Monday, August 22, 2016

Tartu Rullimaraton 2016

Tartu Rullimaratoniks ettevalmistus oli kõige muud kui ideaalne - jalavalu tõttu oli senine maksimumdistants rulluiskudel olnud 15 km ja seda ka siledal maal. Sellest hoolimata oli plaanis need rasked 42 km läbi sõita.

Ilm oli eile Tartus liiga ilus - sooja 25 kraadi ringis ja tuuline - ideaalne suveilm puhkamiseks, aga mitte sporditegemiseks. Vähemalt mitte neile, kelle ettevalmistus maratoniks on nõrgemapoolne.

Kuna osalejaid on rulluisuvõistlustel tavapäraselt suhteliselt tagasihoidlikult (eilsel 42 km distantsil oli 501 lõpetajat), siis mingit trügimist stardis ei olnud ja kõik said omas tempos liikuma hakata. Algus oli ka tavapäraselt kerge, eks rajaprofiil oli ka langev, aga esimene pikem tõus näitas ära, et täna läheb (väga) raskeks ja see tunne ei petnud. Mida edasi, seda raskemaks läks. Kilomeetrid 14-17 möödusid täielikus udus - ei mäleta neist suurt midagi, aga peale 17-dat kilomeetrit tuli imekombel jõud tagasi ja kuni 24-da kilomeetrini oli täitsa normaalse enesetundega sõit.

Samas olin juba kusagil 15-da kilomeetri kandis otsustanud, et tänast sõitu ma lõpuni ei sõida - enesetunne oli imelikult vilets ja see ei olnud see, et "läheks kergema vastupanu teed" või et "täna väga ei viitsi"; kõigist pingutustest hoolimata tõesti ei jõudnud üldse edasi liikuda (21 km vaheajaks hüüti 57 minutit). Ning kuigi vahemikus 17-24 km oli enesetunne enam-vähem OK, öeldi ka lõpuks raja kõrvalt et "sa oled näost täitsa valge, joo järgmises joogipunktis kõvasti" See näost-valge-olek peegeldaski kõige paremini enda enesetunnet - lihtsalt ei jõudnud ja kõik. Tuligi siis 25 km juures ilma teisele ringile minemata otse finiši poole pöörata ja oma sõit lõppenuks lugeda. Peale finišeerimist jõin kohe ca. 1 liitri erinevaid jooke, puhkasin natuke, siis hotelli tagasi ning kuna ajaliselt jõudsin täpselt õigeks ajaks - väike tütar läks pikka lõunaunne, sain tema kõrval 2,5 tundi puhata ning oligi lõpuks jälle normaalne enesetunne tagasi.

Jube kahju, et seekord nii läks. Siiamaani on eilse katkestamise pärast kehv tunne.

Ainuke hea asi on, et järgmine rulluisuvõistlus toimub juba järgmisel laupäeval Viimsis ja lähen poolmaratonis sõitma isiklikku rekordit. Loodan, et õnnestub.

Sunday, August 14, 2016

Puhas rõõm õhtusest spordist

13.augustil seadsime Andrese ja kompaniiga suuna Rakvere poole, ikka ööjooksule. Sellest on vaikselt ehk kujunemas traditsioon, sest läksime sinna juba kolmandat aastat järjest. Eelnevatel kordadel oleme rahulikult osa võtnud 5 km pikkusest jooksust, aga seekord arvas jooksusemu, et selle 5 km pärast pole sellist sõitu väga mõtet ette võtta ja ehk sihiks end 10 km-le.
Ütlesin sellele ettepanekule küll jah-sõna, aga mida aeg edasi, seda kõhklevamaks ma muutusin ja andsin üsna kindlalt teada, et mina kindlasti kõnnin vahepeal ja terve aeg joosta ei jaksa. 
Rakverre jõudes nägime dekoratsioonide üles panemist, suurte küünalde süütamist pimedamate radade juures ning lõbusat erkkollastes särkides inimmassi. 
Jõudsime minu meelest väga vara kohale, aga kui sai stardimaterjalidel järgi käidud ja üks ergutav kohv joodud ilusas Rakvere teatri (kino?) kohvikus, oligi aeg vahetada riideid ja liikuda starti. 

