Möödunud laupäeval sai teoks minu selle aasta suurim spordiga seotud soov - osalemine Berliini rulluisumaratonil. Ja nüüd, 2 päeva hiljem, saab ka öelda, et see kõik oli vägagi ootamist väärt. Aga järgnevalt kõigest pikemalt.
Peale Tartu ja Tallinna rulluisumaratone ning SEB Sügisjooksu (neist kõigist tuleb veel pikemalt juttu järgmistes blogipostitustes) olin jõudnud seisu, kus võistlemine ei tekitanud enam mitte mingeid positiivseid emotsioone. Vorm läks iga nädalaga kehvemaks ja samm raskemaks ning iga võistluse lõpukilomeetritel tuli endalt küsida "mida ma siin teen ja miks ma siin üldse olen?" Nädal- kaks enne Berliini sõitu mõtlesingi, et kui Berliinis ka ei tule maratonisõit nii välja, et saaks hea kerge enesetundega kogu võistluse läbida, siis tuleb ilmselt endale ikkagi tunnistada, et mulle maratonid ei sobi ja hakata rohkem millegi muuga tegelema ...
Seega siis - reede hommikul kell 4.00 oli äratus, natuke peale kella 5.00 olime juba lennujaamas ning 6.40 väljunud Lufthansa lennuga võtsime suuna läbi Frankfurti Berliini poole. Minul ja kaasaelajal Triinul oli seekord hea võimalus reisida koos Albe Team/ Bonti tippsportlastega, kellega õnnestus teha koos reis ka suve alguses Ostrava MK-etapile. Olles viimastel aastatel harjunud reisma peamiselt kas Estonian Airi või airBalticuga, siis peale seda reisi tekkis küll mõte, et edaspidi võikski hakata Lufthansa kliendiks - vahe teenuse pakkujate vahel on lihtsalt nii suur, et oleme valmis natuke rohkem maksma.
Jõudnud kell 11.00 Berliini oli esimeseks ülesandeks oma majutuskoha ülesleidmine. Majutus oli ilusasti ühe metroopeatuse kõrval Uhlandstrassel ja kuigi tegemist oli hostel-tüüpi majutusega, saab tagantjärgi öelda, et nii vaikset majutusasutust ei ole ma ammu külastanud. Majutus üles leitud, järgnes söömine nö. türgi restoranis ja seejärel numbrite järgi minek expo-le. See oli pikk reis ja kui kohale jõudsime, hakkas lühikesest ööst tingitud väsimus tunda andma ning õige pea võtsime suuna tagasi hotelli poole. Õhtul järgnes veel meeleolukas tiir Beliini peal, söömine ühe metroojaama nö. hiina restoranis ning maratonieelne 10-tunnine uni võiski alata.
Maratonipäev algas varakult, juba peale kella 8-t olime hommikusöögil hosteli lähedases pagariäris; ülejäänud päev kuni maratonini möödus tavalisi tegevusi tehes (söömine, magamine, niisama pargis ringijalutamine, poes käimine). Ning kätte hakkaski jõudma maratoni start - kell 15.30 kohaliku aja järgi.
Minu plaan oli väga lihtne - sõita nii, et finishis oleks hea olla. Kui see õnnestub, võib rahul olla nii Berliini maratoni kui kogu suvehooajaga, kuhu sel aastal mahtus kokku 14 võistlust.
Maratonis anti start gruppide kaupa, mis tähendas seda, et praktiliselt kohe sai sõitma hakata (neto- ja brutoaja erinevus oli kõigest 36 sekundit). Ilmaolud olid ideaalsed (+18 kraadi ringis, päike paistis, tuul 4-5 m/s), asfalt kogu trassil väga hea. Esimesed km-id läksid lennates, nagu alati. Peale 10 km läbimist oli tunne väga hea, peale 20 km läbimist samuti. Ainuke väike mure oli selles, et selleks ajaks ei olnud mina näinud veel rajal ühtegi joogipunkti ning enda jook (kaasa võetud 200 ml) oli täiesti otsakorral. Hakkasin valmistuma selleks, et joogipunkte ei tulegi ning tuleb kogu distants 200 ml vee peal vastu pidada. See tähendas seda, et kilomeetritel 20 kuni 30 sõitsin eriti rahulikult. Natuke enne 30 km-it viskasin enda joogipudeli prügikasti (enesetunne oli endiselt hea) ning paarsada meetrit hiljem nägin raja ääres joogipunkti :) Ning ka 35 km-il oli joogipunkt.
