Thursday, August 29, 2019

Kas 20 päevaga sai maratonivormi?

Lühidalt - jah ja ei. Aga järgnevalt kõigest pikemalt, sest see sõit on kindlasti meenutamist väärt.

Nagu eelmises postituses päevi loetud sai, siis 20 päeva jooksul jõudis omajagu ette valmistada Tartu rullimaratoniks, s.h. ka ühe rulluisuvõistluse - Viimsi rullimaratoni raames 20 km - läbida. Tagantjärgi võib aga öelda, et tegemata jäi kasvõi katsetuse mõttes üks pikem sõit (vähemalt 30 km) ja nii oligi, et enne Tartu rulluisumaratoni 42 km starti minekut oli selle aasta pikimaks sõiduks seesama Viimsis sõidetud 20 km.

Aga nüüd võistluse enda juurde. Mis kõige tähtsam - ilm oli ideaalne - 22 kraadi sooja, päike, peaaegu tuuletu. Konkurendid olid kõik kohal nagu Tartus ikka on olnud. Plaan oli selline et alustada võimalikult rahulikult ja kugeda enda jaoks heas tempos esimesed 30 km ja kui siis jõudu üle jääb, võib natuke juurde panna. Aja osas mõtlesin, et kusagil 1 tund ja 55-57 minutit oleks selline paras aeg praeguse vormi ja valitud taktika kohta.

Stardist hakkasimegi vaikselt minema, esimesed kilomeetrid nagu alati, väga kerged ja lennukad, pidevalt pidi hoogu tagasi hoidma; ka esimesed tõusud olid üllatavalt kerged ja eriti lihtsalt läksid kilomeetrid 14-18 - siis oli täitsa selline tunne, et päris hea vorm on. Kõigis joogipunktides sai muidugi joodud, teenindus rajal oli väga korralik nagu Tartus ikka ja alati olnud on.

Esimene pool sõidust läbi - poolmaraton 58 minutiga - täpselt plaanide kohaselt; 24 km läbi, ikka veel üllatavalt hea olla; peale 30-ndat viimane suur tõus ja äkki, sekundipealt, toimus muutus - mõlemad reielihased krambis ja üle ei lähe mitte kuidagi :) Edasi sõita hästi ei saa, katkestamine ei tule kõne allagi ja ikkagi 12 km veel minna - see ei ole lühike maa kui hästi edasi liikuda ei saa.

Iga samm ja tõuge peale 30-ndat km-it tähendas valu, ühtlast tuima ränka valu. Leiutasin enda jaoks sellise edasiliikumisviisi, et 50-100 m läbi valu sõitsin ja siis puhkasin nii kaua kuni hoog läks maha. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole krampidega sõita, aga tegelikkuses oli ikkagi nii valus, et enne viimast joogipunkti hakkasid pisarad iseenesest tulema ja jooki võttes pidin maha vaatama, et mind kiirabiautosse ei suunataks.

5 km lõpuni, 3 km lõpuni, viimane km, viimased paarsada meetrit ... seda tunnet ei ole lihtne kirjeldada kui lõpuks maha istuda sai ja rullid jalast ära. Aga see oligi seekordne maraton - läbi raskuste finiši poole! Ja see jääb meelde kauaks.

Seega - palju paremasse vormi ma sain 20 päevaga, aga vähesest treenitusest tingituna ei pidanud jalad üle 30 km seekord vastu. Õnneks oli vaim tugev ja sain juba 9-nda Tartu rulluisumaratoni medali kaela.


Aga nüüd jääbki täpselt 30 päeva järgmise rulluisumaratonini Berliinis. Vaatame, kuidas läheb ...


Monday, August 5, 2019

20 päevaga maratonivormi ?

Jah, Tartu rulluisumaratonini jääb tänasest täpselt 20 päeva ja täna hommikul registreerisin ennast ka ära 42 km maratonidistantsile. Ega selles ei olekski ju midagi erilist kui see aasta ei oleks rullitatud kokku alla ... 100 km.

