Kauaoodatud päev algas eile varase äratusega - juba kell 5.30 tuli üles tõusta, et õigeks ajaks Otepääle starti jõuda. Kui hommikul paistis Tallinnas ilus päike, siis mida lähemale Lõuna-Eestile jõudsime, seda pilvisemaks läks ja hakkas juba tunduma, et lubatud ilmateade, mis lubas võistluse ajaks kerget vihma, peabki paika.
Otepääle jõudes käis kõik kiirelt - stardinumbri väljavõtmine, stardipaiga ülevaatamine (kuna varasemalt ei ole sellel üritusel osalenud, ei osanud arvatagi, millises suunas start läheb), avastus, et kella patarei, mis on 4 aastat töös olnud sai täpselt enne starti tühjaks, et üks jooksutossudest on ootamatult täiesti ära lagunenud ... ja siis juba starti, kus plaani kohaselt hakkasin liikuma kõige viimasena.
Seda viimasena liikuma hakkamist olin ammu mõelnud - et mis tunne on nii suure võistlejaterivi lõpust minema hakata. Päris huvitav ju - et mitmest osalejast rajal möödud. Etteruttavalt saan öelda, et mina möödusin umbes-täpselt 167 osalejast :)
Et asi oleks ikka huvitavam, ei olnud enne starti tutvunud ka rajaga ja nii selguski, et esimesed 3-4 km möödusid asfaldil ning kuna keppidel asfaldiotsi ei olnud, tuli enamus esimesest 3-4 km-st niisama käia, et kepiotsi mitte ära nüristada.
Peale maanteelt metsavahele keeramist läks lõbusamaks. Juba tükk aega oli paarikümne meetri kauguselt kuulda mõne osaleja (mehed) omavahelist väga kõvahäälset vestlust. Tagasi vaadates veendusin, et olen neid kusagil varem ka osalemas näinud ja tuli meelde, et siis nad ei jäänudki vait ning seletasid terve tee ilma igasuguse lõputa ... Seekord mõtlesin, et käiks parema meelega vaiksemas keskkonnas ja selleks tuli 1 km natuke kiiremat astumist teha.
Umbes samal ajal tundsin esimest korda ka, et tossud nagu hõõruks kanna juurest natuke.Mõlemad. Algul ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest ega teha nagunii midagi ei oleks olnud ja kui alustatud sai, tuleb igaljuhul ka lõpuni minna. Kusagil 10-daks kilomeetriks oli seis selline, et iga samm tegi juba suuremat või väiksemat valu ning 6 km enne lõppu läks päris hulluks kui üks villidest, mis kannale oli tekkinud, lõhkeda otsustas...
Aga samas lähenes ka finish ning enne viimast TP-d läks rada üheks 10 km jooksjatega. Vaadates nende jooksusammu kiirust sain ka aru, milline minu tänane lõpuaeg tuleb. Enne starti olin mõelnud, et käiks tempoga 9 min/km. Rajal läks see vahepeal küll mitmeid kilomeetreid ca. 8.20 - 8.30, nagu läheduses käija endomondo teatas, aga tekkinud probleemid tossudega tegid oma töö ning keskmiseks kilomeetri ajaks tuligi kokkuvõttes natuke all 9 min/km.
2 km enne finishit jõudis mulle järgi kolmene grupp (kaks meest ja üks naine), kes kui ühest suust teatasid, et sinine särk oli neile ammu eesmärgiks olnud kätte saada :) Kõndisime koos 1 km, rääkisime natuke juttu ning viimaseks km-ks palusin neil tempot natuke tõsta, et saaksid ikka sinisest särgist varem finishisse - milleks teda muidu mõtet püüda oli :)
Lõppaeg 3:27:04. Vastas enam-vähem täpselt ootustele. Lisaks emotsionaalsele poolele ka väga korralik trenn.
