Möödunud pühapäeval joostud Tartu Jooksumaratonil triumfeerisid oodatult etiooplased, parima eestlasena oli Keio Kits kolmas. Vahe esimestega oli oodatult pikk. Kõik tundus lihtne ja loogiline - nii ju pidigi minema - pakkumisel olid kohad 3-dast alates.
Analoogne situatsioon on ju olnud Tartu Suusamaratonil juba pikemat aega ja pakkumisel pole kohad mitte 3-dast tahapoole vaid tunduvalt tagantpoolt alates. Rattavõistlustel on olnud ka tugevaid välisosalejaid, aga siin on ka eestlased tugevad tegijad, nii et olenemata, kes tippudest on osalemas, ollakse ikka esikoha konkurentsis.
Iga asi on ilus nii kaua, kui ei tea sellest liiga palju ega tunne seda liiga hästi. Spordi kontekstis tähendab see minu jaoks seda, et ma ei taha eriti midagi teada sellest, mis toimub pikamaajooksu nö. köögipoolel või tagatubades - kes kellega läbi saab (või ei saa), millistel alustel määratakse võistkondi ja rahalisi toetusi jne jne. Tavaliselt see ei ole eriti ilus ja rikub ka spordiala ilu minu jaoks ära (nagu kunagi ammu laskesuusatamises).
Aga antud juhul jäi mulle silma nö. Anonüümsete Jooksjate kommentaare lugedes, et probleem ei ole ei etiooplastes ega väikestes auhinnarahades, vaid probleem on nagu tavaliselt Eesti enda inimeste vahel. Kelle vahel täpsemalt (sportlased - treenerid - kestvusjooksu alarühma juht - ...), seda teavad asjaosalised ise paremini.
Ma arvan, et üks olulisemaid küsimusi võiks hoopis kõlada selliselt: kuidas mõjutavad sellised artiklid ja kommentaarid (võimalike) pikamaajooksu ja -jooksjate toetajate otsuseid edasise toetamise osas ? Ilmselt on sellega kõik asjaosalised nõus, et sel nädalal toimunud diskussioon ei ole jätnud osadest Eesti pikamaajooksjatest mitte just kõige paremat muljet. On siis selliseid asju ikka vaja "selgeks rääkida" meedia vahendusel ?
Analoogne situatsioon on ju olnud Tartu Suusamaratonil juba pikemat aega ja pakkumisel pole kohad mitte 3-dast tahapoole vaid tunduvalt tagantpoolt alates. Rattavõistlustel on olnud ka tugevaid välisosalejaid, aga siin on ka eestlased tugevad tegijad, nii et olenemata, kes tippudest on osalemas, ollakse ikka esikoha konkurentsis.
Iga asi on ilus nii kaua, kui ei tea sellest liiga palju ega tunne seda liiga hästi. Spordi kontekstis tähendab see minu jaoks seda, et ma ei taha eriti midagi teada sellest, mis toimub pikamaajooksu nö. köögipoolel või tagatubades - kes kellega läbi saab (või ei saa), millistel alustel määratakse võistkondi ja rahalisi toetusi jne jne. Tavaliselt see ei ole eriti ilus ja rikub ka spordiala ilu minu jaoks ära (nagu kunagi ammu laskesuusatamises).
Aga antud juhul jäi mulle silma nö. Anonüümsete Jooksjate kommentaare lugedes, et probleem ei ole ei etiooplastes ega väikestes auhinnarahades, vaid probleem on nagu tavaliselt Eesti enda inimeste vahel. Kelle vahel täpsemalt (sportlased - treenerid - kestvusjooksu alarühma juht - ...), seda teavad asjaosalised ise paremini.Ma arvan, et üks olulisemaid küsimusi võiks hoopis kõlada selliselt: kuidas mõjutavad sellised artiklid ja kommentaarid (võimalike) pikamaajooksu ja -jooksjate toetajate otsuseid edasise toetamise osas ? Ilmselt on sellega kõik asjaosalised nõus, et sel nädalal toimunud diskussioon ei ole jätnud osadest Eesti pikamaajooksjatest mitte just kõige paremat muljet. On siis selliseid asju ikka vaja "selgeks rääkida" meedia vahendusel ?
No comments:
Post a Comment