Friday, August 12, 2011

Piirangute seadmisest iseendale

Ma pean toituma korralikult, siis jõuan korralikult trenni teha.

Ma pean tegema vähemalt 5 korda korraliku jooksutrenni nädalas, et hakata ükskord jõudma korralikult joosta.

Ma ei saa lõbutseda hommikuni kui järgmisel päeval on võistlus, sest ma lihtsalt ei ole nii heas vormis, et sellise asjaga hakkama saada.

Ma pean, ma ei saa, ma ei tohi ..

Kas sport on minu jaoks üldse õige ala, kui see seab nii palju piiranguid ? Ja mida kõrgemale tasemele arenen spordis, seda suuremaks muutuvad piirangud.

Võibolla peaksin keskenduma oma elus ainult sellele, milles ma olen kõige tugevam ? See ei ole muidugi sport - see on loomulikult matemaatika, erinevate mudelite ja konstruktsioonide väljamõtlemine ja nende äris rakendamine. Tegelemagi ainult selle teemaga ?

Või leidma spordis ala, mis sobib mulle paremini kui jooksmine ? Kus ei peaks endale pidevalt piiranguid seadma. Milline see ala olla võiks ?

Küsimusi on palju, vastuseid vähe.

Natuke on veel aega mõelda. Võibolla tulevad vastused just 110911 Tallinna Jooksumaratoni ajal ? Või 291011 100 kilomeetri jooksuvõistlusel ?

Või tulevad vastused siit linnast ?


17 comments:

Rünno Ruul said...

minu arust need piirangud sobivad ka siis, kui tahad lihtsalt tervislikult ja täisväärtuslikult elada ning ei puutu üldse jooksmisse :P
nii et mix mitte samas ka joosta!

Anonymous said...

Sinu piiratus seisneb selles, et sa tahad kogu aeg võistelda. Ja see lõhub sind. Lõpeta ära see aegade tagaajamine.

Võta vabalt, kolm-neli-viis korda nädalas treeni, vahel jooksu, vahel muud. Toitumise hoiad korras.

Võta endale eesmärgiks, et järgmised 12 kuud ei võistle mitte kordagi (aga samas liigutad ennast regulaarselt). See on raskem, kui arvata oskad. See on terve maailmavaate muutmine. Hakkad keskenduma vaimsele, mitte füüsilisele.

Andres said...

Aitäh. Kõrvalt näeb ikka paremini kui ise - enda kogemused sarnased igapäevasest elust.

Ma tegelikult oma mõttes liigun ka selles vähese võistlemise suunas. Päris nulli ei saa viia, aga olen mõelnud sellele, et osaleda üle mitme kuu ainult maratonidel või nendest pikematel distantsidel - need on ka omamoodi vaimsed tegevused.

Näiteks Tartu Rulluisumaraton, mis toimub homme, on minu jaoks olnud juba 3 aastat üks suur eneseületamine ja sündmus, mis jääb meelde terveks aastaks - kuni järgmise korrani.

Aga sellega olen nõus küll, et kogu treeningprotsessist oleks nauding suurem kui ei võistleks üldse vaid keskenduks tegevusele ja teeks seda. Siis kaoksid paljud endale pandud piirangud ära.

Rünno Ruul said...

ka võistlust ei pea võtma võistlusena vaid ka mingi maa läbimisena meeldivas seltskonnas!

ja lühemad maad võivad ka võistlustena sees olla aga võta neid samuti mitte võistlusena vaid treeningplaanis olevate tempokrossidena-kaasvõistlejad aitavad palju tempot hoida, mis võib muidu üksi tehes kannatada...

Teine asi: oled rõhutanud mitu korda kui suur eneseületus ning raske on see Tartu rullisõit - oota ära maraton või 100km jooks, äkki leiad, et sul on uus ületus, uus väljakutse, uus pingutus mida nautida!

Andres said...

Jaa. Oktoobri lõpuks on maailmavaade laienenud. Selleks ajaks on läbitud Rullimaraton, Jooksumaraton ja 100.

Eks igal neist üritustest on oma eripärad, mis need raskeks teevad. Rullimaratonil polekski nagu midagi eriti rasket - ainult üks asi - jube palav on alati olnud! Jooksumaratonid tulevad varsti - siis näeb, mis seal ees ootab:)

Rünno Ruul said...

jooks, eriti pikkadel maadel, on päris mõnus mentaalne tegevus. Enamus ei kujuta ette, kui palju jõuab mõelda selle aja jooksul, igasuguseid plaane teha. vähemalt mul, tulevad just sel ajal igasugused uued mõtted ja ideed. olen nagu kuskil "teises maailmas". maratonidel ei jookse sellepärast ka teiste tuules vaid omaette, oma mõtetes, omas tempos. ning ei pane tähelegi, kui juba lõpp käes!

Kaur said...

