Wednesday, October 10, 2018

Mis tunne on üle mitme aasta jooksmas käia ehk minu Tartu linnamaratoni jooksud 2018

Kui natuke kaugemalt pihta hakata, siis kunagi ammu sai paika pandud oktoobri lõppu Brüsseli-reis ja koos sellega kingiti mulle sünnipäevaks ka 28. oktoobriks Brüsseli poolmaratonist osavõtt. Aga poolmaraton - see on ju 21.1 km jooksmist ja kuigi muid trenne nii rattal, rulluiskudel kui jõusaalis on nüüd järjepidevalt juba pea 5 kuud tehtud, siis viimasest 10 km jooksust sai nüüd täpselt 2 aastat juba mööda :)

Seega kuulusid Tartu linnamaratoni jooksud seekord minu jaoks Brüsseli poolmaratoni ettevalmistuskavasse. Kuna olin varasemalt sel aastal ainult mõned kilomeetrid jooksnud, hakkasin Tartuks ettevalmistumisega kerge hirmuga peale juba möödunud nädala esmaspäeval - tegin Viimsi Golden Clubi jõusaali jooksulindil nii esmaspäeval kui kolmapäeval 3 km jooksmist, mis tundus üllatavalt kerge (tõsi, ka tempo oli hästi rahulik).

Mis mulle Tartu Maratoni ürituste juures meeldib, on see, et programm on alati korralik - laste üritused, enda üritused, expo, väljas söömised, linnas ringivaatamised jne jne kuni Dorpati hotellini välja, mis on alati meie jaoks nö. staabiks olnud Tartu ürituste puhul.

Seekord siis jõudsimegi kohale reedel kella 16.00 paiku. Kõigepealt expo külastus koos numbrite väljavõtmisega, Rademarist jooksutossude ostmine, Da Vincis kerge eine ja hakkaski pihta ettevalmistus jooksuüritusteks, millest esimene toimus juba reede õhtul kell 21.00 - Friday Night Run - 4 km mööda Toomemäge ja Tartu linnatänavaid.

Friday Night Run oli tõesti üks äge üritus - alates Aropi kontserdist Raekoja platsil ja lõpetades jooksu endaga. Minu eesmärk oli distants läbida joostes ilma ühtegi sammu käimata ja see väike eesmärk õnnestus ka täita - jooksutempo oli ca. 7 min/km - ja superenesetunne terveks õhtuks sai selle väikse trenniga tagatud!


Laupäev algas varakult - lastejooksud algasid juba kella 10-st. Aknast vaatas küll vastu vihmane ilm, aga lapsi see ju ei sega, eriti kui finišis on medal, jäätis ja muud asjad iga last ootamas. Meie laps ka muidugi stardis ja meenutab tänaseni kui lahe jooks see oli. Muideks, laps ise on 3-aastane ja see oli tal juba kolmas sügisene lastejooks Tartu linnamaratoni raames. Oma esimese nö. jooksu tegi ta juba natuke-alla-kümnekuusena.


Lastejooksud tehtud, hotelli tagasi ja valmistuma minu 10 km jooksuks. Arvata oli, et ega see väga kerge tulla ei saa kui viimase 2 aasta pikim jooksudistants on olnud eelmise õhtu 4 km. Aga mis seal ikka, Brüssel ju ootab ja peab oma mugavustsoonist välja tulema ning pingutama hakkama.

Stardiks oli päike väljas ja +16 kraadi - ideaalne jooksuilm sügiseses oktoobris. Strateegia oli selline, et tõusud käia kiire sammuga, igas joogipunktis juua ning kui hakkab lõpupoole raskemaks minema, siis kõnd-jooks vaheldumisi et mitte olematu jooksupraktika pealt üle pingutama hakata.

Nii nagu strateegia ette nägi, nii ka läks - tõusud võtsin käies, joogipunktides jõin ja viimased 2 km läbisin jooks-kõnd vaheldumisi. Nii tuligi kokkuvõttes selline päris korralik trenn keskmise kilomeetri ajaga natuke üle 7 min/km. Arvestades viimase paari aasta jooksmisi, oli enesetunne üllatavalt hea.


PS. Järgmised 48 tundi oli küll liikumisega suuremaid-väiksemaid raskusi, aga juba esmaspäeva õhtuks oli kõik niipalju korras, et sai kerge treeningu cross-traineril ära teha. Brüssel ju ootab!


Sunday, September 16, 2018

Elva, Viimsi, Rakvere, Tartu, Praha ...

Peale viimast postitust mille sisuks oli et "ees ootab Elva", on lisaks Elva rattamaratoni lühemale distantsile läbi kihutatud rulluisutamise poolmaraton Viimsis, käidud haigena vaatamas Rakvere Ööjooksu, läbitud Tartu rulluisumaratoni pikk distants ning eelmisel nädalalõpul osaletud Prahas German Inline Cupi raames toimunud Praha rulluisutamise poolmaratonil. Ka täna oleks pidanud stardis olema, Tartu rattamaratonil, aga töökohustused rikkusid viimasel hetkel selle hea plaani ära.

