Peale ärkamist pühapäeva hommikul pidasin iseendaga pool tundi sisemonoloogi, kas tõusta üles (kell oli 7.45) ja võtta varsti suund Läänemaa poole, kus keskpäeval algab arvult juba 10-s Palivere rattamaraton või magada edasi ja mitte enne kella 11.00 ärgata. Absoluutselt mitte mingit motivatsiooni ei olnud üles ärgata, pea valutas millegipärast kergelt ja jube väsinud olek oli eelmistest päevadest. Lõpuks sain iseendast võitu ning kell 9.15 algaski sõit Haapsalu suunas.
Kõigil senistel selle aasta Marimetsa Kapi etappide võistluspäevade hommikutel on ilm olnud ühesugune - taevas pilves, sooja 10-13 kraadi, tibutab vihma. Nii ka seekord. Jõudes võistluskeskusesse kohale kell 10.45 oli väljas jätkuvalt 13 kraadi sooja.
Lastesõidud ära vaadatud oligi aeg ise starti minema hakata. Enne rattavõistlusi sooja teha pole mõtet, sest stardikoridori tuleb ca. 20 minutit enne starti kohale minna - kes on ka sooja teinud, siis selle 20 minutiga jahtub kindlasti maha ja jõuab veel külmgi hakata.
Minu viga oli see, et ma ei olnud raja osas eeltööd teinud ja ei teadnud, mis ees ootab. Ees ootas aga hoopis midagi teistsugust kui oli olnud eelnevatel etappidel - puhas maastikurada, ei mingeid kruusa- ega muid kõva kattega teid, kus ratas kergelt ja kiirelt edasi liigub. Lisaks enda väsinud olek. Kusagil 3-ndal km-l sain aru, et targem oleks lõpuni sõita võimalikult rahulikus tempos, sest sellisel rajal sõitmiseks mul ettevalmistus tänase seisuga puudub. Kui 3 kuni 8 km oligi juba päris hea sõita, siis millegipärast mõtlesin, et nüüd võiks ikkagi tempot juurde panna (see ei olnud õige mõte). Kusagil 12-13 km peal kui trass käis mägedest pidevalt üles-alla läksin ühele tõusule liiga raske käiguga ja ei suutnud tõusul käiku väiksema peale ümber vahetada, rattakinga ka kiirelt pedaali küljest lahti ei saanud ning kui ratas tõusul seisma jäi, oligi loogiline tulemus kukkumine. Oleks pidanud olema kerge kukkumine, aga päris nii ei olnud. Otse vasaku põlvega vastu mingit väga kõva kohta. Esimesed 10 sekundit peale kukkumist ma igaks juhuks ei liigutanud, lihtsalt ei tahtnud teada, kuidas põlv ennast tunneb. Sellesama vasaku põlve vigastuse tõttu jäi nooruses pooleli paljutõotavalt alanud pikamaajooksja karjäär ja kunagine põlvevigastus annab end siiani pidevalt tunda. Nüüd selline pauk otse põlvele ka otsa ...
Lõpuks ikkagi liigutasin jalga ja sain ennast püsti ka. Ega käia väga alguses ei saanud, seega pidin rattaga edasi sõitma :) Sõitsin edasi väga rahulikult, aga väsinud ja tüdinud oleku tõttu ei pannud 2 km-it hiljem õigel ajal tähele parempööret ning tuli jällegi külg maha panna :) Seekord läks kergelt.
Õnneks oli varsti ka finish ees ootamas. Kui Märjamaa rattamaratonist kirjutades tõin välja, et viimasel kilomeetril olen tavaliselt lähikonkurentdest kiirem, siis seekord küll millegagi kiidelda ei ole. Ning kui näiteks Märjamaal sõitsin enne finishit mööda võistlejast nr 1061, siis seekord oli minu kord nr 1061 järel lõpetada.
Täna on kukkumises löögi saanud põlv natuke sinine, käia saab (treppidest mitte eriti hästi). Kas ja kui kiirelt see põlv rulluiskudega sõita lubab, selgub juba homme õhtul. Järgmine võistlus, kus osalen, toimub ju juba sel pühapäeval Pärnus.
Kui Palivere rattamaratoni teema kokku võtta, siis mulle see rada tegelikult meeldis, mis siis, et ma seal sõitmiseks ette valmistatud ei olnud. Hea võimalus selliste radade läbimiseks oma taset tõsta, on hakata osalema Kolmapäevakutel, mis toimuvad Tallinna lähiümbruses. Augustis-septembri alguses olen enda jaoks 3 kolmapäevakut välja valinud, kus tahaks osaleda.
