Täpselt nädal tagasi lubasin siin, et kui peale Tartu Rulluisumaratoni on järgmisel päeval ka hea olla, võtan ette järgmise avantüüri. Muidugi oli hea olla - energiat jäi ju tohutult üle :)
Kui september on võistluste poolelt planeeritud (7. septembril Tallinna Rulluisumaraton ja 22. septembril Kullamaa Rattamaraton), siis see mõte oli juba ammu peas, et hooaeg tuleks lõpetada vägevama võistlusega.
Täna trenni sõites jäin mõtlema, et tihtipeale oleme me ise endale takistuseks suuremate eesmärkide saavutamisel. Olen ka ise palju kordi nii mõelnud, et jooksumaratonile saab minna siis kui selleks on korralikult valmistutud (joostud ... km), uue ettevõtte saab siis teha kui selleks on piisavalt kogemusi ja raha, uue auto saab osta siis kui ... ... aga kõigi nende asjadega kipub millegipärast olema nii, et mida rohkem ja pikemalt ette planeerida, seda kindlamini kavandatu ebaõnnestub. Miks ma näiteks juba üle-eelmisel aastal 100 km jala Haanjas ei läbinud? Oli väike jalavigastus - sääremarjad valutasid vahel ja läksid krampi. Kui täna oleks tegemist sellise väikse probleemiga, siis üldse ei kaalukski osalemisest loobumist. Nõel kaasa ja starti :)
Mis ootab ees Haanjas? Olles sealsetel radadel 10 aastat treeninud võin öelda, et tunnen radu hästi - kõik tõusud ja laskumised on sadu või tuhandeid kordi läbitud. Samas on selge ka see, et selle aasta jooksualane ettevalmistus ei ole väga hea. Kõiki asjaolusid arvestades saab kõige suuremaks eesmärgiks olla distantsi läbimine ajalimiidi piires. Rahul võib tegelikult olla iga kilomeetriga, mis ületab 60 km märki (see on distants, millest pikemat ei ole siiani järjest oma jalgadel läbinud).
2 kuud on veel aega harjutada ja 26, oktoobril saan teada, millise distantsi olen võimeline omal jalgel läbima!
Kui september on võistluste poolelt planeeritud (7. septembril Tallinna Rulluisumaraton ja 22. septembril Kullamaa Rattamaraton), siis see mõte oli juba ammu peas, et hooaeg tuleks lõpetada vägevama võistlusega.
Täna trenni sõites jäin mõtlema, et tihtipeale oleme me ise endale takistuseks suuremate eesmärkide saavutamisel. Olen ka ise palju kordi nii mõelnud, et jooksumaratonile saab minna siis kui selleks on korralikult valmistutud (joostud ... km), uue ettevõtte saab siis teha kui selleks on piisavalt kogemusi ja raha, uue auto saab osta siis kui ... ... aga kõigi nende asjadega kipub millegipärast olema nii, et mida rohkem ja pikemalt ette planeerida, seda kindlamini kavandatu ebaõnnestub. Miks ma näiteks juba üle-eelmisel aastal 100 km jala Haanjas ei läbinud? Oli väike jalavigastus - sääremarjad valutasid vahel ja läksid krampi. Kui täna oleks tegemist sellise väikse probleemiga, siis üldse ei kaalukski osalemisest loobumist. Nõel kaasa ja starti :)
Mis ootab ees Haanjas? Olles sealsetel radadel 10 aastat treeninud võin öelda, et tunnen radu hästi - kõik tõusud ja laskumised on sadu või tuhandeid kordi läbitud. Samas on selge ka see, et selle aasta jooksualane ettevalmistus ei ole väga hea. Kõiki asjaolusid arvestades saab kõige suuremaks eesmärgiks olla distantsi läbimine ajalimiidi piires. Rahul võib tegelikult olla iga kilomeetriga, mis ületab 60 km märki (see on distants, millest pikemat ei ole siiani järjest oma jalgadel läbinud).
2 kuud on veel aega harjutada ja 26, oktoobril saan teada, millise distantsi olen võimeline omal jalgel läbima!
 |
| Vaikjärv |
No comments:
Post a Comment