Tagantjärgi ei saagi aru kuidas nii on läinud - kevad ja suvi on piisavalt sobivaid ilmasid rullitamiseks pakkunud, aga alati on nii-öelda tähtsamaid ja olulisemaid tegevusi vahele tulnud ja kui möödunud nädalavahetusel ehmatusega kalendrisse vaatasin, vaatasidki sealt vastu 3 viimast nädalat Eesti rullihooaja suursündmuseni.

Ega järelejäänud 3 nädalaga mingit imet ei tee, aga natuke paremasse vormi vast ikka jõuab saada võrreldes tänasega. Ja vähemalt on nüüd mingi motivatsioon enda jaoks olemas, sest Tartu rulluisumaraton on üks täpselt paras üritus, et on vaja natuke trenni ka teha, et need 42 km korralikult läbitud saaks. Ja nagu ikka - kui stardipauk on kõlanud, ega alati proovid ju endast maksimumi anda, olenemata sellest mitu km enne sõidetud on. Vaatame, kuidas siis seekord välja tuleb! Kümnes kord ikkagi Tartus sõita juba :)

Pärnu rulluisuvõistlusel, paduvihmas :)


Friday, January 4, 2019

2019 aasta eesmärgid

Juba ammusest ajast on teada lihtne põhimõte - mida mõõdad, seda saad. Seega - kui mõõdetavaid eesmärke endale ei sea, siis oodatud tulemusi ka ei saa :)

Mõtlesin aasta lõpus mitu päeva ja sain enda jaoks hästi lihtsad eesmärgid. Tööalaseid eesmärke siin kajastama vist pole mõtet hakata, panen parem kirja sportlike tegevustega seotud eesmärgid:

1. Teha aasta jooksul trenni vähemalt 270 tundi. Plaanin sel aastal teha trenne põhimõttel kus trenni- ja puhkepäev on vaheldumisi ehk trennid toimuvad üle päeva ning ühe trenni keskmine pikkus võiks tulla aasta lõikes ca. 1,5 tundi.

2. Osaleda vähemalt kolmel uuel välisvõistlusel kus siiani osalenud ei ole. Esimene sellest reast toimub juba 7. aprillil Berliini poolmaratoni näol, kus olen küll varasemalt osalenud rulluisutamises, aga seekord olen registreeritud 21,1 km jooksule. See eesmärk ei tundu ka eriti keeruline, ainuke asi, et ... aeg läheb ju kiirelt ja et see asi ikka õnnestuks, peaks juba varsti konkreetseid plaane tegema hakkama.

3. See aasta tuleb alkoholivaba. Kui eelmise aasta novembris jõin Uruguays kohalikku õlut, sain aru, et enam paremat alkohoolset jooki olemas olla ei saa ja kuna see kõige parem on nüüd joodud, polegi rohkem mõtet alkoholi juua, no vähemalt aasta aega algatuseks.

Sellised lihtsad eesmärgid siis kehakultuuri alaselt. 

Head uut alanud spordiaastat kõigile!


Thursday, December 13, 2018

2019 tuleb hoopis (pool)maratonide jooksmise aasta??!!

Kui septembri lõpus - oktoobri alguses esimesed jooksutrennid üle pika aja tegin, pidasin maksimaalseks ajaliseks piiriks 1 kuu jooksmisega tegelemisel. Selle 1 kuu sisse pidid jääma nii Tartu jooksuüritused oktoobri alguses kui ka Brüsseli poolmaraton kuu lõpus.

Kokkuvõttes on aga läinud nii, et jooksmas käimine on jätkunud siiamaani ja olen seda teinud 2-3 korda nädalas nüüd siis varsti juba 3 kuud ja mis kõige huvitavam - jalad on vastu pidanud :)

Tulenevalt viimase 3 kuu trennidest olen ka järgmise suurema võistluse paika saanud - Berliini poolmaraton jooksmises aprilli alguses, 7. aprillil. Jooksule on registreeritud, lennupiletid on olemas, hotell ka broneeritud; seekord võtan jooksuasjad ka lennuki peale käsipagasiga kaasa, et ei juhtuks samamoodi nagu Brüsselis läks.