Ilm oli jooksmiseks ideaalne - jahe ja kergelt niiske. Panin selga oma kõige õhemad ja lühemad riided ning siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas osad jooksevad jopede ning pikkade dressidega. 
Olin ka enda jalad kinni plaasterdanud ning enne starti sai natuke spordijooki joodud. 
Jooksu algus oli üllatavalt kerge kuni nii umbes viienda kilomeetrini, kus mõtlesin, et võiks natuke käia. Aga raja ääres oli positiivseid ergutajaid nii palju ja ilm oli nii hea, et see mõte tuli vahepeal pähe, kuid siis ka kadus sama kiiresti. Vahva erkkollane inimmass, hea rahulik jooksukaaslane ja rajatäis erinevaid ergutajaid - kõhutantsijad, tümpsutajad või õllepudelitega vanemad mehed tekitasid motiveeriva kombo ning järsku paistiski 9 kilomeetripost. 

Viimane kilomeeter oli ainus, mis oli raske, sest siis lisasime ka natuke kiirust ning finiš ei paistnud ega paistnud, aga lõpuks siis ikkagi tuli. Kui veel medal kaela pandi, olid emotsioonid kohe täiesti laes. 



Aeglaselt auto juurde kõndides andsid jalad endast siiski märku, aga miski ei suutnud sellel vahval õhtupoolikul enam tuju rikkuda. Ka jooksuaeg ei tulnud üldse paha selle kohta, et ega eriti trenni tehtud pole - 1 h ja 10 min. 
Järgmine aasta uuesti ja suuremalt! :)

Triinu K.

Friday, August 12, 2016

Poolvigasena maratoniks valmistumas

Järgmisel pühapäeval toimuval Tartu rullimaratonil on sel aastal väike juubel - maraton toimub juba 10-dat korda. Minu jaoks saab see olema 7-s Tartu rullimaraton.

Ettevalmistus oma 7-daks Tartu rullimaratoniks on aga oluliselt keerulisem kui kuuel eelmisel korral - nii sõita ei saa, et valus ei oleks. Viimastel päevadel pole ka jalavalu tõttu öösiti korralikult magada  saanud. Püsti olla ja istuda saab, pikali olles on seis kõige kehvem. Aga minna tuleb, sest Tartu rullimaratoni näol on tegemist rulluisutajate aasta tippüritusega ja sealt eemalejäämine ei tule vähemalt sellise jalavigastuse puhul nagu mul praegu on, kõne allagi.

Kuidas siis ettevalmistus välja näeb? Teha saab trenni jõusaalis, joosta saab (homme on ju Ööjooks Rakveres!), uisutada saab ka vaikselt 10-15 km korraga. Kui palju sellistest trennidest uisumaratoni mõttes kasu on selgub juba üheksa päeva pärast. Igatahes hotellikohad on Tartus kinni pandud 20-22 august, rullid lähevad järgmise nädala alguses hooldusesse ja enda konditsioon tuleb saada nii heaks kui selles olukorras võimalik on. Tundub, et ilm on vähemalt seekord soodne - s.t. jahe - tulemas.

Homme saame juba uued särgid - seekord vist kollased :)

Tuesday, August 9, 2016

Kalevipoja Rullisõit

Maikuus saadud ja algul väiksena näinud parema jala vigastus (kubemelihase venitus/ rebend) on takistanud rulluisutamist terve see suvi ja nüüd kui suvi hakkab varsti lõppema, ei ole jalg ikka veel päris korras.

Aga et suvi päris ilma rulluisuvõistlusteta ei mööduks, läksin pühapäeval proovima Kalevipoja Rullisõidule, kas saab sõita ja kui kiiresti. Ning olulisem küsimus - kas on mõtet hakata valmistuma Tartu Rullimaratoniks?

