Olles aastaid otsinud vastust küsimusele: "miks plaanide tegemine on mõttetu?" sattusin juhuslikult eelmise aasta lõpus raamatukauplusesse ning avasin esimese ettejuhtuva raamatu ning avatud leheküljelt vaatas mulle vastu vastus :) Ja selline vastus, mis oli igas mõttes ammendav ning olles sealsamas poes maha (s.t. lugemiseks poes olevale tugitoolile) istunud ja raamatut pikemalt lugenud, läks tuju aina paremaks ja paremaks ning lõpuks olin väga rõõmus, et paljud plaanid, mis on elu jooksul tehtud olnud, on täitmata jäänud.
Üks asi on spordiga seotud plaanid ja eesmärgid, hoopis suurem teema on aga oma igapäevase aja juhtimine - tööd, mis on vaja ära teha, koosolekud erinevate inimestega, kokkusaamised jne jne ... Miks need plaanid ikkagi tihtipeale ei täitu? Tundub ju lihtne - teed kava ja järgid seda. Aga alati ei ole see nii lihtne. Näiteks kui tehakse tööd, mis on loominguline (seda on tegelikult väga paljud tööd), siis tekivad töö käigus ju tihtipeale uued mõtted, ideed, vajadused helistada, kohtuda - ja mis saab päevaplaanist? Läheb lõhki, loogilise jadana on lõhki ka nädalaplaan. Aga on see üldse halb? Mina olen jõudnud järeldusele, et vähemalt sellisel juhul kui on võimalik oma aega ise juhtida, on see pigem hea, sest: Mida enam püüame kontrollida oma päevakava ja tegevusi selle elluviimiseks, seda rohkem me end piirame.
Või veel parem: "Te ei jõua kunagi mitte kuhugi, kui te ei tea, kuhu te lähete." Tundub mõistlik, kuid kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole see ilmselgelt tõsi. Teeme lihtsa katse: lähme välja ja kõnnime suvalises suunas. Võime vabalt muuta kurssi kõndimise käigus. Pärast tundi aega käimist oleme kuhugi jõudnud. Lihtsalt me alguses ei teadnud, et satume just sinna. Ja see võib olla tunduvalt lahedam koht kui see kuhu plaani järgides jõudnud oleksime.
Mis on sellel kõigel pistmist harrastusspordiga? Just sport kipub tihtipeale olema valdkond, mis on päris kaugel pingevabast tegutsemisest - kõikvõimalikud võistlused, võrdlused konkurentidega, pidev suures mahus aja kulutamine treeningute peale. Selle kõigega kaasnevad paljudel juhtudel veel treeningplaanid, treeninggruppides osalemine kindlatel aegadel ja kohtades. Tundub pingevaba?
Ja mul on isiklikult tegelikult päris hea meel, et paar aastat tagasi püstitatud pikamaajooksu alased eesmärgid täitmata jäid. Muidu ma ei jõuaks täna rulluisutada paarikilomeetriseid lõike kiirusel 36 km/h (ning varsti jõuame ka ilmselt kiiruseni 40 km/h), ei valmistuks maastikuratta maratonideks Lääne-Eesti ilusas looduses ega ei tunneks mitmeid inimesi, keda nii tänu rulluisutamisele kui rattasõidule tundma olen saanud. Ja see sport on tõesti pingevaba.
Üks asi on spordiga seotud plaanid ja eesmärgid, hoopis suurem teema on aga oma igapäevase aja juhtimine - tööd, mis on vaja ära teha, koosolekud erinevate inimestega, kokkusaamised jne jne ... Miks need plaanid ikkagi tihtipeale ei täitu? Tundub ju lihtne - teed kava ja järgid seda. Aga alati ei ole see nii lihtne. Näiteks kui tehakse tööd, mis on loominguline (seda on tegelikult väga paljud tööd), siis tekivad töö käigus ju tihtipeale uued mõtted, ideed, vajadused helistada, kohtuda - ja mis saab päevaplaanist? Läheb lõhki, loogilise jadana on lõhki ka nädalaplaan. Aga on see üldse halb? Mina olen jõudnud järeldusele, et vähemalt sellisel juhul kui on võimalik oma aega ise juhtida, on see pigem hea, sest: Mida enam püüame kontrollida oma päevakava ja tegevusi selle elluviimiseks, seda rohkem me end piirame.
Või veel parem: "Te ei jõua kunagi mitte kuhugi, kui te ei tea, kuhu te lähete." Tundub mõistlik, kuid kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole see ilmselgelt tõsi. Teeme lihtsa katse: lähme välja ja kõnnime suvalises suunas. Võime vabalt muuta kurssi kõndimise käigus. Pärast tundi aega käimist oleme kuhugi jõudnud. Lihtsalt me alguses ei teadnud, et satume just sinna. Ja see võib olla tunduvalt lahedam koht kui see kuhu plaani järgides jõudnud oleksime.
Mis on sellel kõigel pistmist harrastusspordiga? Just sport kipub tihtipeale olema valdkond, mis on päris kaugel pingevabast tegutsemisest - kõikvõimalikud võistlused, võrdlused konkurentidega, pidev suures mahus aja kulutamine treeningute peale. Selle kõigega kaasnevad paljudel juhtudel veel treeningplaanid, treeninggruppides osalemine kindlatel aegadel ja kohtades. Tundub pingevaba?
Ja mul on isiklikult tegelikult päris hea meel, et paar aastat tagasi püstitatud pikamaajooksu alased eesmärgid täitmata jäid. Muidu ma ei jõuaks täna rulluisutada paarikilomeetriseid lõike kiirusel 36 km/h (ning varsti jõuame ka ilmselt kiiruseni 40 km/h), ei valmistuks maastikuratta maratonideks Lääne-Eesti ilusas looduses ega ei tunneks mitmeid inimesi, keda nii tänu rulluisutamisele kui rattasõidule tundma olen saanud. Ja see sport on tõesti pingevaba.
 |
| Üks tõeliselt pingevaba koht - Nyhavn CPH-s (Double View) Foto autor: Gea |
No comments:
Post a Comment