Nii nagu eelmises postituses kirja sai, hakkasin peale Tartu rullimaratoni treenima uute eesmärkide nimel. Vastavalt jalgrattal ja joostes. Aga põlv valutas jätkuvalt ja oli seda selleks ajaks teinud juba vähemalt kuu aega.
Põlvevalu puhul ei ole tegemist muidugi millegi väga dramaatilisega - põhimõtteliselt saab nii rulluisutada, rattaga sõita kui ka joosta (kui suudad jätta valu tähele panemata). Trepist alla õieti minna ei saanud (aga üles sai), öösel magada ei saanud, aga üleval olla ja näiteks tööd teha jälle sai ... ühesõnaga, midagi tuli ette võtta.
Ja ette võtsin selle, et jätsin paariks nädalaks trennid katki ja ei teinud mitte midagi füüsilist ning oh imet, äkki, 17. septembril kadus valu sama järsult ära kui oli suvel tekkinud. Alguses ma seda imet ei uskunud ja arvasin, et küllap see valu tagasi tuleb ja käisin inertsist veel 19-20 septembril Võrumaal ja Vooremaal sportlikel üritustel, aga mida päev edasi, seda rohkem uskuma hakkasin. Ning enesetunne on nii hea võrreldes suvega, et siiamaani ei ole igaks juhuks rohkem trenni ka teinud kui välja arvata igaõhtune pooletunnine jalutuskäik peale viimast söömist (pidi tervisele ja kahekaalule kasulik olema).
Nüüd kus kuu aega hakkab mööda saama viimastest valudest, hakkab uuesti trenniisu peale tulema. Vaatame siis järgmine nädalavahetus äkki, mis seal Võrumaal toimub ...
 |
| Kütioru legendaarne lõputõus |
No comments:
Post a Comment