Kõik võistlused (siiamaani jooksuvõistlused) kus see suvi käinud olen, on olnud ühes mõttes sarnased - kodunt välja sõites on sadanud paduvihma. Seekord oli tugev vihmasadu Tallinnast Jõgevani, aga võistluspaika jõudes oli vihmasadu järele jäänud. Asfalt oli küll märg ja nii see jäi ka võistluspäeva lõpuni, aga vihma hakkas tugevalt sadama jälle alles siis kui viimane osaleja oli finišijoone ületanud.

Kalevipoja Rullisõit on eraldistardist sõit - minu distantsiks oli 11 km. Märg asfalt, kubemelihase vigastus ja rulluisutamine eriti hästi kokku ei sobi kui eesmärgiks on finišisse jõuda nii, et vigastus veel hullemaks ei lähe kui enne oli. Seega siis - tempo sai valitud võistluse mõttes pigem tagasihoidlik ning rajal otsitud terve distantsi vältel kuivemaid kohti, et uisud tõukel ära ei libiseks. Õnnestus - vigastus ei läinud sõidu jooksul hullemaks. 11 km läbimise aeg 28.35 ning koht 59.

Isiklik eesmärk sai täidetud - distants läbitud nii, et midagi jalaga hullemaks ei läinud, üle tüki aja rullisõpru nähtud - peale võistluse läbimist sai juttu räägitud veel 2 tundi ja lõpuks hakkas tekkima tunne, et ei saagi vist täna kodu poole tagasi sõitma hakata :) Ning mis kõige tähtsam - saab hakata ette valmistuma Tartu Rullimaratoniks mis toimub juba järgmisel pühapäeval ning 2 nädalat peale Tartut toimuvaks Viimsi poolmaratoniks.





Monday, July 25, 2016

7,7 km rahvasporti Võsul

Vihm trummeldab vaikselt auto esiaknal, kui sõidame laupäeva varahommikul Võsu poole. Olen juba üpris kindel, et ilmastikutingimused jooksuks tulevad sarnased nagu Narva energiajooksul - vähe kraade ning tugev vihm. Oleks hea kerge joosta. Kohale jõudes aga tervitab meid järjest säravam päike. Nagu alati jalutame natuke enne jooksu ringi ning näeme ära ka entusiastliku poolmaratoni stardi.
Rajale minnes ei tõotanud aga lagipähe paistev päike head ning juba teisel kilomeetripostil tuli aeg kõndimiseks. Väga raske oli olla ning muidugi just siis otsustas päike pilve taha minna. Kuumusest tingitud kehvavõitu olek jätkus viienda kilomeetrini, siis tuli väike langusest alla jooksmine ja siis oli juba kergem lõpuni sörkida/venida/kõndida. Ehkki oli väga raske, siis kilomeetripostid tulid üllatavalt kiiresti ja ka Andres ei jooksnud eest ära, ehkki tal oli kerge.
Joogipunkte oli kahjuks ainult üks. seal oli väga hea endale vett pähe kallata, aga minu meelest oleks üks võinud veel olla.
Kurja tegi ka katkihõõrutud jalakõõlus, mis tossu ära võttes korralikult veritses. Peale jooksu lõppu vaatasime ka veel autasustamisi, nägime naiste maratonijooksu võitjat, kellel oli see juba 25(!!!) maraton.

Keskendunud kilomeetripostide otsimisele

Minul oli kõht juba enne jooksu tühi ning leidsime tee äärest vahva putka, kus oli täpselt üks valik, mida süüa - hot dog. See sobis väga hästi, lisaks sai istuda keset sumisevaid mesilasi ja ei puudunud ka vaarikapõõsad.
Nägin Võsule sõites silti "Käsmu kapteniküla" ning mainisin, et võiks tagasisõites sealt läbi minna. Seda me ka tegime. Nägin kipakat vaatetorni, kuhu oli mul soov minna, ehkki Andres ei viitsinud ronida ja läks mere äärde. Ma pole kunagi avatud kõrguseid kartnud kuid seal olles võttis ikka jala värisema küll, sest logisev puupõrand kõikus natuke jalge all ja mõned metallvõred kedagi ikka kinni ei hoia. Tegin kiiruga paar pilti ning jõnksutasin end käte abil alla tagasi. Tallinna poole sõites kippus uni peale, aga võib väga rahule jääda kergemat sorti rahvaspordiüritusega. Ning arenemisruumi on alati!