Berliini kevadise poolmaratoni näol on tegemist tõeliselt suure jooksuüritusega - kui ma ei eksi, on stardis ca 30 000 jooksjat - igaljuhul on, milleks valmistuda järgnevate kuude jooksul!

Monday, December 10, 2018

Kuidas ma sain heasse vormi, 4

Peale katkestatud Pärnu rulluisumaratoni tuli seega mõelda kuidas edasi - kas teha lihtsalt trenni ilma võistlemas käimata ja langetada samas kaalu või vastupidi - keskenduda suvel-sügisel võistemisele, panna kaalulangus "stop"-ile ja jätkata novembris kaalulangetuse programmiga. Selge oli, et mõlemad korraga ei õnnestu - võtta kaalu alla ja samas osaleda võistlustel ning saavutada tulemused, mis endale ka meeldiksid.

Algatuseks otsustasin variandi nr 1 kasuks - jätkan kaalulangusega ja võistlema rohkem niipea ei lähe ning hakkasingi selle kava järgi tegutsema. Aga ... mida aeg edasi, seda igavam hakkas - väljas on ilus suvi, iga nädalavahetus toimuvad erinevad spordiüritused üle Eesti ja mina .. tegelen kaalu allavõtmisega :)

Niisiis - peale paarinädalast võitluse pidamist iseendaga panin kaalulangetamise programmi "stop"-ile mõneks kuuks ja hakkasin valmistuma järgmisteks startideks.


Võistluste variante oli kalendris palju, valisin välja:
- Elva rattamaratoni lühem sõit;
- Viimsi rulluisu poolmaraton
- Ööjooksu 10 km
- Tartu rulluisumaraton 42 km

Kuidas need sõidud-jooksud läksid, sellest juba järgmises loos!


Tuesday, December 4, 2018

Kuidas ma sain heasse vormi, 3 (kaal langeb suure hooga)

Juunikuu oli algusest lõpuni üks rutiinne "töö" - tegin trenni 3+1 meetodil (3 päeva trenni ja 1 vaba) ning toitumine oli täpselt sellisena planeeritud et kaal langeks (see on väga lihtne kui kõike saab teha rutiinse plaani järgi). Ja langeski ning vägagi hoogsalt - kuuga 5 kilo. Enesetunne oli hea kerge, trennid läksid kõik plaanipäraselt ja juba oligi aeg hakata valmistuma esimeseks suviseks rulluisuvõistluseks - Pärnu rulluisumaratoniks (minul poolmaraton).

Arvestades et alates mai keskelt juuni lõpuni olin saanud korralikult harjutada, kaal oli selle pooleteise kuuga langenud tervelt 7 kilo, ilmad olid ilusad (samas mitte liiga palavad) - see kõik oli tekitanud endas tunde, et võib tulla hea võistlus.

Seega siis 30. juuni ja Pärnu. Seekord oli võistlus linnaäärses tehnopargis, mis oli tegelikult palju sobivam koht rullitamiseks kui varasemad kesklinnas toimunud võistlused - asfalt oli parem, ring pikem, radagi huvitavam.

Võistlusel oli kõik ideaalne kuni 9-nda kilomeetrini - ei ühtegi rasket kohta ega mitte midagi ei viidanud sellele, mis kohe ees seisis - olles ühel vastutuuleotsal gruppi vedanud, tuli äkki "sein ette" - tunne läks nii raskeks, et oli vaja katkestada ... kohe. Vastasel juhul tundus, et võistlus võib lõppeda kiirabis - nii raske ja halb enesetunne tekkis.

Seda on tagantjärgigi kummaline meenutada - lähed väga hea enesetundega starti ja lõpetad natuke aega hiljem sõidu tundega "surm silme ees."

Peale Pärnu-sõitu ei teadnudki kohe kuidas oma vormi-saamise-projektiga jätkata. Kas võtta edasi kaalu alla ja teha vaikselt trenni või jätkata võistlustel osalemist ja panna kaalulangus mõneks ajaks stopile? Selge oli, et mulle mõlemad korraga ei sobi - võtta kaalu alla ja sõita võistlustel enda tase välja ...

Pärnu rulluisumaraton 2018