Jätkame sealt, kus eile pooleli jäi - milles ma olen siis Tartu Rulluisumaratoni võistlejaterivi teises pooles kõigi eelduste kohaselt ületamatu?
Vastus on muidugi ülimalt lihtne - laskumised. Selle eelise sain kätte juba väga ammu (1999.a.), kuna õppisin rullitama Otepääl mägisel maastikul ning siledale maastikule jõudes oskasin juba normaalselt sõita. Mäletan siiani esimest sõitu rullidel. Panin uisud esimest korda alla Otepääl vana lasketiiru juures ja sõitsin kõigepealt mäest üles ning siis lasketiiru juurde alla tagasi (pikk kurviga laskumine). Selle laskumise jooksul said kõik hirmud üle elatud mis seonduvad kiirustega ning leitud õige asend kus jalad all vibreerima ei hakka kui kiirus liiga suureks läheb ning uuesti samale laskumisele minnes oligi asi selge. Ja on siiani.
Ja muidugi mulle laskumised meeldivad ka. Minu eelised laskumistel on:
- julgus (mitte hulljulgus);
- väga head rullid;
- laskumistehnika;
- korralik mehele sobiv kehakaal ehk siis nagu öeldakse - massiefekt;
- oskus minna laskumisele täiskiirusel.
Seega kui keegi osalejatest näeb mõne tõusu lõpul BestEnergy kirjades särki enda lähedal ...
... ja julgust on, siis tulge järgi ning laskumisel tuulde, saab kokkuvõttes veel palju suuremagi hoo üles!
Sel aastal on mind õpetatud ka tõuse tempokalt võtma ja see tehnika on selge, aga praeguse füüsilise vormi korral ei ole tehnikast tõusudel palju kasu kui jõudu piisavalt ei ole. Seega tuleb kiiremad lõigud teha laskumistel ja siledal maal ning tõusudega ka kuidagi hakkama saada.
Vastus on muidugi ülimalt lihtne - laskumised. Selle eelise sain kätte juba väga ammu (1999.a.), kuna õppisin rullitama Otepääl mägisel maastikul ning siledale maastikule jõudes oskasin juba normaalselt sõita. Mäletan siiani esimest sõitu rullidel. Panin uisud esimest korda alla Otepääl vana lasketiiru juures ja sõitsin kõigepealt mäest üles ning siis lasketiiru juurde alla tagasi (pikk kurviga laskumine). Selle laskumise jooksul said kõik hirmud üle elatud mis seonduvad kiirustega ning leitud õige asend kus jalad all vibreerima ei hakka kui kiirus liiga suureks läheb ning uuesti samale laskumisele minnes oligi asi selge. Ja on siiani.
Ja muidugi mulle laskumised meeldivad ka. Minu eelised laskumistel on:
- julgus (mitte hulljulgus);
- väga head rullid;
- laskumistehnika;
- korralik mehele sobiv kehakaal ehk siis nagu öeldakse - massiefekt;
- oskus minna laskumisele täiskiirusel.
Seega kui keegi osalejatest näeb mõne tõusu lõpul BestEnergy kirjades särki enda lähedal ...
... ja julgust on, siis tulge järgi ning laskumisel tuulde, saab kokkuvõttes veel palju suuremagi hoo üles!
Sel aastal on mind õpetatud ka tõuse tempokalt võtma ja see tehnika on selge, aga praeguse füüsilise vormi korral ei ole tehnikast tõusudel palju kasu kui jõudu piisavalt ei ole. Seega tuleb kiiremad lõigud teha laskumistel ja siledal maal ning tõusudega ka kuidagi hakkama saada.
3 comments:
Mul aitas tõusude ja laskumistega kevadine rulluisulaager Otepääl. Lõpuks ei olnud laskumised enam midagi ja praegugi võistlustel saab tõusudel, mis on küll rasked ja viivad pulsi üles, kaassõitjatest mööda (õnneks on laskumisel taastumine üpris kiire).
Käisin reedel maratoni ühistreeningul ja siis tuli küll hirm natuke nahka. Mitte sellepärast, et laskumine oli jube, vaid sellepärast, et ma alustan ju see aasta viimasest grupist, mis tähendab, et seal on palju selliseid, kes ei pruugi laskumistel väga enesekindlad olla. Ühistreeningul oli päris jube kohati grupis alla laskuda, kui sul keegi puusadest kiirusel 45km/h kinni võtab ja siis ühele ja teisele poole tõukama hakkab. Kuna olin nn juhendaja rollis siis ei saanud väga hirmu välja ka näidata, tuli kuidagi hirm alla neelata ja kohe uuesti seletada, et nii ei tohi teha. Päris algajale ei jõua see muidugi kohe kohale ka ja ikka tehakse edasi. Loodan, et saan kuskile sellisesse gruppi sõitma, kus laskumistel selliseid probleeme ei teki.
Pead siis esimesed kilomeetrid kiiremini sõitma, et saada võistlejaterivis võimalikult heale positsioonile kohe. See on seal laial teel täitsa tehtav. Mina olen oma senistel Tartu Rullimaratonidel teinud nii, et kui laskumistel on näha, et lähedal sõitjatel kindlus puudub, sõitnud laskumistel grupist natuke kõrvale ja üksinda laskumist võtnud. Ikka parem kui seal teistega koos pikali kukkuda :)
Eks mul selline taktika ongi hetkel. Katsun juba stardis oma grupi etteotsa saada. Puhtalt juba sellepärast, et see tee seal Jõgeva linnas on päris nadi, ei tahaks kellegi taha koperdama jääda. :)
Post a Comment