Aga vaade oli hirmu väärt

Kõige raskem tegu laupäeval - üritada naeratada, kui sa pole enam kindel, kas värisevad su enda jalad või hoopis põrand

Kirjutas Triinu K. 

Friday, July 15, 2016

Meie tervishoiusüsteemis on sügavalt soovituslik mitte haigestuda

Täpselt kaks nädalat tagasi, Itaalias viibides, hakkasin tundma, et enesetunne ei ole hea. Et olime väga soojas kliimas, pidasin seda algul valehäireks ja üritasin igati ignoreerida järjest pealetulevaid haiguse sümptomeid, aga lõpuks tuli ikkagi tunnistada, et mingil kujul haigusele tuleb alla vanduda.

Algas kõik pihta väikese köhaga, mis iga päevaga süvenes; sellele järgnesid kurguvalu ja nohu ning iga päevaga aina kehvemaks muutuv enesetunne. Et Itaalias olid superilusad ilmad ja väljas väga soe, said seal kõik plaanid ikkagi ellu viidud üha halveneva enesetunde kiuste.


Tõeliselt kehvaks läks seis lennukis - kõik probleemid võimendusid kordades ja tagantjärgi tark olles oleks pidanud peale maandumist kohe suuna EMO poole võtma, et oleks ära tehtud vereanalüüsid ja õige ravi peale pandud.

Koju jõudes oli seis selline, et vaatamata köharohtude võtmisele köhisin lõpuks juba ca 20 tundi ööpäevas, öösiti sai magada hädapärased paar tundi ja kogu muust enesetundest ei ole üldse midagi rääkida.

Millegipärast arvasin, et kui võtan oma haiguse sümptomitega (nädala jooksul saanud magada kokku 20 tundi, tappev köha, millele apteegiravimid mingit mõju ei avalda, igaõhtune oksendamisega lõppev peavalu viimased 4 päeva + kurguvalu-nohu) ühendust oma perearstiga, võetakse mind seal vastu. Selle asemel sain kuulda järgmist juttu: "Teil on viiruslik köha, mis läheb ise üle. Olge voodis teki all ja ärge mitte midagi tehke, oodake kuni tervis tagasi tuleb." Ei suutnud ma arstikeskust kuidagi veenda - ei sellega, et ma ei saanudki köha tõttu pikali olla vaid sain ainult istuda või püsti seista ega sellega, et minu hinnangul on enesetunne ebaloomulikult kehv ja mul ei ole kunagi varem nii kehv olla olnud ning see on kestnud liiga kaua. Arstikeskus jäi endale kindlaks - perearsti vastuvõtule te ei saa ja kui tõesti nädala pärast paremaks läinud ei ole, helistage uuesti.

Et oli reede ja nädalavahetus peale tulemas, ei saanud enam niisama passima jääda. Kõne tasulisele arstile, kus öeldi, et nendel perearsti teenust küll ei ole, aga anti nimekiri perearstidest, kes asuvad samas majas ja kuhu oleks ehk võimalik nimekirja välise patsiendina vastuvõtule saada. Vedas. 45 minutit hiljem olin arstikabinetis, kus saadi kohe aru, et asi on halb. Võeti vereproov ja tuvastati väga kõrge põletikutase organismis ja pandi peale õiged ravimid.

3-4 päeva pärast hakkas olukord paranema ja öösiti sai magada juba 5 tundi, põletikutase läks normaalseks ja köha on lõpuks taandunud. Ei olnudki viiruslik köha nagu oma perearstikeskuses kaugjuhtimise teel diagnoositi.

Järeldused:
- teen edaspidi omalt poolt kõik, et mitte rohkem haigeks jääda;
- proovin leida endale uue perearsti, sest kui sellise jama puhul arstile ei saanud, siis ega väiksemate probleemide korral ammugi ei saaks;
- kui tugev haigus on ja oma arsti(keskuse) poolt ebapädevat juttu tuleb, tuleb ise tegutseda ja kiiresti, sest kui õiget ravi ei saa, ei muutu haigus iseenesest paremaks.