Kui veel reedel näitas ilmateade, et nii laupäeval kui pühapäeval on oodata ilusaid kuivi ilmu, siis peale seda hakkas prognoos kiirelt muutuma ning laupäeva õhtul oli pilt selge - suure tõenäosusega tuleb valmistuda vihmaseks sõiduks.
Marimetsa Kapp on kasvanud suureks spordiürituseks. Juba Tallinn-Pärnu maanteel oli näha suurt hulka autosid, rattad katustel, Märjamaa poole kulgemas. Kui suureks on Marimetsa Kapp kasvanud, iseloomustab hästi järgnev graafik:
Jõudes võistluspaika, vaatasin traditsiooniliselt ära lastesõidud ning varsti oligi aeg ratas stardijoonele tõsta. Vihma sadas. Siin tegingi eilse suurima vea - jäin startitulekuga natuke hiljaks ja seetõttu võistlejaterivi tahaotsa. Aga Märjamaa raja esimesed 7,5 km on metsaradadel, kus möödumine on raske kui mitte võimatu ja nii ma siis loksusingi (täiesti 100% oma vea tõttu) rivi lõpupoole, kus enne iga väiksematki tõusu, laskumist või viletsama rajaga kohta astuti üksmeelselt ratta pealt maha või tekitati lihtsalt segaseid olukordi kaasvõistlejate jaoks. Esimesed 5,5 km toimus põhimõtteliselt paigalseismine.
Jõudnud 5 km-le, oli peas ainult üks mõte - MÕTTETU VÕISTLUS - sõita ei saa üldse. Aga see ei olnud veel kõik. 5,5 km kohal õnnestus ka endal mingi libe koht rattaga ära tabada ja edasi käis kõik väga kiirelt - murdosa sekundit hiljem olin hirmsa pauguga külili maas, pea käis ka vastu maad korraliku pauguga, üleni sopane ja märg. Proovisin mitte selle peale mõelda, kas kukkumine kusagilt midagi ära ka lõhkus või mitte, hüppasin kiirelt püsti, ratta peale tagasi ja edasi. Kui 5,5 km oli läbitud ca. 25 minutiga, siis sellest hetkest peale kukkumist tekkis selline sportlik viha (iseenda vastu), et kuni distantsi lõpuni sõitsin nii kiirelt kui mul eile jõudu oli.
7,5 km pealt hakkas peale kruusatee ja sai lõpuks sõitma hakata. Tee ei olnud küll eriti kiire ja lisaks oli ka tuul vastu, aga vähemalt sai vabalt omas tempos sõita. Keskmiselt vast selline 28 km/h oli vastutuules kruusateedel minu kiiruseks eile. ca. 10 km oli kruusateedel sõitu, viimased 3-4 km jälle metsaradadel.
Kokkuvõttes jõudsin finishisse asjaga 1:09 ja kohaks oli 113 (176 osalejet oli vist stardiprotokollis). Endale hindeks paneksin 5-punkti süsteemis 1,5. Eile oleks pidanud KIIREM olema.
Aga jah, minu jaoks oli tegemist elu suurima kukkumisega rattal. Varasemaid aegu nii täpselt ei mäleta, aga viimase 7 aasta jooksul olen kukkunud enne eilset ainult ühe korra ja see oli väga kerge kukkumine. Kui eilne kukkumine oleks toimunud ilma kiivrita, siis seda sõitu vist küll lõpuni sõita saanud ei oleks. Täna meenutavad eilset kukkumist kael, mis väga hästi pead pöörata ei lase ja valusad parem õlg ja käsi.
Hakkasin meenutama, et viimati oli nii hea kerge tunne rattaga sõites 2008.a.-l. Ootan huviga järgmist võistlust, mis toimub juba järgmise nädala pühapäeval Palivere radadel. Kui minu info on õige, on seal tegemist raskema rajaga, mis mulle sobib väga hästi.
