Tuleb kohe öelda, et esiteks on tegemist juba vana uudisega ja teiseks seda, et vaevalt enamus inimesi minu järgneva jutuga nõus on, aga olles seda teemat alates eelmise nädala lõpust praeguseni juba liiga palju kordi kuulnud, mõtlesin ka oma vaatenurga kirja panna.
Alustan natuke kaugemalt. Olen töötanud ühes suurettevõttes natuke üle 10 aasta. Selle ettevõtte kõige suuremaks eripäraks oli korraldada suuremaid juhtimisstruktuuride muutusi 1 kord aastas. 1. aprillil. Igal aastal. Kõik saavad juba muidugi aru, millisest ettevõtest jutt on:) Juhtus nii, et ka mul oli võimalus (või tuli seda teha) vahetada erinevaid juhiameteid 10 aasta jooksul 5 korda. Ja peaaegu alati tähendas see seda, et keegi pidi sellelt kohalt lahkuma. Üldiselt ei lahkuta oma kohalt liiga positiivsete emotsioonidega.
Lõpuks kui 10 aastat ja mõned kuud täis olid saanud ja olin juba jõudnud ettevõttes sõna otseses mõttes kõige kõrgemale korrusele (8. korrus ikkagi !), järgnes esmapilgul kõrgelt kukkumine ettevõttest välja, mis esialgu just väga tuju ei tõstnud. Aga tagantjärgi võib küll kindlalt öelda, et 31. märts 2009.a. oli minu tööalase karjääri kõige parem päev. Sest sealt edasi on läinud kõik tööalased tegemised kiirelt ülesmäge, enam ei ütle ammu keegi, mida tegema peaks ja iga hea idee, mis pähe tuleb, on võimalik kohe tööle panna, erinevalt kohtadest, kus palgatöötajana ametis olnud olen.
Kõik see tuli väga selgelt meelde viimase aja ühte nö. kuumemat uudist Jaak Mae kohta lugedes. Lugu on ju oma olemuselt väga lihtne. Tellija (Eesti Suusaliit) määrab tingimused ja valib etapi korraldaja. Tingimustes ei jõutud seniste korraldajatega kokkuleppele. Kompromiss jäi sündimata. Tuli leida uus lahendus. Jaak Mae oli antud juhul uueks lahenduseks. Muidugi on siin loos veel palju nüansse, aga jätaks nendest kirjutamata.
Kõik see tuleb vägagi tuttav ette Eesti ühe suurema ettevõtte kaadrimuudatustest. Minu ainuke küsimus oleks: kas on mõtet 50 000 EUR-ise aastapalga eest sellist asja, mis kohe alguses väga negatiivselt välja mängitakse, enda peale võtta ?
Kuigi senised MK-etapid on kõik olnud väga hästi korraldatud, olen mina kindlalt selle poolt, et igas süsteemis, mis on väga pikka aega sarnaselt toiminud, tuleb teha aeg-ajalt suuremaid muudatusi. Tulevad uued inimesed, näevad uusi võimalusi ja panevad asjad veelgi paremini tööle (üldjuhul ju alati nii läheb!). Kui muutusi ei tee, ei saagi teada, kui hästi on võimalik tegelikult asja korraldada. Muidugi on nii antud juhul kui viimastel kuudel üldse omaette teema see, kuidas Suusaliit asju korraldab - sellest saaks mõne järgmise suhtekorraldusõpiku omaette peatüki: "Kui te nii teete, siis teie projekt kindlasti ebaõnnestub"
Kuidas mõjub muutus senistele etapi peakorraldajatele ? Kui suudetakse oma kogemused positiivses mõttes ära kasutada, saavad nad suure tõenäosusega hakata tegema palju suuremaid üritusi, kui on olnud Otepää MK-etapp.
Kas ma lähen järgmist Otepää MK-etappi vaatama ? Suure tõenäosusega ei lähe ja põhjuseks ei ole siin mitte see, kes korraldab üritust vaid miski muu.
