleb see ilmselt varsti sunniviisiliselt mõne haiguse näol. Aga seda ei ole ju vaja:) Seega - paar nädalat pausi ja siis jälle jooksurajal tagasi - alustamaks ettevalmistust järgmiseks jooksuhooajaks. Ja oktoobris on veel hea võimalus mõnedel väikestel jooksuvõistlustel ka osaleda.
Ja veel - jooksmise juures on veel see hea asi et kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumiste puhul saab alati vaadata ainult peeglisse - sealt vaatab "süüdlane" vastu. Nii et kui ma mõnede tagasilöökide või kehvade tulemuste puhul olen ka kirjutanud teguritest, mis võisid seda tulemust mõjutada, ei ole ma kunagi otsinud nö. süüdlast, õigustamaks enda tulemusi või nende puudumisi. Kõik on ikkagi iseendas kinni. Ja see ongi sporditegemise puhul väga hea.
 |
| See hooaeg on jõudnud finišisse |
7 comments:
Vauu!! kui tubli sa oled :) juba aasta ;)
Paar nädalat puhkust on hea mõte. Endal ka sama plaanis, kui hooaeg läbi.
juubel - suur pidu siis!
Anonymous: ja et neid aastaid ikka palju tuleks:)
Heiki: tuleb välja, et siin toodud pilt sai õigesti valitud - Pärnu Rullimaraton, kus Sa tükk aega varem samast kohast läbi sõitsid!
Jooksust: praegu küll mingit pidu kusagilt ei paista, aga mine sa tea ..
Õige ja õigeaegne idee. Kosutavat puhkust!
Tänud heade soovide eest!
Kuigi oli tahtmine edasi joosta ja ka sel nädalal tehti teinekord ka õhtuti kell 9 (kui juba väljas oli pime) ettepanekuid - kuule, lähme nüüd jooksma - tuli praegu paus teha. Sisetunne ütles, et samamoodi edasi minnes enam eriti kaugele ja kaua ei lähe.
Mõned nädalad tegeleda muude asjadega ja siis vaatab, kuidas ja mida edasi.
oleme päris sarnased - endal ka nüüd ilmselt vähemalt mõne nädalane aga ilmselt siiski kuu-või-paarine paus, selle jalajama pärast. järgmine kolmapäev arstile, siis ehk selgub, kas päris luumurd või midagi kergemat. hetkel on isegi käia raske aga hullult longates siiski saan veidike tasakesi edasi liikuda.
päris pikalt juba see jama - ülemistel sai ju jalg välja väänatud ja siiani lonkan... mõni päev vähem, mõni päev rohkem...
nii et hetkel ei tee jooksusammugi (kõnnigagi tegu), mis tähendab, et see hooaeg läbi. loodetavasti siiski asi terveneb ilma opita. ning mõtted juba järgmise aasta maratoni juures! :P
Post a Comment