Tänane jooks sai jälle tehtud Pirita metsas. Jooksin 10 km, tempo, nagu ikka, rahulik. Viimasel paaril kilomeetril hakkas millegipärast tempo iseenesest natuke tõusma; eks see aitas ka kaasa, et mitmed jooksjad tulid selg ees vastu. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul tõuseb kiirus iseenesest, kui keegi lähedal ees on. Mitte küll palju, aga siiski tuntavalt.Aeg tuli täna täpselt sama - 1:03 - nagu eelmise aasta SEB Sügisjooksul. Päris kerge minek oli minu kohta, eks hea ilm ja see, et on laupäev, aitasid ka kaasa:)
Tegelikult on praegu päris raske aeg. Emotsioonide poole pealt nullseis. Pole saanud mõnda aega päris nii harjutada, nagu oleks tahtnud; viimase võistluse tulemus oli allapoole igasugust arvestust ... Aga millist tagasisidet olen viimase kuu jooksul kuulnud inimestelt, kellega rohkem kokku puutun ja kes ka natuke mu jooksuhuviga kursis on ? Ikka negatiivset (kõik on ju eestlased!). Siinkohal kõigest paar näidet: "kuidas sul võistlus läks, ega sa jälle ometi ei katkestanud?"; "sul läheb see vormisaamine ikka jube aeglaselt"; ... jne jne.
Praegu negatiivsetel teemadel pikemalt ei peatu, aga panen oma mõtted sel teemal ka lähiajal pikemalt kirja - kuidas ma ise olen proovinud motiveerida inimesi peale seda, kui kõik pole läinud plaanide kohaselt.
Aga eks elu peab ju olema tasakaalus - ole ise teiste vastu positiivne ja hea ning vastu saad ... teadagi mida.
10 km; 63 min; pulss 144-120-114
No comments:
Post a Comment