Olles läbinud piisavalt palju nii suusa-, ratta- rulluisu- kui ka joostes maratonidistantse, tean, mis tunne on olla maratoni finišis. Üldjuhul kirjeldamatult hea tunne, et see kõik läbi on saanud :) Ja tunne on muidugi alati olnud positiivne.
Seekord olen juba pikemat aega silmitsi olnud teistsuguse maratoniga. Algas see kõik 1. novembril. Töökoormus hakkas järjest suurenema ja suurenema. Alguses läksid tööpäevad pikemaks, siis tulid laupäevad ja pühapäevad mängu, siis jäid ööd lühemaks, kuni selleni välja, et 1-10 detsember peale töö ei teinudki enam mitte midagi muud ja pikimad tööpäevad olid lausa 19-tunnised. Oli ka päevi, kus äratus oli kell 5, järgnes kiire hommikusöök ning "lõunale" minek toimus õhtul kell 20.15. Ja see oligi nii, et 90 telefonikõnet ja 70 e-maili päevas..
Omamoodi oli see maraton ka huvitav - sain tunnetada, kus on minu tegelikud piirid. Ja nagu selle 45 päeva jooksul aru sain, olen seni ennast tugevalt alahinnanud.
Lõppude lõpuks sai see maraton läbi. Viimane vajalik töö sai lõpetatud täna õhtul kell 19.45 ja tunne on natuke sarnane nagu spordimaratonide finišis - lõpuks on kõik korras ja ühtegi kiiret tööd enam ees ei oota.
Seda ma tean, kuidas spordimaratonidest taastumine käib. Kuidas toimub aga väljapuhkamine tööalasest maratonist? Järgmine nädal üle 10 tunni laua taha ei istu; tööalased tegemised on 180 kraadi teistsugused kui olid viimased 45 päeva. Ja juba kolmapäeval seisab ees jõusaali trenn treeneriga, kes näitab ette ja teeme koos läbi harjutused, mis on vajalikud kevadel rullidel võimalikult kiiresti edasi liikumiseks. Et saaksin ise ka edaspidi oma trennidesse tuua rulluisutamisele vajalikke spetsiifilisi harjutusi.
Seekord olen juba pikemat aega silmitsi olnud teistsuguse maratoniga. Algas see kõik 1. novembril. Töökoormus hakkas järjest suurenema ja suurenema. Alguses läksid tööpäevad pikemaks, siis tulid laupäevad ja pühapäevad mängu, siis jäid ööd lühemaks, kuni selleni välja, et 1-10 detsember peale töö ei teinudki enam mitte midagi muud ja pikimad tööpäevad olid lausa 19-tunnised. Oli ka päevi, kus äratus oli kell 5, järgnes kiire hommikusöök ning "lõunale" minek toimus õhtul kell 20.15. Ja see oligi nii, et 90 telefonikõnet ja 70 e-maili päevas..
Omamoodi oli see maraton ka huvitav - sain tunnetada, kus on minu tegelikud piirid. Ja nagu selle 45 päeva jooksul aru sain, olen seni ennast tugevalt alahinnanud.
Lõppude lõpuks sai see maraton läbi. Viimane vajalik töö sai lõpetatud täna õhtul kell 19.45 ja tunne on natuke sarnane nagu spordimaratonide finišis - lõpuks on kõik korras ja ühtegi kiiret tööd enam ees ei oota.
Seda ma tean, kuidas spordimaratonidest taastumine käib. Kuidas toimub aga väljapuhkamine tööalasest maratonist? Järgmine nädal üle 10 tunni laua taha ei istu; tööalased tegemised on 180 kraadi teistsugused kui olid viimased 45 päeva. Ja juba kolmapäeval seisab ees jõusaali trenn treeneriga, kes näitab ette ja teeme koos läbi harjutused, mis on vajalikud kevadel rullidel võimalikult kiiresti edasi liikumiseks. Et saaksin ise ka edaspidi oma trennidesse tuua rulluisutamisele vajalikke spetsiifilisi harjutusi.
No comments:
Post a Comment