Kui esimesed 30 km olin sõitnud nii aeglaselt kui võistlussituatsioonis oskasin, siis viimased 12 km panin natuke hoogu juurde ja sõitsin selle viimase pooltunni jooksul ka päris mitmetest rullitajatest mööda. Enne finishit sai sõita Brandenburgi väravate alt läbi ning ajaga 1:48:40 ja 1947 kohaga (kokku oli osalejaid üle 5700) olingi üle lõpujoone.
Nii hea ja kerge tundega ei ole õnnestunud veel kunagi ühtegi rulluisumaratoni lõpetada. Seega võib lugeda kogu hooaja ja muidugi Berliini rulluisumaratoni kordaläinuks.
Peale maratoni järgnes Albe Team/ Bonti ühine õhtusöök kohalikus Itaalia restoranis, peale mida käisime veel paar tundi hilisõhtuse Berliiniga lähemalt tutvumas, et siis enne kella 01.00 veel 4-ks tunniks magama minna enne tagasiteele asumist. Ja kuigi tagasitee oli pikk - algas kell 5.45 hostelist ning lõppes õhtul 17.30 kojujõudmisega, tegi superhea reisiseltskond selle tee igati lõbusaks.
Ja kuna maraton ka õnnestus, on mõtet jätkata treenimist uute rulluisumaratonide suunas ning teised spordialad peavad oma järge veel mõnda aega ootama.
Siinkohal veel suurimad tänud reisiseltskonnale - Kerdile, Laurile, Kasparile, Kaupole ja Triinule. Enamikul meist õnnestus teha nii selle hooaja kui kogu karjääri kiireim sõit ning mina ootan juba järgmist Euroopa-reisi Albe Team/ Bonti sportlastega.
Peale Tartu ja Tallinna rulluisumaratone ning SEB Sügisjooksu (neist kõigist tuleb veel pikemalt juttu järgmistes blogipostitustes) olin jõudnud seisu, kus võistlemine ei tekitanud enam mitte mingeid positiivseid emotsioone. Vorm läks iga nädalaga kehvemaks ja samm raskemaks ning iga võistluse lõpukilomeetritel tuli endalt küsida "mida ma siin teen ja miks ma siin üldse olen?" Nädal- kaks enne Berliini sõitu mõtlesingi, et kui Berliinis ka ei tule maratonisõit nii välja, et saaks hea kerge enesetundega kogu võistluse läbida, siis tuleb ilmselt endale ikkagi tunnistada, et mulle maratonid ei sobi ja hakata rohkem millegi muuga tegelema ...
Seega siis - reede hommikul kell 4.00 oli äratus, natuke peale kella 5.00 olime juba lennujaamas ning 6.40 väljunud Lufthansa lennuga võtsime suuna läbi Frankfurti Berliini poole. Minul ja kaasaelajal Triinul oli seekord hea võimalus reisida koos Albe Team/ Bonti tippsportlastega, kellega õnnestus teha koos reis ka suve alguses Ostrava MK-etapile. Olles viimastel aastatel harjunud reisma peamiselt kas Estonian Airi või airBalticuga, siis peale seda reisi tekkis küll mõte, et edaspidi võikski hakata Lufthansa kliendiks - vahe teenuse pakkujate vahel on lihtsalt nii suur, et oleme valmis natuke rohkem maksma.
