Viimase nädala jooksul olen läbi lugenud ühe suurepärase raamatu - "Saladus." Juba raamatu lugemise käigus hakkasin automaatselt tõmbama paralleele Eesti spordimaastikul toimuvaga ja täna, kui raamatu lõpuni lugesin, on aeg teha kokkuvõte.
Tegemist on vaieldamatult parima raamatuga, mida ma kunagi lugenud olen. Olen küll mitmeid raamatus toodud põhimõtteid alateadlikult ka varem rakendanud, aga leidsin ka väga palju uut.
Negatiivsus tekitab negatiivsust. Negatiivsetele sündmustele keskendudes tekitame ka omaenda ellu rohkem negatiivsust. Ühesõnaga - loe negatiivseid uudiseid, süvene nendesse - hakkadki nägema asjade negatiivseid külgi ja tõmbad selle kõigega ka hulgaliselt muud negatiivset endale ligi. Ja see on nii ja toimib alati. Tuleb ju tuttav ette, kui jälgite pidevalt meediat?
Tõmbame siit paralleeli Eesti talisporti. Märtsist alates läks lahti - AV dopinguskandaal, Suusaliidu pidevad valetamised, paljude suusatajate karjääride lõpetamised, ..., peasekretäri lahkumine, nö. uus peatreener, sprinterite keskendumine endast cool boy`de kuvandi tekitamisele ... ja millised on siis ca. 10 kuud peale nagatiivse jada algust tulemused? Rahvusvahelisse telepilti meie suusatajad enam ei mahu. Ja uudised meedias on ikka ja jätkuvalt negatiivsed - "Katastroof!", "5 Eesti meest Tour de Ski`l viimase 8 hulgas", "Peatreener pole meestega rahul". Kuidas seda negatiivset jada peatada?
Teine vähemalt sama hea näide on laskesuusatamine. Alale lähedalseisja võtab asja kokku lühidalt: Eesti Laskesuusatamise paremikust loobutakse kergekäeliselt, ükshaaval aga järjekindlalt!
Sarnaselt murdmaasuusatamisele on ka laskesuusatamises tavapärane keskendumine negatiivsele - ega muidu kõik andekamad ja tulemuslikumad järjest ei lõpeta, pausi tee või natuke eemalt seda kemplemist ei vaata. Negatiivne suhtumine ja asjaajamine alaliidu poolt, peatreeneri poolt, ka sportlaste poolt. Mis selle kõige tulemus on? Vaatame kohti võistluste lõpuprotokollides.
Kolmandaks. Blogi, mida ma siiani lugenud olen koos kommentaaridega - Eesti populaarseim spordiblogi - enam minu poolt lugemisele ei kuulu. Miks - see on eelnevast jutust selge :)
Negatiivsest jadast on raske välja tulla ja paljudel (enamusel) juhtudel seda ka ei suudeta. Aga kohe raamatu "Saladus" alguses on püstitatud üks hea küsimus: "Mis sa arvad, miks üks protsent elanikkonnast teenib 96 protsenti kogu rahast, mis maailmas teenitakse? Kas sa arvad, et see on juhus? See on nii kujundatud. Nad mõistavad midagi."
Ja muidugi kehtib see ca. 1 protsendi põhimõte ka muudes eluvaldkondades.
Mina soovin nii Eesti talispordile kui spordile laiemalt, et leitaks juhtfiguurideks just nimelt need isikud selle 1 protsendi seast, kellel on potentsiaali negatiivsetest spiraalidest välja tulla ja olukorrad positiivseks pöörata. Kohe. Mitte 10 aasta pärast.
Tegemist on vaieldamatult parima raamatuga, mida ma kunagi lugenud olen. Olen küll mitmeid raamatus toodud põhimõtteid alateadlikult ka varem rakendanud, aga leidsin ka väga palju uut.
Negatiivsus tekitab negatiivsust. Negatiivsetele sündmustele keskendudes tekitame ka omaenda ellu rohkem negatiivsust. Ühesõnaga - loe negatiivseid uudiseid, süvene nendesse - hakkadki nägema asjade negatiivseid külgi ja tõmbad selle kõigega ka hulgaliselt muud negatiivset endale ligi. Ja see on nii ja toimib alati. Tuleb ju tuttav ette, kui jälgite pidevalt meediat?
Tõmbame siit paralleeli Eesti talisporti. Märtsist alates läks lahti - AV dopinguskandaal, Suusaliidu pidevad valetamised, paljude suusatajate karjääride lõpetamised, ..., peasekretäri lahkumine, nö. uus peatreener, sprinterite keskendumine endast cool boy`de kuvandi tekitamisele ... ja millised on siis ca. 10 kuud peale nagatiivse jada algust tulemused? Rahvusvahelisse telepilti meie suusatajad enam ei mahu. Ja uudised meedias on ikka ja jätkuvalt negatiivsed - "Katastroof!", "5 Eesti meest Tour de Ski`l viimase 8 hulgas", "Peatreener pole meestega rahul". Kuidas seda negatiivset jada peatada?
Teine vähemalt sama hea näide on laskesuusatamine. Alale lähedalseisja võtab asja kokku lühidalt: Eesti Laskesuusatamise paremikust loobutakse kergekäeliselt, ükshaaval aga järjekindlalt!
Sarnaselt murdmaasuusatamisele on ka laskesuusatamises tavapärane keskendumine negatiivsele - ega muidu kõik andekamad ja tulemuslikumad järjest ei lõpeta, pausi tee või natuke eemalt seda kemplemist ei vaata. Negatiivne suhtumine ja asjaajamine alaliidu poolt, peatreeneri poolt, ka sportlaste poolt. Mis selle kõige tulemus on? Vaatame kohti võistluste lõpuprotokollides.
Kolmandaks. Blogi, mida ma siiani lugenud olen koos kommentaaridega - Eesti populaarseim spordiblogi - enam minu poolt lugemisele ei kuulu. Miks - see on eelnevast jutust selge :)
Negatiivsest jadast on raske välja tulla ja paljudel (enamusel) juhtudel seda ka ei suudeta. Aga kohe raamatu "Saladus" alguses on püstitatud üks hea küsimus: "Mis sa arvad, miks üks protsent elanikkonnast teenib 96 protsenti kogu rahast, mis maailmas teenitakse? Kas sa arvad, et see on juhus? See on nii kujundatud. Nad mõistavad midagi."
Ja muidugi kehtib see ca. 1 protsendi põhimõte ka muudes eluvaldkondades.
Mina soovin nii Eesti talispordile kui spordile laiemalt, et leitaks juhtfiguurideks just nimelt need isikud selle 1 protsendi seast, kellel on potentsiaali negatiivsetest spiraalidest välja tulla ja olukorrad positiivseks pöörata. Kohe. Mitte 10 aasta pärast.
3 comments:
meeldib!
Sellistest mõttemaailma- muutmise- raamatutest meeldib mulle lugeda A.Nekrassovi raamatuid. Saladuse kirjutasin oma wishlisti :)
Nekrassovi raamatutest olen ka ainult head kuulnud. Loodan ka varsti nendeni jõuda.
Aga Saladuse kohta veel: siin toodud põhimõtted toimivad tõesti. Ja elu võib võtta väga kiirelt hoopis teistsugused pöörded :)
Post a Comment