Kui Elva rattamaraton toimus veel kuumuses (+33), siis Viimsi ja Tartu rullimaratonid pigem jaheda ilmaga ja Prahaks oli imeilus suveilm uuesti tagasi - seega on viimased 1,5 kuud võistlustel valitsenud kliima poolest möödunud ühest äärmusets teise - Viimsi +15 ja paduvihmast alates ja Elva +33 ja lauspäikesega lõpetades.

Arvestades et ettevalmistus selleks rulluisu- ja rattahooajaks oli väga puudulik (treenima hakkasin alles mai keskel peale 8 kuud kestnud spordipausi) siis ega suuri saavutusi sellelt aastalt ka oodata ei olnud, aga siiski mõni sõit viimasest 1,5 kuust üllatas omamoodi positiivselt ja üks sõit tuli ka päris hästi välja.

Kõigest täpsemalt aga juba järgmistes postitustes ...

Praha

Friday, July 27, 2018

Ees ootab Elva

Minu viimasest rattavõistlusest on möödas täpselt 3 aastat - 2015.a. juulis osalesin Elva rattamaratonil. Millegipärast peale 2015.a. Elvat on rattavõistlused jäänud tagaplaanile - kas on selleks põhjuseks 3 aastat tagasi Elvas toimunud paar kõvemat kukkumist millest ühe paranemine võttis aasta ringis aega või on muud tegevused olulisemad tundunud - ega tagantjärgi ei teagi enam, aga loogiline tundub rattasõite jätkata sealtsamast kust need pooleli jäid.

Sel korral on Elvas poolmaraton 20 km ja arvestades ka Lõuna-Eesti kohta suhteliselt lihtsama rajaga, on see just õige koht kus võrreldes tavapäraste trennidega natuke kiiremaid liigutusi teha.

Ka siin (Montevideo) oli sooja +34 nii nagu
Elvas pühapäeval ees ootab
Kõrged õhutemperatuurid enam vist kedagi ei üllata ja nii ei tekkinud ka ühtegi emotsiooni kui nädala alguses vaatasin pühapäevast ilmateadet - tuleb selle aasta kuumim ilm +34 kraadiga. Mis seal ikka, 34 siis 34. Ka palavusega harjub lõpuks ära ja see aasta veel eriti - olen olnud soojas kliimas alates märtsist ja hakkab juba tekkima tunne et kui siin Eestis tuleb sügis, peaks vist ära sõitma Lõuna-Ameerika poole, kus just septembrist alates hakkab jälle sobivalt soojaks minema :)

Aga enne Lõuna-Ameerikaid, Horvaatiaid ja muid kohti võtame Eesti suvest viimast - peale Elva on ju veel augustis tulemas rulluisuvõistlused Viimsis, Ööjooks Rakveres ja muidugi Tartu rulluisumaraton, kus üle mitme aasta olen 42 km stardis!

Tuesday, July 24, 2018

Rullituuri etapil Jõgeval pealtvaatajana

Möödunud laupäeval tuli autoga võtta suund Jõgeva poole, kus toimus Rullituuri III-s etapp. Olid need põhjused mis nad olid, aga minu nime taga on protokollis DNS ja olin pealtvaataja ning sõprade jaoks fotograafi rollis.

Selge on see, et ilm oli liiga palav. Ka mõni päris eesotsas maratoni lõpetanud sportlane märkis, et väga raske oli, rääkimata siis tavaharrastajatest kes raja ainsal tõusul olid ikka suures enamuses väga väsinud nägudega.
Aga pealtvaataja elu on ju võistlusel lõbus - peale kohale jõudmist väike söök, siis sõpradele-tuttavatele kaasaelamine ja fotode tegemine, peale võistlust kuni autasustamiseni võistlusmuljete kuulamine ja kaasanoogutamine ning peale autasustamist kõik rõõmsalt edasi - kes koju, kes kuhugi mujale ilusat Eestimaa loodust avastama.


Mina põrutasin peale Jõgeva etappi edasi Peipsile, Mustvee-Kasepää kanti ja õhtul läbi Jõgevamaa Viimsi poole tagasi. Ilus ilm, ilus loodus, vaikus - selline oli südasuvine Jõgevamaa.

Huvitav on see, et vaatamata palavusele on sõidud trennides hakanud iseenesest pikemaks minema - eileõhtune rullitrenn ligines juba 25 km-le :)

Selle nädalalõpu suund võetakse igatahes Elva poole!


Friday, July 20, 2018

Ole aus! Ka kõige kehvemates olukordades ...

