Üllatasin ennast

Vihmase ilmaga on parem joosta kui kuuma päikese käes.

Peale pikka linnaskäiku, tulin koju ja nagu hommikul otsustasin, oli endiselt plaanis teha õhtul jooksutrenn.

Puhkus sisaldas endas paar ampsu arbuusi ja umbes 20-minutilist uinakut. Peale seda olid akud täis laetud ja astusin uksest välja. Distants oli seekord vaba. Selles mõttes, et ma ei mõelnud mitu kilomeetrit täna joosta soovin. Kuna väsitav päev oli selja taga, siis see oli küll selge, et täna pikka jooksu ei tule.

Kui viimastel päevadel aknast välja vaadata ning vastu muigavad sajad pilved , hämar valgus ja vihm, siis käib peast läbi mõte - täna küll enam õue minna ei soovi. Teeks parem tassi kuuma jooki ja poeks teleka või arvuti ette fliis teki alla :) Nii oli mul vanasti, enne seda kui ma veel jooksmisest ööd ega päeva ei teadnud.

Selline ilm jooksmiseks on aga enam kui suurepärane. Kõigele muule lisaks, oli ka tuulevaikus. Kilomeetri tempo oli 7minutit ja mõned sekundid peale. Seda sain ma distantsi lõpus teada, sest ma ei teadnud mitu kilomeetrit ma täpselt jooksin. Hiljem mõõtsime ringi pikkuse ära - 5km. Kui ma ausalt ütlen, siis ma olin tegelikult päris imestunud. Kas tõesti ma jooksen praegu trennis sama kiirusega nagu viimati Maijooksul? Siis ma jooksin nii kiiresti kui jaksasin. Isegi Andres ei uskunud alguses, et jooksin 5 km sellise ajaga.

Võib olla on see sellepärast nii, et ma ei ole seadnud endale suuri eesmärke, mida täitma peaksin. Jooksen ja teen trenni ainult sellepärast, et see meeldib mulle. Kolm korda nädalas proovin igal juhul  ennast rohkem ja intensiivsemalt liigutada, aga kui vahest tuleb ainult kaks korda, siis sellele "karistust" ei järgne. Mul on nagu vaba kava. See vist annabki jõudu juurde ja areng toimub aeglaselt aga SEE toimub. Ja eriti mõnus on sellest enda jaoks üllatusena aru saada :)

Kui siin majade vahel ringi jooksen ehk keegi näeb mind ja ma suudan tedagi motiveerida tossud jalga tõmbama ja välja tulema. Jooksmine on kindel aeg iseendaga.