Alustasin eile hommikul autosõitu Tallinnast Põlvamaale, energeetikakonverentsile. Ilm oli ilus, peale kella 8-t hakkas päike tõusma - ilusad sügisesed vaated autoaknast.Peale konverentsi lõppu Põlvamaalt edasi Tartusse, päikeseloojangu saatel. Õhtu Tartus, ülikoolilinnas. Täna sama teed mööda Tallinnasse tagasi. Peab tunnistama, et nende kahe päeva jooksul, mil sõitsin diagonaalis Eestimaa läbi, ei õnnestunud näha vist ühtegi ülearu tõsist inimest või mingeid suuri probleeme.
Aga kui vaadata kasvõi meediast, mis meil Eestis toimub - arstid streigivad jätkuvalt (enamus patsientidest vist küll aru ei saa, mis selle streigi peamised põhjused on); elektriturg avaneb ja pea igal õhtul selgitatakse Eesti Energia poolt, miks jälle midagi veelgi segasemaks tehakse (aga enam ei saa sellest teemast vist isegi need aru, kes veel kuu aega tagasi arvasid, et saavad selle teemaga hakkama küll); see mis toimub meie poliitikas (Reformierakond) on omaette tase isegi kahe eelneva probleemivaldkonnaga võrreldes (kas Eestis on mõni inimene, kes usuks seda, mida selle erakonna poolt räägitakse viimasel ajal?).
Huvitav vastuolu - ühelt poolt on meil igati rõõmsad, optimistlikud ja tegusad inimesed - teiselt poolt aga suured ja põhimõttelised probleemid, mis pidevalt hullemaks lähevad (või suuremaks puhutakse).
Aga miks need eelpool toodud 3 probleemi tunduvad üldse probleemid ja neist nii palju räägitakse ja ei ole palju neid, kes aru saaks? Sest kõigi nö. probleemvaldkondade puhul on üks ühine koht - eestkõnelejate hääl "ei kõla". Võidakse rääkida ükskõik mida, aga see ei jõua enamusele kohale - ei tundu piisavalt usaldusväärne ega arusaadav.
Ja seepärast ongi nii, et tavaliste inimeste elu läheb omasoodu edasi, hoolimata sellest, et arsti juurde juba pikemat aega normaalselt minna ei saa, elektrihind tõuseb ja poliitikutest arusaamine on muutunud veelgi raskemaks.
Igaüks ajab omi asju. Mina lähen nüüd metsa jooksma.
Aga kui vaadata kasvõi meediast, mis meil Eestis toimub - arstid streigivad jätkuvalt (enamus patsientidest vist küll aru ei saa, mis selle streigi peamised põhjused on); elektriturg avaneb ja pea igal õhtul selgitatakse Eesti Energia poolt, miks jälle midagi veelgi segasemaks tehakse (aga enam ei saa sellest teemast vist isegi need aru, kes veel kuu aega tagasi arvasid, et saavad selle teemaga hakkama küll); see mis toimub meie poliitikas (Reformierakond) on omaette tase isegi kahe eelneva probleemivaldkonnaga võrreldes (kas Eestis on mõni inimene, kes usuks seda, mida selle erakonna poolt räägitakse viimasel ajal?).
Huvitav vastuolu - ühelt poolt on meil igati rõõmsad, optimistlikud ja tegusad inimesed - teiselt poolt aga suured ja põhimõttelised probleemid, mis pidevalt hullemaks lähevad (või suuremaks puhutakse).
Aga miks need eelpool toodud 3 probleemi tunduvad üldse probleemid ja neist nii palju räägitakse ja ei ole palju neid, kes aru saaks? Sest kõigi nö. probleemvaldkondade puhul on üks ühine koht - eestkõnelejate hääl "ei kõla". Võidakse rääkida ükskõik mida, aga see ei jõua enamusele kohale - ei tundu piisavalt usaldusväärne ega arusaadav.
Ja seepärast ongi nii, et tavaliste inimeste elu läheb omasoodu edasi, hoolimata sellest, et arsti juurde juba pikemat aega normaalselt minna ei saa, elektrihind tõuseb ja poliitikutest arusaamine on muutunud veelgi raskemaks.
Igaüks ajab omi asju. Mina lähen nüüd metsa jooksma.
No comments:
Post a Comment