Ja muidugi oli Paliveres korraldus super - kõik toimis minu meelest ideaalselt. Ja sellel, et Marimetsa Kapp sel hooajal vägevat osalejate rekordit teeb, peavad olema ka head põhjused. Üheks nendest on kindlasti ideaalne võistluste korralduslik pool. Järgmine Marimetsa Kapi etapp, kus osalen, toimub 15. augustil Hiiumaal.
Kõigil senistel selle aasta Marimetsa Kapi etappide võistluspäevade hommikutel on ilm olnud ühesugune - taevas pilves, sooja 10-13 kraadi, tibutab vihma. Nii ka seekord. Jõudes võistluskeskusesse kohale kell 10.45 oli väljas jätkuvalt 13 kraadi sooja.
Lastesõidud ära vaadatud oligi aeg ise starti minema hakata. Enne rattavõistlusi sooja teha pole mõtet, sest stardikoridori tuleb ca. 20 minutit enne starti kohale minna - kes on ka sooja teinud, siis selle 20 minutiga jahtub kindlasti maha ja jõuab veel külmgi hakata.
Minu viga oli see, et ma ei olnud raja osas eeltööd teinud ja ei teadnud, mis ees ootab. Ees ootas aga hoopis midagi teistsugust kui oli olnud eelnevatel etappidel - puhas maastikurada, ei mingeid kruusa- ega muid kõva kattega teid, kus ratas kergelt ja kiirelt edasi liigub. Lisaks enda väsinud olek. Kusagil 3-ndal km-l sain aru, et targem oleks lõpuni sõita võimalikult rahulikus tempos, sest sellisel rajal sõitmiseks mul ettevalmistus tänase seisuga puudub. Kui 3 kuni 8 km oligi juba päris hea sõita, siis millegipärast mõtlesin, et nüüd võiks ikkagi tempot juurde panna (see ei olnud õige mõte). Kusagil 12-13 km peal kui trass käis mägedest pidevalt üles-alla läksin ühele tõusule liiga raske käiguga ja ei suutnud tõusul käiku väiksema peale ümber vahetada, rattakinga ka kiirelt pedaali küljest lahti ei saanud ning kui ratas tõusul seisma jäi, oligi loogiline tulemus kukkumine. Oleks pidanud olema kerge kukkumine, aga päris nii ei olnud. Otse vasaku põlvega vastu mingit väga kõva kohta. Esimesed 10 sekundit peale kukkumist ma igaks juhuks ei liigutanud, lihtsalt ei tahtnud teada, kuidas põlv ennast tunneb. Sellesama vasaku põlve vigastuse tõttu jäi nooruses pooleli paljutõotavalt alanud pikamaajooksja karjäär ja kunagine põlvevigastus annab end siiani pidevalt tunda. Nüüd selline pauk otse põlvele ka otsa ...
Lõpuks ikkagi liigutasin jalga ja sain ennast püsti ka. Ega käia väga alguses ei saanud, seega pidin rattaga edasi sõitma :) Sõitsin edasi väga rahulikult, aga väsinud ja tüdinud oleku tõttu ei pannud 2 km-it hiljem õigel ajal tähele parempööret ning tuli jällegi külg maha panna :) Seekord läks kergelt.
Õnneks oli varsti ka finish ees ootamas. Kui Märjamaa rattamaratonist kirjutades tõin välja, et viimasel kilomeetril olen tavaliselt lähikonkurentdest kiirem, siis seekord küll millegagi kiidelda ei ole. Ning kui näiteks Märjamaal sõitsin enne finishit mööda võistlejast nr 1061, siis seekord oli minu kord nr 1061 järel lõpetada.
 |
| Foto autor: Ühte Koma Teist |
Kui Palivere rattamaratoni teema kokku võtta, siis mulle see rada tegelikult meeldis, mis siis, et ma seal sõitmiseks ette valmistatud ei olnud. Hea võimalus selliste radade läbimiseks oma taset tõsta, on hakata osalema Kolmapäevakutel, mis toimuvad Tallinna lähiümbruses. Augustis-septembri alguses olen enda jaoks 3 kolmapäevakut välja valinud, kus tahaks osaleda.
Ja muidugi oli Paliveres korraldus super - kõik toimis minu meelest ideaalselt. Ja sellel, et Marimetsa Kapp sel hooajal vägevat osalejate rekordit teeb, peavad olema ka head põhjused. Üheks nendest on kindlasti ideaalne võistluste korralduslik pool. Järgmine Marimetsa Kapi etapp, kus osalen, toimub 15. augustil Hiiumaal.
No comments:
Post a Comment