Kas Jaak saab etapi korraldamisega hakkama ? Saab kindlasti ja väga hästi !
Alustan natuke kaugemalt. Olen töötanud ühes suurettevõttes natuke üle 10 aasta. Selle ettevõtte kõige suuremaks eripäraks oli korraldada suuremaid juhtimisstruktuuride muutusi 1 kord aastas. 1. aprillil. Igal aastal. Kõik saavad juba muidugi aru, millisest ettevõtest jutt on:) Juhtus nii, et ka mul oli võimalus (või tuli seda teha) vahetada erinevaid juhiameteid 10 aasta jooksul 5 korda. Ja peaaegu alati tähendas see seda, et keegi pidi sellelt kohalt lahkuma. Üldiselt ei lahkuta oma kohalt liiga positiivsete emotsioonidega.
Lõpuks kui 10 aastat ja mõned kuud täis olid saanud ja olin juba jõudnud ettevõttes sõna otseses mõttes kõige kõrgemale korrusele (8. korrus ikkagi !), järgnes esmapilgul kõrgelt kukkumine ettevõttest välja, mis esialgu just väga tuju ei tõstnud. Aga tagantjärgi võib küll kindlalt öelda, et 31. märts 2009.a. oli minu tööalase karjääri kõige parem päev. Sest sealt edasi on läinud kõik tööalased tegemised kiirelt ülesmäge, enam ei ütle ammu keegi, mida tegema peaks ja iga hea idee, mis pähe tuleb, on võimalik kohe tööle panna, erinevalt kohtadest, kus palgatöötajana ametis olnud olen.
Kõik see tuli väga selgelt meelde viimase aja ühte nö. kuumemat uudist Jaak Mae kohta lugedes. Lugu on ju oma olemuselt väga lihtne. Tellija (Eesti Suusaliit) määrab tingimused ja valib etapi korraldaja. Tingimustes ei jõutud seniste korraldajatega kokkuleppele. Kompromiss jäi sündimata. Tuli leida uus lahendus. Jaak Mae oli antud juhul uueks lahenduseks. Muidugi on siin loos veel palju nüansse, aga jätaks nendest kirjutamata.
Kõik see tuleb vägagi tuttav ette Eesti ühe suurema ettevõtte kaadrimuudatustest. Minu ainuke küsimus oleks: kas on mõtet 50 000 EUR-ise aastapalga eest sellist asja, mis kohe alguses väga negatiivselt välja mängitakse, enda peale võtta ?
Kuigi senised MK-etapid on kõik olnud väga hästi korraldatud, olen mina kindlalt selle poolt, et igas süsteemis, mis on väga pikka aega sarnaselt toiminud, tuleb teha aeg-ajalt suuremaid muudatusi. Tulevad uued inimesed, näevad uusi võimalusi ja panevad asjad veelgi paremini tööle (üldjuhul ju alati nii läheb!). Kui muutusi ei tee, ei saagi teada, kui hästi on võimalik tegelikult asja korraldada. Muidugi on nii antud juhul kui viimastel kuudel üldse omaette teema see, kuidas Suusaliit asju korraldab - sellest saaks mõne järgmise suhtekorraldusõpiku omaette peatüki: "Kui te nii teete, siis teie projekt kindlasti ebaõnnestub"
Kuidas mõjub muutus senistele etapi peakorraldajatele ? Kui suudetakse oma kogemused positiivses mõttes ära kasutada, saavad nad suure tõenäosusega hakata tegema palju suuremaid üritusi, kui on olnud Otepää MK-etapp.
Kas ma lähen järgmist Otepää MK-etappi vaatama ? Suure tõenäosusega ei lähe ja põhjuseks ei ole siin mitte see, kes korraldab üritust vaid miski muu.
Kas Jaak saab etapi korraldamisega hakkama ? Saab kindlasti ja väga hästi !
No comments:
Post a Comment