5 jooksutrenni nädalas tundub ilmvõimatu, sa ei jõua taastuda. Ja millal sa võimled, ujud, ratast sõidad ja muid mõnusaid (ning ühtlasti taastavaid) tegevusi teed???

Kaur said...

Ja ma omast arust loen sind päris hoolikalt, aga ei ole veel tähele pannud, et sa viimase aasta jooksul kordagi pulsi üle 140 oleks lasknud. Teed salatrenne, mis blogisse ei jõua, või ongi selline huvitav taktika?

Mx said...

Tahaks loota, et need distantsid on oktoobri lõpuks läbitud, aga raha ma selle peale ei julgeks küll panna.
Üldsegi mitte pahatahtlikult, aga ma teen oma panuse sellele, et heal juhul läbid 3st nimetatud võistlusest ühe. Kui läbid rohkem, võid mulle seda siin meelde tuletada.

Anonymous said...

Noo...ei saa küll üldse selle väitega nõustuda, et liiga palju võistled. Spordiportaalist leidsin sinu nime tagant sellel aastal kolm jooksuvõistlust. Pigem reklaamid blogis mingi ürituse välja ning siis mõned päevad enne võistlust tuleb sissekanne, et ikka ei lähe võistlema või lähed Geale abiks. Selle kogemuse põhjal julgen väita juba praegust, et Haanja 100 üritusele sa ei jõua. Eriti tõenäoline ei tundu ka plaan üldsegi mitte võistelda, sest sellised asjad ei kipu ka sul hästi välja tulema, mis on saanud näiteks plaanist "100 peaaegu arvutivaba päeva", minu subjektiivne arvamus on, et peale seda oled hakanud hoopis rohkem postitama. Mind ongi hakanud häirima sinu blogi puhul see, et lubad tihti erinevaid asju, kuid täideviia neid ei suuda, sellest ka selline negatiivne postitus.

Loodan, et sa pole loobunud oma 2014. aasta suurest eesmärgist, mis on kirjas 5.veebruari sissekandes.

Andres said...

To Kaur: on ikka trenne, kus pulss läheb üle 140. Tempojookse on aeg-ajalt olnud pulsiga 160-165.

To Mx: 3 võistlust - Tartu Rullimaraton, Tallinna Jooksumaraton, Haanja 100. Eks siis on näha jah - oktoobri lõpuks.

To Anonymous: Kriitika on igati õigustatud. Endal on pidevalt sama tunne. Ei olegi mõtet põhjendama hakata, miks üks või teine eesmärk (võistlus) jäi läbimata või saavutamata. Eks üks põhjus on alati sama olnud - eesmärgi püstitaja on nõrk olnud.

PS. Käisime täna Narva Energiajooksul. Suurepärane jooks ja hea rada. Head emotsioonid:) Eks Gea kirjutab pikemalt - temal küll nii head emotsioonid ei ole:(

Aga Tartusse jõudsime täpselt siis kui Tartu Rullimaratonile eelnenud sprindile A-finaali start anti. Alfredo Leon Moreno võitis pikalt, Kert Keskpaik oli teine.

Anonymous said...

Lubadustest rääkides meenus mulle keegi uus noor blogija, kes siin pidi hakkama kirjutama. Kas olen midagi maha maganud?
Jõudu homseks!

Andres said...

Hakkab ikka kirjutama. Läks lihtsalt ootamatult pikemale reisile. Septembris peaks paar lugu tulema.

Aga tänane maraton rullidel saab küll üks paras väljakutse olema. Magada sai hotellis tublid 2 tundi. Uus ja omapärane kogemus tuleb igal juhul:)

Anonymous said...

Sulle sobib spordiala, millega tegelemise ajal tulevad igasugu hea mõtted ja ideed pähe - nagu kirjutab "Jooksust".
Minu puhul siis aeglane jooks vaheldumisi käimisega.

Andres said...

Väga hea mõte. Mul tekkisid eilse rullimaratoni ajal niivõrd positiivsed emotsioonid, et edasised (järgmiseks aastaks) sportlikud plaanid said palju selgemaks:)

Taavi said...

selles sissekandes võiks "ma pean" asendada ma suudan, ma teen ...
võibolla läheb asi siis lihtsamaks

Andres said...

Tegelikult on selle jutu taust selline: siin minu kõrval kirjutati reede õhtul ühele ajalehele lugu piirangutest ja anti mulle lugeda ja kommenteerida. Selle põhjal kirjutasingi lühikese kokkuvõtte piirangutest, mis kaasnevad sporditegemisega minu jaoks.

Tegelikkuses ongi nii, et ma neid asju tahan ja teen, sest muidu ei teeks ka sporti, aga antud hetkel (reede õhtul) mõtlesin natuke filosoofiliselt ja äärmuslikult, et need on ikkagi piirangud, mis kaasnevad sporditegemisega. Sest kui ma ei teeks sporti, siis ühtegi neist nö. piirangutest ka ei eksisteeriks. Selline filosoofiline kokkuvõte:)