Viimastel kuudel on läbi erinevate meediakanalite olnud erakordselt palju kuulda, et meie spordis on raha vähe - tippsportlastest alates ja spordiklubidega lõpetades (stipendiumid!). Hädaldada on lihtne - "raha on vähe, raha on vähe, kui alaliit saaks 200 000 iga aasta juurde kus meie noored siis alles mõne aasta pärast sõidaksid .." - ja hädaldamine on eestlastele väga omane tegevus ja tuleb ka väga hästi välja. Mida rohkem hädaldada, seda suuremaks häda tavaliselt läheb. Aga kust see raha siis tulema peaks? Kas teate mõnda ettevõtjat, kellel tänu suurele hädaldamisele on hakanud rohkem raha ettevõttesse tulema?
Aga vaatame asja teise poole - rahaandjate - poole pealt. Mida peaks ettevõtjad/potentsiaalsed sponsorid selle peale ette võtma kui kuulevad näiteks talialade poolelt ainult halbu uudiseid nagu katkiselt grammofonilt: kuna raha on vähe, siis pole meie tingimused nii head, et sportlased saaksid üldse midagi saavutada ning kui saavutatakse kohad 30-60 ongi kõik hästi. Paremad kohad tekivad siis kui raha juurde tuleb. Ettevõtjaid peletab üldiselt selline jutt võimalikult kaugele. No milleks nende hädiste alaliitude tegelastega ühte paati astuda? Hakkab veel enda äri ka alla käima kui sinu ettevõtet kuvatakse koos näiteks Eesti murdmaasuusatajatega.
Väga hästi rääkis sponsorite teemal paar päeva tagasi legendaarne laskesuusatamise treener Tõnu Pääsuke, et sportlasel tasub loota peamiselt oma vanematele ja sponsoritele, kes on pikka aega toetanud. Ega neid uusi toetajaid kusagilt väga juurde tulemas ei ole kui alaliidud ise mingeid suuri olulisi muutusi ei tee. Ja neid muutusi näha ei ole.
Rahaandjatele on kindlasti kõige atraktiivsem variant kui toetada saab otse sportlast ning alaliit jääb täiesti eemale. Nii on võimalik tagada, et raha läheb õigesse kohta õigele inimesele. Väga hästi kirjutas siin peituva vastuolu lahti endine tippsportlane Eveli Saue oma blogis.
Seega - kui kokku võtta - siis mida hädisemad on spordiala liidu juhid, mida rohkem raha ümber hädaldamist, seda kehvemalt läheb rahaliselt ka konkreetse spordiala sportlastel, sest vähe on neid toetajaid, kes tahaksid sellises süsteemis osalised olla. Ja muidugi kehtib ka vastupidine.
Aga vaatame asja teise poole - rahaandjate - poole pealt. Mida peaks ettevõtjad/potentsiaalsed sponsorid selle peale ette võtma kui kuulevad näiteks talialade poolelt ainult halbu uudiseid nagu katkiselt grammofonilt: kuna raha on vähe, siis pole meie tingimused nii head, et sportlased saaksid üldse midagi saavutada ning kui saavutatakse kohad 30-60 ongi kõik hästi. Paremad kohad tekivad siis kui raha juurde tuleb. Ettevõtjaid peletab üldiselt selline jutt võimalikult kaugele. No milleks nende hädiste alaliitude tegelastega ühte paati astuda? Hakkab veel enda äri ka alla käima kui sinu ettevõtet kuvatakse koos näiteks Eesti murdmaasuusatajatega.
Väga hästi rääkis sponsorite teemal paar päeva tagasi legendaarne laskesuusatamise treener Tõnu Pääsuke, et sportlasel tasub loota peamiselt oma vanematele ja sponsoritele, kes on pikka aega toetanud. Ega neid uusi toetajaid kusagilt väga juurde tulemas ei ole kui alaliidud ise mingeid suuri olulisi muutusi ei tee. Ja neid muutusi näha ei ole.
Rahaandjatele on kindlasti kõige atraktiivsem variant kui toetada saab otse sportlast ning alaliit jääb täiesti eemale. Nii on võimalik tagada, et raha läheb õigesse kohta õigele inimesele. Väga hästi kirjutas siin peituva vastuolu lahti endine tippsportlane Eveli Saue oma blogis.
Seega - kui kokku võtta - siis mida hädisemad on spordiala liidu juhid, mida rohkem raha ümber hädaldamist, seda kehvemalt läheb rahaliselt ka konkreetse spordiala sportlastel, sest vähe on neid toetajaid, kes tahaksid sellises süsteemis osalised olla. Ja muidugi kehtib ka vastupidine.
 |
| Täna täpselt aasta tagasi olid kõik selle blogiga seotud isikud siin kanalite ääres |
2 comments:
Esiteks väga hästi kirjutatud lugu!
Huvitav on siin asjaolu, et väga häid tulemusi saavutavad spordis just need inimesed, kellel ei ole üleliia palju rahalisi vahendeid. See sunnib rohkem pingutama ja on, mille poole püüelda. Nimetaksin seda nö "vanakooli meetodiks".
Jah, nii on ja omalt poolt toetan ka nii palju kui vähegi võimalik on, just sellist tüüpi spordiinimesi
Post a Comment