Friday, July 27, 2018

Ees ootab Elva

Minu viimasest rattavõistlusest on möödas täpselt 3 aastat - 2015.a. juulis osalesin Elva rattamaratonil. Millegipärast peale 2015.a. Elvat on rattavõistlused jäänud tagaplaanile - kas on selleks põhjuseks 3 aastat tagasi Elvas toimunud paar kõvemat kukkumist millest ühe paranemine võttis aasta ringis aega või on muud tegevused olulisemad tundunud - ega tagantjärgi ei teagi enam, aga loogiline tundub rattasõite jätkata sealtsamast kust need pooleli jäid.

Sel korral on Elvas poolmaraton 20 km ja arvestades ka Lõuna-Eesti kohta suhteliselt lihtsama rajaga, on see just õige koht kus võrreldes tavapäraste trennidega natuke kiiremaid liigutusi teha.

Ka siin (Montevideo) oli sooja +34 nii nagu
Elvas pühapäeval ees ootab
Kõrged õhutemperatuurid enam vist kedagi ei üllata ja nii ei tekkinud ka ühtegi emotsiooni kui nädala alguses vaatasin pühapäevast ilmateadet - tuleb selle aasta kuumim ilm +34 kraadiga. Mis seal ikka, 34 siis 34. Ka palavusega harjub lõpuks ära ja see aasta veel eriti - olen olnud soojas kliimas alates märtsist ja hakkab juba tekkima tunne et kui siin Eestis tuleb sügis, peaks vist ära sõitma Lõuna-Ameerika poole, kus just septembrist alates hakkab jälle sobivalt soojaks minema :)

Aga enne Lõuna-Ameerikaid, Horvaatiaid ja muid kohti võtame Eesti suvest viimast - peale Elva on ju veel augustis tulemas rulluisuvõistlused Viimsis, Ööjooks Rakveres ja muidugi Tartu rulluisumaraton, kus üle mitme aasta olen 42 km stardis!

Tuesday, July 24, 2018

Rullituuri etapil Jõgeval pealtvaatajana

Möödunud laupäeval tuli autoga võtta suund Jõgeva poole, kus toimus Rullituuri III-s etapp. Olid need põhjused mis nad olid, aga minu nime taga on protokollis DNS ja olin pealtvaataja ning sõprade jaoks fotograafi rollis.

Selge on see, et ilm oli liiga palav. Ka mõni päris eesotsas maratoni lõpetanud sportlane märkis, et väga raske oli, rääkimata siis tavaharrastajatest kes raja ainsal tõusul olid ikka suures enamuses väga väsinud nägudega.
Aga pealtvaataja elu on ju võistlusel lõbus - peale kohale jõudmist väike söök, siis sõpradele-tuttavatele kaasaelamine ja fotode tegemine, peale võistlust kuni autasustamiseni võistlusmuljete kuulamine ja kaasanoogutamine ning peale autasustamist kõik rõõmsalt edasi - kes koju, kes kuhugi mujale ilusat Eestimaa loodust avastama.


Mina põrutasin peale Jõgeva etappi edasi Peipsile, Mustvee-Kasepää kanti ja õhtul läbi Jõgevamaa Viimsi poole tagasi. Ilus ilm, ilus loodus, vaikus - selline oli südasuvine Jõgevamaa.

Huvitav on see, et vaatamata palavusele on sõidud trennides hakanud iseenesest pikemaks minema - eileõhtune rullitrenn ligines juba 25 km-le :)

Selle nädalalõpu suund võetakse igatahes Elva poole!


Friday, July 20, 2018

Ole aus! Ka kõige kehvemates olukordades ...

See aasta on juba algusest peale tööalases plaanis kulgenud nagu üks tõeline õudusunenägu - üks probleem lõpeb ja uus algab - ning kõigil probleemidel on koguaeg üks ja sama muster: valetamine, hämamine, segase info andmine, asjatute lootuste ülevalhoidmine.
Need on ka olnud peamised põhjused, miks eelmise aasta sügisest selle aasta 13. maini ei saanud ühtegi korda trennis käia ja tekkis 8-kuune trennipaus, sest olgem ausad, mis motivatsiooni on end trenni ajada kui tööalaselt läheb kõik äärmiselt kehvasti.

Selle raske perioodiga olen aga ka üksjagu õppinud. Eelkõige ära tundma aferiste. Kõik, kes pidevalt lubavad midagi "homseks" või "ülehomseks" või "järgmiseks nädalaks" - muidugi seda homset, ülehomset ega järgmist nädalat ei saabu mitte kunagi. Ja sellist tüüpi inimeste puhul ei hakkagi saabuma.