Peale finishit läks huvitavaks. Kuna rajal ei tundnud kordagi mingit väsimust, arvasin,et oligi hea trenni eest see 3,5 tundi. Istusin siis korraks maha ning enam hästi püsti ei saa - jalad nii katki, et käia ei saa (no kui, siis tempoga nii 2 km/h). Lisaks, kui olin janu kustutamiseks vett ja morssi kokku peaaegu liitri ära joonud läks veel süda ka natuke pahaks ja siis tuli veel väsimus ka kõik korraga - pole ju sellise pikkusega trenne ammu teinud.
Tänu toetusnaiskonnale sain enamuse tagasiteest auto tagaistmel magada ning peale Mäost läbisõitmist oligi juba elu jälle sees. Õhtul küll jooksutosse enam jalga ei saanud ja väljas tuli ka sokkis käia, aga küll need jalad ka ära paranevad.
Loodan, et järgmisel aastal vähemalt 2 toetusnaiskonna liiget ühinevad minuga ja saame natuke suurema seltskonnaga sama teekonna ette võtta!
Igal juhul toimub järgmine trenn homme õhtul ning järgmine start on planeeritud 22. juuniks Pärnusse. Ja see ei ole enam kepikõnd :)
Otepääle jõudes käis kõik kiirelt - stardinumbri väljavõtmine, stardipaiga ülevaatamine (kuna varasemalt ei ole sellel üritusel osalenud, ei osanud arvatagi, millises suunas start läheb), avastus, et kella patarei, mis on 4 aastat töös olnud sai täpselt enne starti tühjaks, et üks jooksutossudest on ootamatult täiesti ära lagunenud ... ja siis juba starti, kus plaani kohaselt hakkasin liikuma kõige viimasena.
 |
| Õige stardikoridori juures |
Et asi oleks ikka huvitavam, ei olnud enne starti tutvunud ka rajaga ja nii selguski, et esimesed 3-4 km möödusid asfaldil ning kuna keppidel asfaldiotsi ei olnud, tuli enamus esimesest 3-4 km-st niisama käia, et kepiotsi mitte ära nüristada.
Peale maanteelt metsavahele keeramist läks lõbusamaks. Juba tükk aega oli paarikümne meetri kauguselt kuulda mõne osaleja (mehed) omavahelist väga kõvahäälset vestlust. Tagasi vaadates veendusin, et olen neid kusagil varem ka osalemas näinud ja tuli meelde, et siis nad ei jäänudki vait ning seletasid terve tee ilma igasuguse lõputa ... Seekord mõtlesin, et käiks parema meelega vaiksemas keskkonnas ja selleks tuli 1 km natuke kiiremat astumist teha.
Umbes samal ajal tundsin esimest korda ka, et tossud nagu hõõruks kanna juurest natuke.Mõlemad. Algul ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest ega teha nagunii midagi ei oleks olnud ja kui alustatud sai, tuleb igaljuhul ka lõpuni minna. Kusagil 10-daks kilomeetriks oli seis selline, et iga samm tegi juba suuremat või väiksemat valu ning 6 km enne lõppu läks päris hulluks kui üks villidest, mis kannale oli tekkinud, lõhkeda otsustas...
Aga samas lähenes ka finish ning enne viimast TP-d läks rada üheks 10 km jooksjatega. Vaadates nende jooksusammu kiirust sain ka aru, milline minu tänane lõpuaeg tuleb. Enne starti olin mõelnud, et käiks tempoga 9 min/km. Rajal läks see vahepeal küll mitmeid kilomeetreid ca. 8.20 - 8.30, nagu läheduses käija endomondo teatas, aga tekkinud probleemid tossudega tegid oma töö ning keskmiseks kilomeetri ajaks tuligi kokkuvõttes natuke all 9 min/km.
 |
| Kõik osalejad on esimesed 0,5 km läbinud |
2 km enne finishit jõudis mulle järgi kolmene grupp (kaks meest ja üks naine), kes kui ühest suust teatasid, et sinine särk oli neile ammu eesmärgiks olnud kätte saada :) Kõndisime koos 1 km, rääkisime natuke juttu ning viimaseks km-ks palusin neil tempot natuke tõsta, et saaksid ikka sinisest särgist varem finishisse - milleks teda muidu mõtet püüda oli :)
Lõppaeg 3:27:04. Vastas enam-vähem täpselt ootustele. Lisaks emotsionaalsele poolele ka väga korralik trenn.