See aasta on juba algusest peale tööalases plaanis kulgenud nagu üks tõeline õudusunenägu - üks probleem lõpeb ja uus algab - ning kõigil probleemidel on koguaeg üks ja sama muster: valetamine, hämamine, segase info andmine, asjatute lootuste ülevalhoidmine.
Need on ka olnud peamised põhjused, miks eelmise aasta sügisest selle aasta 13. maini ei saanud ühtegi korda trennis käia ja tekkis 8-kuune trennipaus, sest olgem ausad, mis motivatsiooni on end trenni ajada kui tööalaselt läheb kõik äärmiselt kehvasti.

Selle raske perioodiga olen aga ka üksjagu õppinud. Eelkõige ära tundma aferiste. Kõik, kes pidevalt lubavad midagi "homseks" või "ülehomseks" või "järgmiseks nädalaks" - muidugi seda homset, ülehomset ega järgmist nädalat ei saabu mitte kunagi. Ja sellist tüüpi inimeste puhul ei hakkagi saabuma.

Niisiis jõudsingi pühapäeva 13. mai hommikul kui saabusime järjekordsele tööreisile imeilusasse Horvaatiasse, tõdemusele, et muuta tuleb iseennast kui tahta et sinu ümber midagi muutuma hakkaks ning esimese asjana peale 13. mai lõbusaid lõuna- ja õhtusööke, alustasin 14. mail uuesti trennitegemisega :)


Järgmine muutus mis toimus juba tegelikult natuke aega varem, oli see, et lõpetasin ära ühe spordialase nö. kuulsa blogi lugemise, mida olin lugenud igapäevaselt aastaid ja kust tulev negatiivsus, vinguv/hädine stiil ja pidev probleemi otsimine hakkasid ennast ka lõpuks häirima, sest kui loed pidevalt midagi negatiivset, hakkab see lõpuks enda mõttemaailma ka kujundama.
See muutus on tõesti hästi mõjunud!

Kolmas muutus, mille samuti tegin - leidsin endale tasemel advokaadi, kes on alati kohe olemas kui mingi järjekordne segane situatsioon tekitatakse tööalaselt. See käik tekitas hingerahu, sest tean, et kui kusagilt uus probleem tuleb, on vähemalt kellegi poole pöörduda.

Neljandaks - see nädal Horvaatias 13.-20. mail tekitas veel ühe selguse - kliente, kellele tööd teen, on vaja valida ja esmajärjekorras tuleb lõpetada suhted probleemsete, valetavate klientidega. Ning see sai ka tehtud veel sellesama horvaadi-reisi ajal.

Kogu eelnevat lugu kokku võttes: situatsioonid, kus inimesed jäävad ausaks, ükskõik kui halb ka olukord ei ole, lahenevad lõpuks alati kasvõi enam-vähem hästi. Kus aga toimub pidev vassimine, valetamine, hämamine, seal ei jää head tunnet ka siis kui probleem lõpuks lahendatud saab, sest inimestevahelised suhted on saanud rikutud.

Vot selline lugu ja mõtted siis siia vihmasesse reedehommikusse. Homme ootab ees juba Jõgeva!


Monday, July 16, 2018

Kui kodus on 3-aastane laps, kas siis üldse veel lisaks trenni on vaja teha?

Kui kodus on 3-aastane keskmisest natuke elavama loomu ja -kangusega väike tüdruk, siis on väga lõbus ja emotsionaalne elukorraldus garanteeritud ... ja see kõik algab absoluutselt igal hommikul koos ärkamisega ning lõppeb südaöö paiku kõik koos magamaminekuga:

- lähme liivakasti mängima (vähemalt tund aega);
- ehitame kodus kohviku;
- ma tulen sinuga poodi kaasa;
- kui sa lähed metsa trenni, siis mina tulen ka kaasa (mis sellest, et seal ühtegi sammu ise astuda ei   viitsi);
- tee minust pilti;
- kus minu uisud on? Sina käid koguaeg uisus, aga minul pole üldse uisusid;
- kuhu sa nüüd lähed?
- ma ei taha süüa, ei taha magama minna, ei taha paigal istuda ühte minutit,
  ei taha, ei taha, ei taha ...
- tahan midagi magusat, kas ma ikka võin võtta ... ?

Ja nii kõik päevad hommikust õhtuni - ei ole vähe olnud neid päevi kus vaatad kuhugi kõrgemale ja mõtled, et jõuaks see päev ükskord õhtusse :)

Kõige selle kõrval trennitegemine - kui mõttekas see üldse on? Igapäevane koormus tagatakse ju koduse kõige väiksema tegelase poolt. Pean ausalt ütlema - juba pikemat aega naudin trennis lihtsalt vaikust ja kindla sihiga liikumist punktist A punkti B - et lihtsalt saaks midagi oma plaanide järgi teha. Ja ega muidu vist vaikust ka ei osaks nii kõrgelt hinnata kui kodus selline tõeline triangel ei toimuks koguaeg :)