Niisiis jõudsingi pühapäeva 13. mai hommikul kui saabusime järjekordsele tööreisile imeilusasse Horvaatiasse, tõdemusele, et muuta tuleb iseennast kui tahta et sinu ümber midagi muutuma hakkaks ning esimese asjana peale 13. mai lõbusaid lõuna- ja õhtusööke, alustasin 14. mail uuesti trennitegemisega :)


Järgmine muutus mis toimus juba tegelikult natuke aega varem, oli see, et lõpetasin ära ühe spordialase nö. kuulsa blogi lugemise, mida olin lugenud igapäevaselt aastaid ja kust tulev negatiivsus, vinguv/hädine stiil ja pidev probleemi otsimine hakkasid ennast ka lõpuks häirima, sest kui loed pidevalt midagi negatiivset, hakkab see lõpuks enda mõttemaailma ka kujundama.
See muutus on tõesti hästi mõjunud!

Kolmas muutus, mille samuti tegin - leidsin endale tasemel advokaadi, kes on alati kohe olemas kui mingi järjekordne segane situatsioon tekitatakse tööalaselt. See käik tekitas hingerahu, sest tean, et kui kusagilt uus probleem tuleb, on vähemalt kellegi poole pöörduda.

Neljandaks - see nädal Horvaatias 13.-20. mail tekitas veel ühe selguse - kliente, kellele tööd teen, on vaja valida ja esmajärjekorras tuleb lõpetada suhted probleemsete, valetavate klientidega. Ning see sai ka tehtud veel sellesama horvaadi-reisi ajal.

Kogu eelnevat lugu kokku võttes: situatsioonid, kus inimesed jäävad ausaks, ükskõik kui halb ka olukord ei ole, lahenevad lõpuks alati kasvõi enam-vähem hästi. Kus aga toimub pidev vassimine, valetamine, hämamine, seal ei jää head tunnet ka siis kui probleem lõpuks lahendatud saab, sest inimestevahelised suhted on saanud rikutud.

Vot selline lugu ja mõtted siis siia vihmasesse reedehommikusse. Homme ootab ees juba Jõgeva!


Monday, July 16, 2018

Kui kodus on 3-aastane laps, kas siis üldse veel lisaks trenni on vaja teha?

Kui kodus on 3-aastane keskmisest natuke elavama loomu ja -kangusega väike tüdruk, siis on väga lõbus ja emotsionaalne elukorraldus garanteeritud ... ja see kõik algab absoluutselt igal hommikul koos ärkamisega ning lõppeb südaöö paiku kõik koos magamaminekuga:

- lähme liivakasti mängima (vähemalt tund aega);
- ehitame kodus kohviku;
- ma tulen sinuga poodi kaasa;
- kui sa lähed metsa trenni, siis mina tulen ka kaasa (mis sellest, et seal ühtegi sammu ise astuda ei   viitsi);
- tee minust pilti;
- kus minu uisud on? Sina käid koguaeg uisus, aga minul pole üldse uisusid;
- kuhu sa nüüd lähed?
- ma ei taha süüa, ei taha magama minna, ei taha paigal istuda ühte minutit,
  ei taha, ei taha, ei taha ...
- tahan midagi magusat, kas ma ikka võin võtta ... ?

Ja nii kõik päevad hommikust õhtuni - ei ole vähe olnud neid päevi kus vaatad kuhugi kõrgemale ja mõtled, et jõuaks see päev ükskord õhtusse :)

Kõige selle kõrval trennitegemine - kui mõttekas see üldse on? Igapäevane koormus tagatakse ju koduse kõige väiksema tegelase poolt. Pean ausalt ütlema - juba pikemat aega naudin trennis lihtsalt vaikust ja kindla sihiga liikumist punktist A punkti B - et lihtsalt saaks midagi oma plaanide järgi teha. Ja ega muidu vist vaikust ka ei osaks nii kõrgelt hinnata kui kodus selline tõeline triangel ei toimuks koguaeg :)


Friday, July 13, 2018

Miks rattaga sõitmine nii ohtlik peab olema ehk miks on nii palju ratturite vihkajaid eestimaalaste hulgas?

Sõidan rattaga sõidutee ääres, nii ääres kui üldse saab - kuulen pidevat signaalitamist; sõidan mööda kerliiklusteid - pidevalt ujuvad autode pealesõidukohtades ette vaatamata stop- või anna teed märgile autod kust vaatavad vihase näoga välja juhid; sõidan metsas - kõik kohad on täis daame või seltsimehi koerakestega ja kui palud kellegil natuke koomale võtta, saad vastuseks midagi ägedat stiilis "ära ohi" või "võta ise koomale."

See aasta on mul rattaga sõitmist juba omajagu olnud ja seega ka igasuguseid imelikke juhtumisi kaasliiklejatega pigem rohkem kui vähem ette tulnud, aga viimased peaaegu kokkupõrkamised jäävad vähemalt mõneks ajaks meelde.

