Lugesin täna Äripäeva väljaande Gentleman juhtkirja tuntud vastupidavusalade harrastajalt Rivo Sarapikult. See oli minu meelest nii hästi kirjutatud, et toon täies mahus ära: "TUHANDED EESTLASED KOGUNEVAD PIDEVALT stardijoonele, olgu siis tegu jooksu, rattasõidu, töö, kodu, hobide või muuga. Oleme loomult võistluslikud - midagi tehes tahame olla parimad, et saaks kaasvõistlejatele ülevalt alla vaadata. Teistele ärapanemine on samas mõttetu, sest rahulolu sõltub sedasi vaadates teistest (et neil läheks ikka halvemini), mitte niivõrd meist endast. Palju põnevam on ära panna iseendale: sisemisi piire nihutada, jõuda oma võimete - nii füüsiliste kui ka vaimsete - lae lähedale ja vahel sellest ülegi astuda, nende julgete sammude tagajärgi seedida ning neist õppida. Pealegi jätkub nii enda sees kaevates avastamist kauemaks ja soovitud suunas, mis arendab, annab midagi juurde ja tekitab suurt rahuolu. Vahel pole võit mitte esikoht poodiumil, sest kuskilt hakkab näiteks hõõruma või puruneb rehv, vaid võistluse lõpuni jõudmine."
Suur oli minu üllatus 2. septembril kell 11.00, tund aega enne 2 Silla jooksu algust, kui soojendusjooksu alustades tundsin mõlemas jalas ebatavaliselt tugevat valu. Tahtejõudu kasutades joosta sai, aga ABSOLUUTSELT iga samm oli VÄGA valus. Ma ei kujutanud ettegi, et mis nüüd viga võiks olla, aga kuna vaikselt liikuda ikka sai, läksin starti ja tegin jooksu ära. Ega peale jooksu ka paremaks ei läinud ning nädal aega hiljem SEB Sügisjooksul tuli distants samamoodi läbi joosta nagu Pärnus - läbi valu. Siis sai hakatud asja uurima ja kiirelt sai selgeks, et tegemist on luuümbrise põletikuga. Kuna joosta tegelikult põhimõtteliselt ikkagi sai, otsustasin, et teen kaasa kõik jooksud, kuhu olen end varasemalt registreerinud (Pirita Sügisjooks + Tartu Sügisjooks). Ei tahtnud, et tekiks sama tunne, nagu eelmisel aastal oli - registreerisid võistlusele ära, siis midagi juhtus ja oligi vabandus olemas, et mitte minna.
Paralleelselt võistlustega hakkasin ka vaikselt ravima luuümbrise põletikke mõlemal jalal ja see probleem on hakanud ka vaikselt lahenema. Kõige parem tunne on, et kõik plaanid said ellu viidud vaatamata ette tulnud suurele probleemile. Ja eile oli esimene jooksutrenn peale 1. septembrit, kus trenni jooksul kumbki jalg kordagi tunda ei andnud.
Suur oli minu üllatus 2. septembril kell 11.00, tund aega enne 2 Silla jooksu algust, kui soojendusjooksu alustades tundsin mõlemas jalas ebatavaliselt tugevat valu. Tahtejõudu kasutades joosta sai, aga ABSOLUUTSELT iga samm oli VÄGA valus. Ma ei kujutanud ettegi, et mis nüüd viga võiks olla, aga kuna vaikselt liikuda ikka sai, läksin starti ja tegin jooksu ära. Ega peale jooksu ka paremaks ei läinud ning nädal aega hiljem SEB Sügisjooksul tuli distants samamoodi läbi joosta nagu Pärnus - läbi valu. Siis sai hakatud asja uurima ja kiirelt sai selgeks, et tegemist on luuümbrise põletikuga. Kuna joosta tegelikult põhimõtteliselt ikkagi sai, otsustasin, et teen kaasa kõik jooksud, kuhu olen end varasemalt registreerinud (Pirita Sügisjooks + Tartu Sügisjooks). Ei tahtnud, et tekiks sama tunne, nagu eelmisel aastal oli - registreerisid võistlusele ära, siis midagi juhtus ja oligi vabandus olemas, et mitte minna.
Paralleelselt võistlustega hakkasin ka vaikselt ravima luuümbrise põletikke mõlemal jalal ja see probleem on hakanud ka vaikselt lahenema. Kõige parem tunne on, et kõik plaanid said ellu viidud vaatamata ette tulnud suurele probleemile. Ja eile oli esimene jooksutrenn peale 1. septembrit, kus trenni jooksul kumbki jalg kordagi tunda ei andnud.
 |
| Kui kevad algas rõõmsates toonides, siis sügis lõpeb sarnaselt :) |
No comments:
Post a Comment