Peale finishit läks huvitavaks. Kuna rajal ei tundnud kordagi mingit väsimust, arvasin,et oligi hea trenni eest see 3,5 tundi. Istusin siis korraks maha ning enam hästi püsti ei saa - jalad nii katki, et käia ei saa (no kui, siis tempoga nii 2 km/h). Lisaks, kui olin janu kustutamiseks vett ja morssi kokku peaaegu liitri ära joonud läks veel süda ka natuke pahaks ja siis tuli veel väsimus ka kõik korraga - pole ju sellise pikkusega trenne ammu teinud.
Tänu toetusnaiskonnale sain enamuse tagasiteest auto tagaistmel magada ning peale Mäost läbisõitmist oligi juba elu jälle sees. Õhtul küll jooksutosse enam jalga ei saanud ja väljas tuli ka sokkis käia, aga küll need jalad ka ära paranevad.
Loodan, et järgmisel aastal vähemalt 2 toetusnaiskonna liiget ühinevad minuga ja saame natuke suurema seltskonnaga sama teekonna ette võtta!
Igal juhul toimub järgmine trenn homme õhtul ning järgmine start on planeeritud 22. juuniks Pärnusse. Ja see ei ole enam kepikõnd :)
8 comments:
Tegelikult jooksutossudega käimine ei ole mitte naljaasi - disainitud ikka jooksmiseks ja käimisel võivadki hakata hõõruma...
ja ega käimine ole nii lihtne nii kaua, joosta oleks isegi lihtsam :D
Sellele järeldusele jõudsin ma ka käimise käigus, et joosta (isegi ilma harjutamata) oleks vist lihtsam olnud - ajaliselt palju lühem ja ei oleks sellist natuke sundasendit ka nagu käimisel on. Samas trenni mõttes läks vägagi asja ette - pole juba ei tea mis ajast nii pikka trenni teinud.
Ei saa ka aru, kuidas ise selle peale ei tulnud, et need tossud ei sobi nii pikaks käimiseks. Nüüd lähevad nad igatahes pensionile, tuleb uued osta ja saab ka jooksma hakata :)
vaata sellega ongi nii, et tegelikult mida kiiremalt jooksed, seda kergem samm on, kuna aeg, millal kogu keharaskus mõjutab on väike. käies on see aeg väga pikk ja kogu keha raskus on jalgadel+hõõrdumine tekib seetõttu jne...
joostes on ka pulss kõrgem ja läheb trenn sellegipoolest asja ette :P
Hea meelega teeks juba ammu jooksutrenne :) See käimine on muidugi üks paras naljategemine võrreldes korraliku jooksutrenniga. Enda jaoks panin selle nii paika, et parem ikka kui niisama kodus diivanil päeva mööda saata:)
Aga pärnus kavatsed ikka jjoosta või ka kõnd plaanis?
Pärnus on kavas poolmaraton ja kindlasti joostes. Plaanin sel aastal igasse kuusse ühe võistluse, mis oleks vähemalt poolmaratoni pikkusega.
Normaalne! Ma eelmine aasta tegin ka 42,2 km kepikõndi Kolgaküla maastikumaratonil. Ütlen ausalt, lihtsam oleks olnud joosta need 42,2 km. Hiljem ravisin kepikõnnil saadud vigastust kaks kuud, siiani annab vahest tunda.
Egas midagi, head jooksu siis minu kodulinnas.
Aitäh!
Ega ma ka selleks aastaks rohkem kepikõndi väga ei planeeri - kõnnikeppidel otsad juba nürid ka, õige aeg edasi liikuda:)
Post a Comment