Mage tunne jäi eilsest sõidust. Vorm on enda kohta väga hea, aga realiseerida seda ei õnnestunud. Vähemalt 5-7 minutit parem lõpuaeg oleks eile jõukohane olnud küll. Kahju, et eile nii läks.
Marimetsa Kapp on kasvanud suureks spordiürituseks. Juba Tallinn-Pärnu maanteel oli näha suurt hulka autosid, rattad katustel, Märjamaa poole kulgemas. Kui suureks on Marimetsa Kapp kasvanud, iseloomustab hästi järgnev graafik:
Jõudes võistluspaika, vaatasin traditsiooniliselt ära lastesõidud ning varsti oligi aeg ratas stardijoonele tõsta. Vihma sadas. Siin tegingi eilse suurima vea - jäin startitulekuga natuke hiljaks ja seetõttu võistlejaterivi tahaotsa. Aga Märjamaa raja esimesed 7,5 km on metsaradadel, kus möödumine on raske kui mitte võimatu ja nii ma siis loksusingi (täiesti 100% oma vea tõttu) rivi lõpupoole, kus enne iga väiksematki tõusu, laskumist või viletsama rajaga kohta astuti üksmeelselt ratta pealt maha või tekitati lihtsalt segaseid olukordi kaasvõistlejate jaoks. Esimesed 5,5 km toimus põhimõtteliselt paigalseismine.
Jõudnud 5 km-le, oli peas ainult üks mõte - MÕTTETU VÕISTLUS - sõita ei saa üldse. Aga see ei olnud veel kõik. 5,5 km kohal õnnestus ka endal mingi libe koht rattaga ära tabada ja edasi käis kõik väga kiirelt - murdosa sekundit hiljem olin hirmsa pauguga külili maas, pea käis ka vastu maad korraliku pauguga, üleni sopane ja märg. Proovisin mitte selle peale mõelda, kas kukkumine kusagilt midagi ära ka lõhkus või mitte, hüppasin kiirelt püsti, ratta peale tagasi ja edasi. Kui 5,5 km oli läbitud ca. 25 minutiga, siis sellest hetkest peale kukkumist tekkis selline sportlik viha (iseenda vastu), et kuni distantsi lõpuni sõitsin nii kiirelt kui mul eile jõudu oli.
7,5 km pealt hakkas peale kruusatee ja sai lõpuks sõitma hakata. Tee ei olnud küll eriti kiire ja lisaks oli ka tuul vastu, aga vähemalt sai vabalt omas tempos sõita. Keskmiselt vast selline 28 km/h oli vastutuules kruusateedel minu kiiruseks eile. ca. 10 km oli kruusateedel sõitu, viimased 3-4 km jälle metsaradadel.
Kokkuvõttes jõudsin finishisse asjaga 1:09 ja kohaks oli 113 (176 osalejet oli vist stardiprotokollis). Endale hindeks paneksin 5-punkti süsteemis 1,5. Eile oleks pidanud KIIREM olema.
Aga jah, minu jaoks oli tegemist elu suurima kukkumisega rattal. Varasemaid aegu nii täpselt ei mäleta, aga viimase 7 aasta jooksul olen kukkunud enne eilset ainult ühe korra ja see oli väga kerge kukkumine. Kui eilne kukkumine oleks toimunud ilma kiivrita, siis seda sõitu vist küll lõpuni sõita saanud ei oleks. Täna meenutavad eilset kukkumist kael, mis väga hästi pead pöörata ei lase ja valusad parem õlg ja käsi.
Hakkasin meenutama, et viimati oli nii hea kerge tunne rattaga sõites 2008.a.-l. Ootan huviga järgmist võistlust, mis toimub juba järgmise nädala pühapäeval Palivere radadel. Kui minu info on õige, on seal tegemist raskema rajaga, mis mulle sobib väga hästi.
Mage tunne jäi eilsest sõidust. Vorm on enda kohta väga hea, aga realiseerida seda ei õnnestunud. Vähemalt 5-7 minutit parem lõpuaeg oleks eile jõukohane olnud küll. Kahju, et eile nii läks.
No comments:
Post a Comment