Eelmise nädala keskel - sõidan Teletorni lähistel mööda rattasõiduks mõeldud kergliiklusteed ning jõuan kohani, kus tänav ristub kergliiklusteega ning juba kaugelt on näha mööda tänavat sõitev kallis auto, mille rollis keegi tumedat verd tähtis seltsimees. Tema näeb mind ka. Aga sõidab rahulikult edasi ja peatub autoga keset kergliiklusteed. Selleks ajaks on minu ratta ca. 10-meetrine pidurdusteekond lõpule jõudnud ca. 0,5 meetrit enne autoga ristumist ja vaatame mõnda aega tumedaverelise onuga tõtt. Mõtlesin juba, kas tullagi ratta pealt maha ja öelda midagi, aga see pilk oli nii tühi mis vastu vaatas, et võtsin parem kursi Pirita metsa poole, kus vähemalt autosid ei sõida :)

... nädal aega hiljem Pirita metsas ... kus on ilus terviserada, mida kasutab palju jooksjaid-maastikurattureid, aga ka daame ja seltsimehi Piritalt-Lasnamäelt koerakestega ja ikka nii, et peremees ühes tee ääres ja koer teises ning nende vahel koera rihm - see kõlab küll nagu ideaalne takistusrada, aga enamik rattureid nii osavad ei ole, et hüppeid rattaga praktiseerima hakata.

Niisiis, hakkan ühes peenikesest keskealisest daamikesest mööda sõitma ja mingi 6-7 meetrit enne seda keksib ta täpselt ratta trajektoorile ette - panen pidurid põhja, rattal külg ette ja ütlen väga viisakalt: "äkki võtaksite natuke koomale oma koeraga" - ma ju ikkagi päästsin selle seltskonna kindlast paugust rattaga ja tugevast haigetsaamisest, aga vastu saan väga kurja pilgu ja vastikul häälel nähvamise: "ära ohi, kurat"

Mis seal ikka, homme on uus rattasõit plaanis ...

Vahel tuleb valida õige aeg et ratta seljast maha
tulla ja ratas käekõrvale võtta

Tuesday, July 10, 2018

Kuidas õppida nautima raskeid olukordi?

Eelmise nädala trennid olid suures osas peaaegu kõik natuke omamoodi - kui kolmapäevasel rattasõidul tegi külm tuul oma töö, siis reedesel ja pühapäevasel rulluisutamisel Hiiumaal Kärdlas sai kogeda rulluisutamise mõttes päris ekstreemseid olusid - puhus tugev tuul kuni 14 m/s mis tähendas seda et pool distantsist tuli sõita vastutuult :)

Rullisõidud iseenesest ei olnud väga pikad - reedel vastavalt 21 km ja pühapäeval 24 km aga need 10,5 ja 12 km mis tuli sõita "vastu seina" tundusid tõesti ülipikad ja alguses ka ülitüütud - sõidad ja sõidad, aga kohale ei jõua ....

 Aga nende tüütuna tunduvate kilomeetrite juures hakkasin vaikselt jõudma huvitavate mõteteni. Miks ma ootan trenni lõppu kui trenn on rasketes ja kergelt ebameeldivates oludes? OK, trenn saab läbi ja lähed koju tagasi hea tundega et raskused said ületatud, aga miks ei võiks proovida rasket tegevust nautida? Leida asjale mingi uus vaatenurk?

Selliste mõtetega jõudsin juba reedel selleni, et hakkasin vastutuuleotstel otsima optimaalset rulluisuasendit, et vähemate pingutustega kiiremini edasi jõuda ja tuleb öelda, et see tegi trenni tunduvalt huvitavamaks. Muutsin asendit ja lugesin, mitme tõukega järgmised 3 km läbin ja siis järgmised 3 ja pühapäeval jälle samamoodi - päris huvitav oli ja isegi kiirus hakkas suurenema vastu tuult sõites ning nüüd juba natuke ootangi, et millal jälle vastu sellist "seina" sõita saaks!

Kui nüüd natuke laiemalt mõelda, siis oleme kõik oma igapäevatöödes ju ka pidevalt sarnaste situatsioonide ees kus peab minema "vastu tuult" ja ega vist ei saa ka öelda et see väga oodatud tegevus oleks. Kui aga proovida rasked situatsioonid enda kasuks pöörata, neist õppida ja järgmistel kordadel läheneda samale situatsioonile ehk natuke teise nurga alt, võib juba varsti selguda, et see ei olegi enam nii väga "vastu tuult" minek vaid hoopis meeldivam situatsioon.

Võibolla on ka tulevastel rulluisvõistlustel minu tugevamaks küljeks just vastutuult sõitmisne? Ja mida tugevam vastutuul, seda parem.