Jõudnud kell 11.00 Berliini oli esimeseks ülesandeks oma majutuskoha ülesleidmine. Majutus oli ilusasti ühe metroopeatuse kõrval Uhlandstrassel ja kuigi tegemist oli hostel-tüüpi majutusega, saab tagantjärgi öelda, et nii vaikset majutusasutust ei ole ma ammu külastanud. Majutus üles leitud, järgnes söömine nö. türgi restoranis ja seejärel numbrite järgi minek expo-le. See oli pikk reis ja kui kohale jõudsime, hakkas lühikesest ööst tingitud väsimus tunda andma ning õige pea võtsime suuna tagasi hotelli poole. Õhtul järgnes veel meeleolukas tiir Beliini peal, söömine ühe metroojaama nö. hiina restoranis ning maratonieelne 10-tunnine uni võiski alata.
Maratonipäev algas varakult, juba peale kella 8-t olime hommikusöögil hosteli lähedases pagariäris; ülejäänud päev kuni maratonini möödus tavalisi tegevusi tehes (söömine, magamine, niisama pargis ringijalutamine, poes käimine). Ning kätte hakkaski jõudma maratoni start - kell 15.30 kohaliku aja järgi.
Minu plaan oli väga lihtne - sõita nii, et finishis oleks hea olla. Kui see õnnestub, võib rahul olla nii Berliini maratoni kui kogu suvehooajaga, kuhu sel aastal mahtus kokku 14 võistlust.
Maratonis anti start gruppide kaupa, mis tähendas seda, et praktiliselt kohe sai sõitma hakata (neto- ja brutoaja erinevus oli kõigest 36 sekundit). Ilmaolud olid ideaalsed (+18 kraadi ringis, päike paistis, tuul 4-5 m/s), asfalt kogu trassil väga hea. Esimesed km-id läksid lennates, nagu alati. Peale 10 km läbimist oli tunne väga hea, peale 20 km läbimist samuti. Ainuke väike mure oli selles, et selleks ajaks ei olnud mina näinud veel rajal ühtegi joogipunkti ning enda jook (kaasa võetud 200 ml) oli täiesti otsakorral. Hakkasin valmistuma selleks, et joogipunkte ei tulegi ning tuleb kogu distants 200 ml vee peal vastu pidada. See tähendas seda, et kilomeetritel 20 kuni 30 sõitsin eriti rahulikult. Natuke enne 30 km-it viskasin enda joogipudeli prügikasti (enesetunne oli endiselt hea) ning paarsada meetrit hiljem nägin raja ääres joogipunkti :) Ning ka 35 km-il oli joogipunkt.
 |
| Enne starti |
Kui esimesed 30 km olin sõitnud nii aeglaselt kui võistlussituatsioonis oskasin, siis viimased 12 km panin natuke hoogu juurde ja sõitsin selle viimase pooltunni jooksul ka päris mitmetest rullitajatest mööda. Enne finishit sai sõita Brandenburgi väravate alt läbi ning ajaga 1:48:40 ja 1947 kohaga (kokku oli osalejaid üle 5700) olingi üle lõpujoone.
Nii hea ja kerge tundega ei ole õnnestunud veel kunagi ühtegi rulluisumaratoni lõpetada. Seega võib lugeda kogu hooaja ja muidugi Berliini rulluisumaratoni kordaläinuks.
Peale maratoni järgnes Albe Team/ Bonti ühine õhtusöök kohalikus Itaalia restoranis, peale mida käisime veel paar tundi hilisõhtuse Berliiniga lähemalt tutvumas, et siis enne kella 01.00 veel 4-ks tunniks magama minna enne tagasiteele asumist. Ja kuigi tagasitee oli pikk - algas kell 5.45 hostelist ning lõppes õhtul 17.30 kojujõudmisega, tegi superhea reisiseltskond selle tee igati lõbusaks.
Ja kuna maraton ka õnnestus, on mõtet jätkata treenimist uute rulluisumaratonide suunas ning teised spordialad peavad oma järge veel mõnda aega ootama.
Siinkohal veel suurimad tänud reisiseltskonnale - Kerdile, Laurile, Kasparile, Kaupole ja Triinule. Enamikul meist õnnestus teha nii selle hooaja kui kogu karjääri kiireim sõit ning mina ootan juba järgmist Euroopa-reisi Albe Team/ Bonti sportlastega.
 |
| Sellise medali järgi tuligi siis Berliini sõita |
No comments:
Post a Comment